Mis „juhtus“ pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid?

Esmalt juhtus see, et ma ei saanud ülikooli sisse. Töötasin pea aasta aega Tallinnas Eesti Posti sorteerimiskeskuses postioperaatorina. Kõlava nimega amet oli tegelikult labane transamees. 24h vahetused, läbi-lõhki nõukogude aegse mentaliteediga (aasta oli 1997) ja üdini vene keelne seltskond oli kogemus omaette. Siis tuli ülikool – tollane TPÜ ja erialaks rekreatsioonikorraldus. Olime esimene lend ja tänapäeval juba nii tavaliseks saanud eriala nimi oli tollal tavakodaniku jaoks kui hiina keel.

Peale ülikooli on tulnud Kuressaare Noorte Huvikeskuse projektijuhi ja Salme põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja amet. 2006 maandusin ma tollalses Oma Saares ja siin ma olen tänapäevani.

Mis on kolm (või rohkem) kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?

Tegelikult ongi asjad just ”juhtunud.” Üsna palju on mu sattumistes olnud juhuseid. Õnneks on nad enamasti olnud positiivse iseloomuga. Mulle meeldib mõelda, et ma olen olnud ”õigel ajal õiges kohas.”

Kõige suurem sündmus on kindlasti olnud tütre sünd. Sellised ”juhtumised” panevad sind elule teistmoodi vaatama. Häid asju on olnud palju. Samas on iga asi kuidagi kasulik ja väikestest õnnestumistest tekib lõpuks ikka üks suur.

Millega praegu tegeled: töö (täpsemalt) ja huvid?

Olen ajalehes Saarte Hääl toimetaja. Kirjutan lugusid. Planeerin ja nuputan ka pikemaid lehelugusid, mida laupäevasest lehest lugeda saab. Teen ka pilti kui vaja. Vahel meeldib ka miskit kujundada. Kui vähegi aega ja tuult on, siis tahaks merele minna ning mõned triibud lohega surfata.

Olen 10 aastat kuulunud kohalikku Lions klubisse, võtan osa ka Eesti Pressifotograafide Liidu tegemistest ja liikmena olen kirjas ka Saaremaa Merispordi Seltsis. Kuigi tõsi ta on, et igal pool ei jõua nii aktiivne olla kui tahaks.

Mis on esimene mõte kui kuuled "Kuressaare Gümnaasium"?

Süda läheb soojaks ikka. Minu jaoks on KG nagu mingi uue alguse tähis. Rohkem kui kool. Ma võin ilma igasuguse iroonia või sarkasmita öelda, et KG tegi minust selle, kes ma olen. Andis kätte uue suuna. Segased lood pubeka eas oleks võinud lõppeda hoopis kehvemini kui ma poleks samuti üsna segastel asjaoludel KG-sse õppima sattunud. Müts maha nende ees, kes mind seal alguses sõna otseses mõttes kui ”sitta pilpa peal” kandsid.

Missugune õpilane sa olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele...

Eks ma üks paras mässaja olin ja nii mõnegi õpetaja pisarateni viisin. Mäletan ühe klassiõe ütlust, et kui ma 10 klassi esimesel septembril klassijuhataja tundi hilinesin, siis ta oli esimese asjana möelnud, et see tüüp on ruumiga ja vist ka majaga eksinud. KG pluss ongi see, et siin lastakse asjadega tegeleda. Ei lükata ära, kes tahab midagi teha, sellel ka lastakse. Tollal kool tegelikult alles kasvatas oma tänast nägu ja võib öelda, et isegi igasugustele hulludele ideedele tuldi vastu. No näiteks pidas üks mu klassivend teisel korrusel vahetundide ajal kohvikut. Müüs pulgakomme ja sellist nodi. Ei pea vist ütlema, et järjekorrad olid pikemad kui sööklas.

Üks kena lugu oli sellega, et eks me olime ”vahetunnisuitsumehed” Kaevu tänava otsas. Lugupeetud õpetajal Ellen Kasel olid omad meetodid suitsumeeste vastu võitlemiseks. Nii näiteks võttis ta konihaisuse noormehe puhul kapist õhku puhastava aerosooli ning piserdas sellega sind ohtralt. Peale seda oli suitsuhais väga tagasihoidlik lõhnake. Hoopis nõmedam oli hiljem kooli koridoris liikuda kui lõhnakuusk.

Mida elus (veel) teha tahaks kui raha või aeg ei oleks takistuseks?

Siia võiks kõik klišeed kokku korjata: ümbermaailmareis, õnnelik pensionipõli, majanduslik kindlustatus, hea tervis jne. Ma tahaks tegelikult millegagi hakkama saada. Ma veel ei tea, mis see peaks olema. Küll ma aru saan, kui ma olen sellega hakkama saanud.

Üks unistus/soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga...

Vaimu tuleb hoida. See on kõige tähtsam.