üles
Laupäev, 23. november 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

24. november

25. november

26. november

27. november

28. november

30. november

Töötajate sünnipäevad

23. november

26. november

28. november

30. november

Intervjuu, avaldatud 2. aprill 2013, vaadatud 6447 korda, autor Reet Lasn,
Maarika tööl Autor/allikas: erakogu

Täna saame tuttavaks meie kooli vilistlase Maarika Mesipuuga 24. lennust. Praegusel hetkel töötab Maarika Rakvere Teatris. Ta on olnud Rakvere Teatri liige juba kolm aastat ja selle ajaga mänginud kolmteistkümnes rollis. Tema armas mõte: "Kunagi, kui ma veel gümnaasiumis käisin, mõtlesin, et kus iganes ma tulevikus ka ei elaks, ma saadan oma lapsed gümnaasiumiharidust omandama Kuressaare Gümnaasiumi, sest see on lihtsalt nii hea kool".

Mis on kolm kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid?

Pärast KG lõpetamist läkinn Tallinnasse õppima noorsootööd Tallinna Pedagoogilisse Seminari. Lõpetasin selle kooli, aga noorsootöötajat minust pikemalt ei saanud, sest samal aastal hakkasin õppima näitlejaks Viljandi Kultuuriakadeemias. Näitlejaks õppida oligi minu suurim soov ja pürgimus. Teadsin, et Viljandis näitlejaiks õppinuil on palju raskem teatris tööd leida, sest traditsioon ja suhted on lavaka tudengite kasuks. Ma uskusin, et kui küllalt palju ise vaeva näha, siis saab kõik olema võimalik, saaks ainult teatrikooli sisse ja õppima. Selles suhtes ei olnud mul vahet, kumba teatrikooli sisse saada, minu eesmärk oli õppida näitlejaks ja seda need mõlemad koolid võimaldasid. Pärast mitmendat katset mul õnnestuski saada teatritudengiks ja algas aeg, mis oli täis eneseületamist. Teatrikoolist võtsin pärast lõpetamist kaasa hea näitlejahariduse ja suurepärased sõbrad, minu kursusekaaslased. Kokku olime siis näitlejaeriala seitsmes lend. Meid juhendasid kõige rohkem Kalju Komissaarov ja Peeter Raudsepp.

Meie lennu liikmete tegemisi saab suures osas endiselt jälgida meie kursuse kodulehel 13.uba.ee. Kooli lõpetamise järel olin aasta vabakutseline näitleja. Sel ajal tegin rolle erinevates teatrites, nagu Ugala, Vana Baskini Teater ja Rakvere teater. Lisaks asutasime koos kursusekaaslaste ja mõnede teiste heade näitlejatega Eesti Improteatri, mille liige olen jätkuvalt. Eestis on professionaalse improteatri sünd niisiis meist tingitud. Samal ajal otsisin endale tööd ka riigiteatris ja läks nii õnnelikult, et Rakvere Teater, kuhu ma ise väga soovisin minna, võttis mind oma näitlejate hulka. See oli üks elu suurim soov, mis sellega täitus. Nüüd olen olnud teatri liige juba kolm aastat ja selle ajaga mänginud Rakvere Teatris kolmteist rolli. Seda on noore näitleja jaoks päris palju ja on olnud suur õnn olla nii hõivatud.

Millega praegu tegeled- töö ja huvid?

Teatris mängin praegu viies lavastuses. Järgmise lavastuse proovid ootavad mind suve lõpus, nii et sel kevadel ja suvel saan ilmselt natuke rohkem puhata kui seni. Teatrist vabal ajal tegelen väga hea meelega kokkamisega. Eriti huvitab mind tortide-kookide tegemine ja kaunistamine. Talviti meeldib mulle ka lumelauaga sõita.

Mis on esimene mõte kui kuuled "Kuressaare Gümnaasium", mida oled koolist ellu kaasa võtnud?

Väga hea tunne on kui kuulen midagi Kuressaare Gümnaasiumist. Terve see gümnaasiumi aeg oli minu jaoks väga põnev. Kogu aeg oli palju avastada iseendas, sest selleks oli palju võimalusi loodud. Minu jaoks tähendas see seda, et sain hakata tõsisemalt tegelema näitlemisega, laulmisega, bändi tegemisega, õpilasomavalitsusse kuulumisega, oleks veel tahtnud ka tantsutrenni minna, aga aega lihtsalt kõige jaoks ei jätkunud, sest õppida tuli ka. Minu puhul kehtis täielikult see, et kes palju teeb, see palju jõuab. Gümnaasiumi aeg Kuressaares viis mind kokku paljude eriliste ja inspireerivate inimestega nii eakaaslaste kui täiskasvanute hulgast.

Missugune õpilane sa olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teadasaamiseks praegustele õpilastele....

Olin kohusetundlik ja püüdsin tundideks ikka hästi ette valmistada, aga nagu öeldud ma olin väga aktiivne eneseharija ja kogemuste otsija väljaspool tunniplaani tunde ja siis ei jätkunud vahel jaksu tervet ajaloo või mõne muu aine õppetükki pähe salvestada, õppisin pool ja lootsin, et sel korral ei kutsuta vastama. Aga ma olin ka päris hea seoste looja ja siis kui tuligi tunnikontroll või vastamine, panin pea tööle ja püüdsin loogiliselt mõelda, et kuidas need asjad võiksid olla ja sain tavaliselt hea hinde. Reaalained olid selles suhtes keerulisemad.

Üks unistus/soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga...

Kunagi, kui ma veel gümnaasiumis käisin mõtlesin, et kus iganes ma tulevikus ka ei elaks, ma saadan oma lapsed gümnaasiumiharidust omandama Kuressaare Gümnaasiumi, sest see on lihtsalt nii hea kool. Ja minu enda jaoks oli see nii hea ja huvitav, et olin iseseisev ja sain nädala sees elada vanematekodust eemal ja ise kõige eest vastutada. Ma uskusin, et selline elu ongi teismelisele gümnasistile kõige parem. Nüüd ma ei tea enam, kuidas täpselt sellesse kunagisse mõttesse suhtuda. Aga seda, et Kuressaare Gümnaasium on super hea kool, seda usun siiani!

Mis teeb ühe õpetaja põnevaks, kes on Sulle KG õpetajatest meelde jäänud ja miks?

Huvitav on alati kuulata õpetajaid, kes loovad oma ainet edastades palju seoseid eluliste situatsioonidega, kes räägivad lugusid ja jutustavad oma elu sündmustest. Väga huvitav on see, kui õpetaja räägib näiteks sellest, mis temaga täna hommikul juhtus. See muudab kohe suhet õpetaja ja õpilaste vahel inimlikumaks, õpilased näevad, et õpetaja on päris inimene, mitte ainult oma ainet edastav masin. Olen kohanud mõlemat tüüpi õpetajaid. Kuressaare Gümnaasiumis oli väga palju häid õpetajaid, kes olid ka head suhtlejad ja autoriteetsed. Väga eriline inimene minu jaoks on olnud Marit Tarkin, kes klassijuhatajana ja aineõpetajana oli ülitore ja hoolis väga meie klassi inimestest ja sellest, et meil oleks ka väljaspool tunde ühiseid tegemisi. Kuid mulle oli Marit ka teejuht ja abistaja enda arendamises näitleja ja esinejana. Tema juhitud kooliteatris Ubinamoos oli suurepärane vaba ja toetav õhkkond, et tegeleda loominguga. Juba sealt õppisin palju ning lisaks aitas Marit mind etluskonkurssideks ja lavaka katseteks ette valmistada. Ma arvan, et tema moodi kastist väljas mõtlemine on mind aidanud teatrikoolis.

KG-s toimuvad ülekoolilised teatripäevad, mida soovitad õpilastele, kes ka näitlejaametist unistavad?

KG Suur Teatriõhtu kasvas minu meelest välja kooliteater Ubinamoos sünnipäevast ja see on väga lahe, et see traditsioon püsib ja igal aastal on kõikidel võimalus selles väljakutses osaleda ja ennast proovile panna. Noortel soovitan endas selgusele jõuda, kas see mõte näitlejaks saada ongi ainult unistus või on see tõsine soov ja tahtmine. Kui seda viimast, siis tuleb hakata selle nimel tegutsema ja ennast ette valmistama. See tähendab tutvuda sellega, mida teatrikooli katsetel oodatakse, tuleb lugeda luuletusi ja leida need luuletused, mida katsetel esitada, neid harjutada, lugeda proosatekste, lugeda näitlejatehnika alaseid raamatuid. Ingo Normetil ilmus raamat „Ujuda selles jões“, kus kirjeldatakse seda, mida teatrikoolis tehakse, mis on etüüd ja mida näitlejatudengid endas arendama peavad. Igasugune töö enda häälega on alati väga kasulik, kasvõi lugeda päevas valjusti üks lehekülg võõrast teksti. Ja ei maksa muretseda, kui sa siiamaani ei ole ühelgi etluskonkursil osalenud või teatrilavastuses kaasa teinud, kõige tähtsam on usk endasse ja enese arenemisvõimesse.

Mis teeb näitlejaameti põnevaks, mis on raske?

Näitleja elukutse poole tõmbas mind see, et pidevalt on töös vaheldust ja iga uus asi nõuab pidevat enda harimist ja arendamist. Kogu aeg saab palju uusi teadmisi, sest iga lavastuse sisu ja nende keskkond on erinev ja see kõik tuleb endale teha omaseks. Sukeldumine tegelaste psühholoogiasse ja nende emotsioonidesse, nendest aru saamine ja selle kõige väljendamine läbi enda keha ja hinge on väga põnev ülesanne ja mida aeg edasi, seda rohkem olen aru saanud, kui keeruline see tegelikult on. Selle valikuga, et ma näitlejana töötan, olen pannud ennast päris raskesse olukorda, pidevalt pean ületama enda piire ja välja astuma oma mugavuse tsoonist, sest muidu ei sünni midagi uut. See on vahel väga ebamugav, aga ilma selleta ei ole ka arengut. Teatris on ülimalt oluline ka inimeste omavaheline suhtlemine. Meie, eestlased ei ole selles eriti osavad ja ka teatris tekivad probleemid, sest inimesed ei oska hästi omavahel suhelda ja ennast väljendada. Nii, et ka see on suur õppimise koht meie kõigi jaoks, kes me lavastusi ettevalmistame. Nii kummaline kui see ka ei ole, võin ma aga öelda, et minu jaoks ei ole maailmas praegu olemas tööd, mis oleks kergem, raskem, huvitavam, pingutavam, keerukam, vabastavam kui olla näitleja ja seda kõike korraga.

Mida elus (veel) teha tahaks kui raha või aeg ei oleks takistuseks?

Sooviksin veel väga reisida igale poole. Panna veel ennast rohkem lauljana proovile. Ammu olen mõelnud sellest, et tahaks oma vokaali anda mõnele d'n'b loole, aga veel ei ole see mõte teoks saanud. Nii et kui mõni noor asjatundja sooviks koostööd teha, siis võtku ühendust, tahaks proovida!

Reet Lasn,
klassiõpetaja

Kuulutused

Galerii

20. november 2024
20. november 2024
15. oktoober 2024
7. oktoober 2024
7. oktoober 2024