Madis Kallas lõpetas Kuressaare Gümnaasiumi 1999. aastal ja viis aastat hiljem Tallinna Ülikooli kehakultuuri erialal. Aktiivsed kergejõustikutreeningud algasid 1998. aastal Andres Laide juhendamisel, hiljem treenis Tõnu Kaukise ja oma isa Raivo Kallase juhendamisel. Olnud ka Eesti kümnevõistluse koondise liige. Tegutsenud Eesti Televisioonis suurvõistluste kommentaatorina. Aastast 2011 on Madis Kallas Saare maavalitsuse spordinõunik.

Miks otsustasite õpinguid jätkata Kuressaare Gümnaasiumis?

Kaks varianti oli: kas Kuressaare Gümnaasium või Saaremaa Ühisgümnaasium. Kuressaare Gümnaasiumi valisin sellepärast, et oli mõnevõrra vabam õhkkond ja perekond soovitas. Saaremaa Ühisgümnaasium tundus minu jaoks liiga akadeemiline, ma olin rohkem spordipoiss.

Milline õpilane te gümnaasiumis olite?

Lihtne koolipoiss, koolile sai täpselt niipalju rõhku pandud, et kõik oleks tehtud ja hiljem oleks võimalik ülikooli edasi minna. Aga nelja-viieline õpilane ma ei olnud.

Mis teile KG juures meeldis?

See kool ja selle asukoht. Nagu ma ka ennem ütlesin vabam õhkkond.

Millised õppeained teile meeldisid?

Keelte vaistu mul ei ole ja keeled mulle ei meeldinud. Ülejäänud õppeainete vastu mul ei olnud mitte midagi. Olgu siis kasvõi keemia või füüsika.

Meenutage mõnda vahvat seika koolielust!

Esimene, mis mul meelde tuleb on gümnaasiumisse minnes rebaste ristimine, aga sellel ma ei saanud osaleda, kuna tegin oma elu esimest kümnesvõistlust Kuressaare staadionil. Seda ma mäletan, et kool algas mõnevõrra teistmoodi ja teised said kenasti ristitud. Sealt saigi see üldine vahekord alguse, et põhirõhk oli minul teha ikkagi trenni ja sellega tegelda. Kooli oli täpselt niipalju, et kõik oleks tehtud.

Alguses ma sain kutse Saaremaa Ühisgümnaasiumi õppima minna, kõik oli juba korda aetud. Aga pere soovitas, et mine ikka Kuressaare Gümnaasiumi, et sa ei ole klassikaline õppija ja Saaremaa Ühisgümnaasiumis on raskem sporti teha. Kuressaare Gümnaasiumi katsetele ma ei jõudnudki, aga kuidagi ma läksin sinna rääkima, et kas oleks võimalik, vaadati tunnistus üle ja sinna mulle koht leitigi. Siis ei olnud ka just selline väga aktiivne konkurss. Ma arvan, et ma ei vedanud kedagi alt, lõpetasin ilusti kooli ära ja ei olnud niisama tühi käija.

Inglise keele tunnist on paar seika meeles. Inglise keel ei olnud minu tugevaim külg ja ma teadsin, et seda läheb vaja kogu aeg. Ükskõik kasvõi NBA-d telekast vaadates ja sealt intervjuusi kuulates. Aga keelevaistu mul ei olnud. Mäletan seda, et meil olid inglise keeles grupid ja mind mitte piisavalt heade õpitulemuste pärast tõsteti kõige nõrgemasse gruppi. Pettumus oli suur, aga see oli absoluutselt õige, sest seal minu tase oli.

Mäletan oma esimest ja ainsat olümpiaadi geograafias. Ma ei mäleta, et ma oleks põhikoolis olümpiaadidel käinud. See toimus Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja ma väga kõrget kohta ei saanud. Sportlasele ja mitte väga aktiivsele õppijale oli see suur tunnustus. Saab ka spordi kõrvalt õppida normaalselt.

Mäletan sellist asja: kui ma läksin Kuressaare Gümnaasiumisse, siis matemaatikas esimese veerandi sai üle poole klassist mitterahuldava hinde. Mul oli matemaatika põhikoolis üsna hea. Mina ja teistest koolidest tulnud lapsed arvasime, et oskame matemaatika,t aga õpetamisstiil oli erinev, millega tuli harjuda. Toimus ka lastevanemate koosolek, kus arutati, kuidas saab niimoodi olla, et nelja-viielised õpilased said kõik järsku kahe. Aga hiljem riigieksam läks paremini ja üldsegi mitte valmistudes. Sest mul oli ülikooli astumiseks vaja ainult kirjandit. Ma lootsin kogu,aeg selle kirjandi peale. Sellised on need meenutused kooliajast. Spordiga seoses on mul menutusi sadu ja sadu.

Millised õpetajad ja miks on eriliselt meelde jäänud?

Ma usun, et mul on väga hea mälu just nägude ja nimede peale. Tegelikult ma arvan, et ma mäletan kõiki oma õpetajaid ja kui ma neid ikka näen ja kui nad minu ära tunnevad, proovin ka tere öelda. Aga ennekõike muidugi klassijuhataja Marit Tarkin, lisaks mõned aineõpetajad, kellega oli rohkem pusimist, et ei saanud nii kergesti läbi. Kes andsid inglise keelt ja vene keelt. Kõik õpetajad on meeles olgugi, et kooli lõpetamisest on möödas 14 aastat.

Mis on esimene mõte kui kuuled KG?

Ennekõike ikkagi see suur koolimaja ja siis tuleb kõik muu.

Kuidas jõudsite spordini?

Ikkagi maapoiss, ega Kihelkonnal midagi teha ei olnud ja siis oligi variant tegeleda spordiga. Kõik trennid, mis Kihelkonnal toimusid, nendest sai osa võetud. Väga palju loomulikult mõjutasid vanemad, kuna nemad olid ka spordiinimesed, siis oli see loomulik jätk. Kui kodust juba selline kasvatus oli, siis ei kujutanudki ette midagi muud teha peale spordi. Nii korvpall, võrkpall, kõik alad, mis Kihelkonnal pakuti ja gümnaasiumi alguses sai siis valitud, et kergejõustikuga rohkem tegeleda.

On teil spordis eeskujusid?

Ennekõike on väga suured staarid eluaeg olnud, kui ma veel korvpalli mängisin, gümnaasiumis vähem põhikoolis rohkem, siis oli Michael Jordan oma karjääri tipul 90ndate alguse poole, tennises oli Boris Becker ja vormelis Ayrton Senna, sellised oma ala tipud. Kergejõustikus oli üks eeskujusi loomulikult Erki Nool, siis kui mina alustasin kümnevõistlusega aktiivsemalt tegelemist, oli tema just võitnud oma esimese tiitlivõistluste medali. See pani paljud eestlased võib olla rohkem kümnevõistlusega tegelema ja vaatama.

Kui palju oleneb sportlase elus treenerist? Kes on olnud teie treenerid?

Äärmiselt palju oleneb, et oluline on nii see talent, mis on sinu eeldused, loomulikult sinu enda isikuomadused, kui töökas oled, kui palju suudad kannatada. Aga treener on ikkagi see, kes võib väga palju suunata ja valede valikute puhul ära rikkuda. Ületreeningud võivad tulla väga kergesti ja õige treening metoodika loeb palju. Minu treener gümnaasiumis oli Andres Laide, hiljem Tõnu Kaukis ja viimased kolm aastat oli isa põhiline, kes käis võistlustel ja aitas kaasa.

Millega praegu tegelete?

Olen Saare maavalitsuses spordinõunik, lisaks korraldan mitmeid üritusi läbi aasta Saaremaal spordi valdkonnas. Mõnevõrra reisiprojekte, mis ei ole seotud spordiga. Samuti viimased seitse aastat olen juhtinud oma detailplaneeringute firmat, see on olnud hea kogemus. Tegevust on olnud palju, lisaks veel oma maja juures on palju tegemist. Spordi juurde olen jäänud, aga palju asju on juurde tulnud.

Miks te otsustasite hakata tippsportlaseks?

Igaühel on omad unistused, kes tahab võita tiitlivõistluste medalit, kes tahab seda kuulsust ja raha. Ma ütleks, et igat asja natuke, samas ma teadsin, et tippsportlased reisivad väga palju. Oli soov reisida, aga ikkagi kõik need asjad kokku. Need ka mingil määral õnnestusid, tiitlivõistlustel sai käidud, medalit küll ei saadud. Väga palju sai reisida, sai ka uusi tutvusi ja sport annab ka hea tervisliku baasi. Kuigi mina lõpetasin varem ära, ei hakkanud ennast lõhkuma.

Kuidas te näete ennast 10 aasta pärast?

Usun, et olen suutnud jääda ikkagi Saaremaale, selle nimel ma siin ka iga päev vaeva näen, et Saaremaal elu jätkuks, mis pakkuks ka noortele motivatsiooni, et oleks piisavalt töökohti. Paremat elukeskkonda on raskem tahta, kui Saaremaal on: puhas, turvaline ja ruumi on piisavalt. Loodan, et olen Saaremaal ja motiveeriva töökoha peal, kus on piisavalt väljakutsed, aga see ei tähenda, et ma ei võiks võtta mõne projekti vastu ka mandril. Nelja-viieaastane tsükkel võiks veel ka pealinnas või miks mitte ka kaugemal olla.

Mida on sport teile andnud ja mida võtnud?

Võtnud ei ole suurt midagi, kui ma mõtlen nende gümnaasiumi aastate peale või ülikooli aastate peale, siis ma tegelikult ei usu, kui ma oleks need peod kaasa teinud, mis minul läks treeningute, võistluste ja laagrite peale. Ma ei usu, et ma oleks sealt suurt midagi juurde võitnud, neid asju jõuab ka hiljem teha. Ma usun, et olen sellest juurde võitnud ja koolis ei jäänud ka midagi tegemata. Sport on andnud väga palju: distsipliin, kohusetundlikus ja töötahe. Samuti olen väga palju maailma näinud ja keelepraktikat saanud. Välismaal olles sa pead ikkagi rääkima inglise ja vene keeles. Võitnud olen meeletult ja ei kahetse midagi.

Mida te tahaksite oma elus veel saavutada?

Eks väljakutseid ole ikka , ennekõike võiks mõelda mingi muu valdkonna peale. Loomulikult on spordijuhtimises kõrgemaid kohti, mida võiks vallutada, selle suunas on ka ühtteist tehtud. Ma arvan, et ühel hetkel võiks proovida ka poliitikat. Seal natuke kaasa rääkida, olgu see siis kohalikul või riigi tasandil. Aga praegu 32-aastaselt on väga raske mõelda, mis võiks olla sellised suured väljakutsed. See on praegu kindel, et koht, kus ma praegu töötan, ei ole minu lagi, et kindlasti soovin edasi minna, aga kas see on aasta või aastate pärast, seda näitab juba aeg.

Kuidas te kirjeldaksite tippsportlase elu?

Väga range ja distsipliinist kinni hoidmine, kui soovid ikka tõesti tippu jõuda, siis ei tohi üheski valdkonnas teha järelandmisi. Tähtis on uneaeg, toitumine, treeningplaanid, riietus — kõik on väga tähtis. Võib olla see ongi kõige olulisem aspekt tippspordi juures. Täpselt ülesehitatud päevad, nädalad ja kuud. See on üks tähtsamaid iseloomustusi, loomulikult on ka erandeid. Need, kes on väga andekad, ongi tihtilugu nii, et teevad kolm- neli korda nädalas trenni, aga nendele on lihtsalt looduse poolt nii palju antud. Sellisel juhul võiks küsida, mis nad saavutaksid siis, kui nad korralikult keskenduks sellele ja teeks kõik vajaliku selle juurde käiva.

Miks te soovisite kandideerida EOK prsidendiks?

Olles spordi sees igapäevaselt 15 aastat olnud, viimased 10 aastat ka mingil määral spordikorraldamise ja -juhtimise juures pärast ülikooli. Nägin, et praegu on see läinud nii ärimeeste ja lihtsalt selliseks mitte niivõrd spordile suunatud ametikohaks, kui see võiks olla. Kaks kandidaati on alati parem kui üks, kasvõi debati mõttes. Sellised noored inimesed nagu mina peakski julgemini konkureerima vähemalt nendesse ametitesse, kus neil on piisavalt pädevust. Spordijuhtimise ja selle koha pealt ma olen piisavalt pädev, nii oma hariduse kui ka kogemuste ja muu koha pealt. Aga enne kõike sellepärast, et tekkiks debatt Eesti spordi kui selle terviku üle. Mida peaks muutma mida mitte. Ühe kandidaadi puhul ei oleks seda kindlasti tekkinud ja oleks suubunud ühtsesse uudistevoogu ja ei oleks midagi head sealt spordile niipalju tulnud.

Kas te treeneri amet peale olete mõelnud?

Ei ole, sest tunnen, et sellist kutsumust ei ole ja nähes kui raske see on kergejõustikus, sest see on nii nüansirikas amet. Olgugi, et mul on olnud noorte tennisiste grupp, keda ma olen treeninud. Olen andnud palju trenne harrastus-kümnevõistlejatele. Ma olen olnud selline hobitreener ja olen siiamaani. Aga, et see oleks mu elukutse, võib olla kunagi.

Mis võiks olla kolm olulisemat asja, mis sinuga juhtunud on?

Raske on välja tuua, aga sellistesse juhusesse ma ei usu. Ma pigem nimetaks seda nii, et kogu oma teadliku elu olen ma teinud väga sihikindlat tööd, olen elanud põhimõttel "Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks". Juba gümnaasiumisse minnes ma teadsin, kuhu ma tahan edasi õppima minna. Sellega nägin selles valdkonnas vaeva. Samamoodi pere, kõik asjad on läinud nii nagu ma olen tahtnud. Kõik on süstemaatilise ja korraliku töö tulemus.

Mida te elus teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks?

Kindlasti siis ma saaks olla väga palju Saaremaal, et see on üks asi see annab vabaduse elada ja olla, kus sa tahad. Teiseks saaks ette võtta projekte, üritada Saaremaa ja Eesti elu paremaks teha: olgu see seotud heategevusega või tervise edendamisega. Igas valdkonnas piisavalt raha annab selle võimaluse tegeleda nende asjadega, kus ei ole tähtis igapäevane kasu. Kui saaks, siis oleks Saaremaal ja tegeleks nende projektidega, mis ei tooks niipalju kasu sisse, vaid pigem viivad välja.

Mida soovitate KG noortele?

Sama, mida soovitas mulle minu klassijuhataja. Kui te lõpetate kooli, minge kindlasti Saaremaalt välja: kes ei taha ülikooli õppima minna, mingu lihtsalt välismaale aastaks-kaheks. Nähke maailma, sest see on see asi, mis hiljem on asendamatu. Mina ise läksin samuti pärast gümnaasiumit kohe ülikooli. Olin viis aastat ülikoolis, sama ajal käisin väga palju reisimas. See maailmapilt on hoopis teistsugune, midagi muud kui siin Saaremaal kogu aeg olles. Ma soovitan kõigile: minge ja avastage maailma ja kindlasti tulge ühel hetkel tagasi. Seda soovitust annavad paljud ja see on absoluutselt õige.

Madis Kallase tähtsamad saavutused

Eesti meister seitsmevõistluses 2004. aastal.

Eesti meister 4×110 m tõkkejooksu teatejooksus 2005. aastal.

Eesti meister 4×400 m teatejooksus 2008. aastal.

Euroopa Karika Superliiga 1. koht Eesti koondises 2004. ja 2005. aastal.

Universiaadil Izmiris 4. koht kümnevõistluses 2005. aastal.

Euroopa meistrivõistlustel Göteborgis 2006. aastal 17. koht kümnevõistluses.

Saarte Mängudel Ahvenamaal 2009. aastal 110 m tõkkejooksus pronks, kettaheites hõbe ja kaugushüppes kuld.

2003.-2004. õppeaastal Tallinna Ülikoolis õppides oli ta EOK stipendiaat.

2002., 2004. ja 2005. aasta meessportlane Saare maakonnas.