„Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, kus on peidet minu saabumise sadam. Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord, nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.“ Nii laulab Jaan Tätte oma „Sõprade laulus nr 2“.

„Kuidas läheb?“ on uus rubriik, kus koolileht Nooruse Meridiaan uurib, kuidas läheb meie sõpradel, kooliga tihedalt seotud (olnud) inimestel ... sest me päriselt tahame teada, kuidas teil läheb!

Detsembri esimestel nädalatel oli Nooruse koolis praktikal meie kooli 35. lennu vilistlane Getter Must. Saaremaa Gümnaasiumis töötav Getter andis eesti keele ja kirjanduse tunde 6.b, 7.b, 7.c ja 8.b klassile. Märgiline on siinjuures tõsiasi, et tunde andis ta ruumis, kus kunagi sündis mõte saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks.

Kersti kokkupuude meie majaga ei ole esmakordne. Kersti on Kuressaare Gümnaasiumis olnud varasemast ajast 1. klassi õpetaja. Õppetöö toimus siis Ida-Niidu lasteaia ruumides, kuna suures majas oli suur ruumipuudus.

Treener Triin või juhataja Triin? Ei, nüüd hoopis õpetaja Triin. Ometi on ta kõikidest eelnevatest ametitest midagi kaasa võtnud, sest õpetaja on justkui imeinimene – juhib, õpetab, toetab, motiveerib ja on lisaks muidugi oma ala professionaal.

Triin on alati pidanud oluliseks kogemusi, mis aitavad tal inimesena kasvada. Ja õnneks on neid võimalusi tema elus olnud!

Raplamaalt pärit Liisa Toomsalu ootas kolm aastat õiget aega, et meie kooli tööle tulla.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikapedagoogiks õppinud Liisa arvates on täiesti normaalne, et muusikaõpetaja ka vabal ajal laulab ning parim aeg selleks on autoroolis! Muidu aga laulab Liisa ka Valjala segakooris.

Kohtusin oma klassiõe ning kalli sõbranna Merzeede Orgiga ühel ilusal päikesepaistelisel kolmapäeval kirbuturu Putuka ees. Istusime maha ning söögi kõrvalt vestlesime, kuidas ta balansseerib tööd ning kooli.

Alles eelmise nädala lõpus toimus 43. lennu viimane koolikell ning viimane riigieksam. Üha lähemale jõuab 21. juuni, kui jätame oma armsa kooliga hüvasti. Kuid mis saab edasi?

Soodsate juhuste kokkulangemine viis selleni, et KG väitlejaid treenis kolm kuud meie vilistlane Richard Kesküla. Koos sai iga kord väideldud ja noored said osaleda ka ingliskeelses debatis koos lätlastega. KG väitlusklubi sai supertreeningu ja õpitu pealt on noortel juba julgem edasi liikuda. Mida Richard ise tehtust arvab, seda uurisime aga temalt endalt.

Paramparaa ja trummipõrin – rubriigi "Elu pärast KGd" 50. lugu on teie ees! Seetõttu on igati paslik, et oma kooliaega meenutab esimese lennu vilistlane, Nelli Lemberi klassi poiss Alver Kivi. Lisaks tõeliselt nostalgilistele ning humoorikatele lugudele kooliajast jagab ta nõuandeid neile õpilastele, kes sügisest uude kooli, riigigümnaasiumi suunduvad. On ju Alver Kivi ise taolise tee kunagi läbi teinud – tulnud I keskkoolist II üle. Seetõttu teab ta, millest räägib. Ja otse loomulikult ei saa seekordse persooni puhul üle ega ümber sporditeemadest.

Ma teen intervjuu oma isa Aarne Mägiga. Ma teen temaga intervjuud sellepärast, et ta töötab teatris ja temaga võiks olla huvitav rääkida.

Mina intervjueerisin Riivo Kuivjõge, kes on minu sugulase kasuisa ja minu ema sõber. Ta on kaugsõidu autojuht ja minu meelest on tema amet päris huvitav, sest ta saab näha erinevaid riike.

Valisin ühe eaka inimese, Erika on ta nimi. Ta elab minu lähedal, käin teda mõnikord vaatamas. Ta elab üksi ja tal ei ole enam lähedasi. Ta on 86aastane, on käinud Siberis ja tal on oma elust palju huvitavaid jutte.

Intervjueerin oma ema Madli Miklit, kes tegeleb noorte joogaga ja on seda õpetanud ka Namaste stuudios.

Teen oma intervjuu Kuressaare Gümnaasiumi õpilasega, kelleks on Oliver Leppik. Valisin Oliveri oma intervjuule sellepärast, et ta on minu jaoks huvitav ja inspireeriv inimene ning veel tundub ta hästi entusiastlik õpilane. Minu ülesanne oli küsida ta käest 10 küsimust ja siit need nüüd tulevad koos tema vastustega.

Täna tähistab oma sünnipäeva üks väga oluline mees meie koolis. Ilma tema panuseta ei oleks õppetöö pooltki nii hea. Kuna 7.d klass viis eesti keele tunniülesandena läbi intervjuusid, siis tänase mõtiskluse ongi kokku pannud juubilari lapselaps. Palju õnne, Aleksei, kogu koolipere poolt!

Mina teen intervjuu enda vanema venna Kristover Ludviga. Sellepärast, et tahan ise ka oma vennast rohkem teada ja arvasin, et see oleks vahva.

Mina teen intervjuu oma vanatädi Anneli Randmetsaga. Ma valisin tema, sest ta on hambaarst ja hambaarsti töö on väga raske ja vajalik.

Mina tegin intervjuu oma sugulase Karmel Peaga. Mina tegin intervjuu Karmeliga, sest ta on mulle suureks eeskujuks ja tähtsal kohal minu elus. Küsisin temalt 10 küsimust, millele ta rõõmsalt vastas.