Mis on kolm kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid?

Sattusin täiesti juhuslikult Viljandisse. Seal olid katsed näitleja erialale ja läksin kohale, sain sisse. Teine valik oli merekool, aga sinna olid katsed hiljem ja ... nii ma Viljandisse sattusin neljaks aastaks. Edasi sattusin kokku Dajan Ahmetiga ja jõudsin Tallinnasse Salong Teatrisse. Vahepeal olen ka isaks saanud ja abielusadamasse sõudnud ning ühe etapi oma elust ka Soome vahet loksunud. Seda küll oma naispoole töö tõttu. Nüüd olen mina lastega Eestis ja Soome loksub naine.

Millega praegu tegeled: töö ja huvid?

Hetkel olen iseenda peremees ja teen lasteteatrit. Tallinna Lasteteater Lepatriinu on lapsi rõõmustanud juba pea 7 aastat. Lisaks pisut moosekandi ametit ja muud meelelahutust. Igav ei ole. Ilus on, et töö ja hobid on kuidagi omavahel põimunud. Pisukese nakkuse olen ka reisimisest saanud. Samas katsun end kuidagiviisi ikka maailmas toimuvaga kursis hoida.

Mis on esimene mõte, kui kuuled nime Kuressaare Gümnaasium, mida oled koolist ellu kaasa võtnud?

Mis ma ikka mõtlen? Mõtlen, et kui poleks sellel majal sellist juhti olnud, mine tea, kus kohast ma ennast leidnud oleks! Samas on häämeel teinekord näha noori inimesi, kes kusagil millegagi silma paistavad ja alla on kirjutatud KG. On uhke tunne küll. Eks see ikka tarkus on, mis ma koolist kaasa võtsin. Iseasi, kui palju ma olen seda osanud kasutada.

Missugune õpilane sa olid?

Seda peaks küsima õpetajate käest  Ei olnud kerge kindlasti. Mingil aastal olin ka kõige halvema õppeedukusega õpilane koolis, aga seda ma ei hakka siin puudutama. Sellel olid omad põhjused, vähemasti minu jaoks ja eks ma olin siis ka õrnas eas ...

Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teadasaamiseks praegustele õpilastele ...

Õpetaja Ellen Kasega meenub, et kui kellelgi oli miskit õppimata, siis oli vaja leida mingi teema, et arendada vestlust ja kui jutuhoog oli saavutatud, siis see tund ka ilusasti õhtule veeretati, nii et keegi ei pidanud muretsema, kas teda täna küsitakse. Teemasid meil juba jätkus! Samas on ka üks juhtum selline, kus mind esimest korda õppenõukogu otsusega õpilaste nimistust kustutati ja ma järgmisel päeval käisin kooli parimate õpilaste vastuvõtul. Nii mõnelgi õpetajal oli nägu morn. Lootsid loodrist lahti saada, aga nii lihtsalt see ei läinud. Ühena vähestest on minul õnnestunud ka 10., 11. ja 12. klass lõpetada kõik ühel aastal. Ma ei tea, kas praegu selline asi enam võimalik on.

Üks unistus/soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga ...

Loodan oma juhiomadusi aastatega veel täiendada. Küllap millalgi läbin ka pedagoogikakursuse. Kui isand Takkis ükskord väsib, siis mine tea, võib olla kandideerin veel direktorikski.

Mis teeb ühe õpetaja põnevaks, kes on Sulle KG õpetajatest meelde jäänud ja miks?

Huumor. Avatus. Oskus olla õpetaja. Seda ei saa õppida. See kas on inimeses või mitte. Õpetaja Hilja Metsmaa. Suur kummardus talle. Tegelikult ka meie kunagine muusikaõpetaja Marge Roose. Ma ei tahtnud tegelikult kedagi nimeliselt nimetada, sest enamik selle kooli pedagooge ongi väga head! Samas võiks ikkagi ka ihunuhtlus koolis lubatud olla, kui satuvad sellised tüübid kooli, nagu mina olin, et tekiks austus ja aukartus õpetaja ees. Samas minus ehk oli see isegi olemas.

KGs toimuvad ülekoolilised teatripäevad, mida soovitad õpilastele, kes ka näitlejaametist unistavad?

Kõigepealt tuleb minna katsetele, siis tuleb sinna kooli sisse saada. Siis tuleb see kool lõpetada. Loomulikult tuleb oma unistused teoks teha. Kuidas ma ütlen, et see on nii raske jne. Häma! Tööd tuleb teha, siis tuleb ka armastus – töö vastu! Kui sa teed oma asja pühendumisega, siis tuleb ka tasu ja tunnustus.

Mis teeb näitlejaameti põnevaks, mis on raske?

Minu töö puhul on see, et mul ei ole kindlat töökohta, kuhu ma hommikul lähen. Täna olen siin, homme seal jne. Iga saal ja iga publik on erinev. See ongi põnev. Raske on see, et ma läbin Eestimaal autoga umbes 60 000 km. See on 1,5 tiiru ümber maakera. Kell viis või kuus hommikul ärkamine on pisut ebamugav, et jõuda kusagile teise Eesti otsa ja seal kell üheksa sära silmis etendust alustada. Samas on ka see põnev.

Mida elus (veel) teha tahaks kui raha või aeg ei oleks takistuseks?

Reisida. Mõne võõrkeele ükskord korralikult selgeks saada. Kaalust alla võtta. Oma laeva osta. Ühe saare osta. Võib olla et siis sinna saarele lõpuks ka elama asuda. Jne jne jne ...

Aitäh Aivole ja peatse kohtumiseni teatrilaval!