Surnud pole rahul, sest elavate plaanid võivad muuta nende harjumuspärast olemist.

Mac Milleri lugu „That's On Me“ on lugu, mis on nii melanhoolne kui ka lohutav nii sõnade kui viisi poolest. Pärast Mac Milleri surma 2018. aastal võttis laulja ja laulukirjutaja Jon Brion Maci lõpetamata albumi „Circles“ enda kätte, et kindlustada albumi võimalikult „puhas“ kõla. „Circles“ lasti lõpuks välja 2020. aasta jaanuaris. Albumis on palju häid lugusid, kuid „That's On Me“ on üks minu lemmikutest.

Toshikazu Kawaguchi „Enne kui kohv jahtub“ – raamat, mis on meeldinud meie üheksandikele!

Ühel Tōkyō väikesel kõrvaltänaval asub tilluke kohvik, mis on pakkunud oma klientidele hoole ja armastusega keedetud kohvi juba üle saja aasta. Aga see pole kõik: koos kohviga on külastajal võimalus rännata minevikku.

Raamat, mis sobib krossihuvilistele ning kõigile, kes unistavad saada profisportlaseks.

Indie rock stiilis loo „Do I Wanna Know?“ on kirjutanud tuntud inglise bänd Arctic Monkeys.

Lugu on väga kaasahaarava ja meeldejääva kitarrimeloodiaga, mis kooskõlas vokaalide ja muude erinevate heliliste nüanssidega annavad loole oma isikupärasuse. Seda kuulates tekib mitmeid erinevaid emotsioone.

Tänapäeva lapsed vist küll ei hiili varahommikuti naabripoisi aia taha! 

„Krahvilossi varemeil“ on raamat, mille kaudu saab näha eelmise sajandi laste elu ja perekonda ning huvitav lugu paelub iga lugejat. 

„Vareste kuus“ – noorteraamat, põnev, kaasahaarav, natuke hirmutav, kuid samas ka südant soojendav. 

Soovitan lugeda, sest raamat on põnev ja kaasahaarav ning sündmused ei ole liiga kiire toimumisjärjega. Soovitan lugeda ka teist osa! 

„Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel" – väga põnev ja kaasahaarav. Algul see võib-olla nii ei tundu, sest tutvustatakse kõike ja kõiki, kuid pärast ei suuda lugemist lõpetada enne, kui teos läbi on. 

Kui sul on viimasel ajal väga igav olnud ja otsid põnevust ja väikest adrenaliini, siis on see raamat just sinule. 

Kui Patricia katuselt surnuks kukub, peavad kõik seda enesetapuks, kuid tegelikult ... 

Raamat räägib tüdrukust, kes ennast katuselt surnuks kukub, ning sellest, kuidas tema paralleelklassist üks tüdruk nimega Lilli seda uurima hakkab, mis tegelikult tüdrukuga juhtus. Lilli teeb seda koos oma sõpradega. Lilli ei usu, et see oli enesetapp, sest päev enne oli ta tüdrukuga rääkinud ning miski ei viidanud sellele, et ta ennast tappa tahaks. Uurimise käigus jõuavad nad selgusele, mis tegelikult Patriciaga juhtus. Nad jõudsid jälile, et ... 

Mitu päeva on põhikooli lõpetamiseni? – see küsimus on iga üheksanda klassi õpilase mõtetes. Mina ei ole erand. Napilt üle trimestri on veel jäänud siin koolis käia, kuid palju on veel teha.

Mina olen Anette Kuusk 9.a klassist ja kõnelen teemal „On vaja midagi, mis meid keset tühjust hoiaks“.

Eesti, meie kodu, Saaremaa, meie saar. Asume keset merd, kus ei pruugi just palju ümber olla, asume keset tühjust. Mina olen Kirke Emili ja mõtisklen, mis meid hoiab? Kas tõesti usaldame end lainete kätte?

7.b klass mõtiskles vabariigi sünnipäeva eel Eestist, oma kodumaast, ja proovis leida, kes või mis on Eesti mõtte nende jaoks kõige paremini kokku võtnud.

Äsja toimus meie lennu suusalaager, kus saime naerda, lumes püherdada, õpetajate närve süüa ja palju muud. Koos oli meil ääretult tore ja lõbus.

Nüüd on möödas meie, üheksandike viimane võimlemisvõistlus ja jõulupidu meie armsas koolis, mis tõid kaasa palju pisaraid, naeru, uusi sõpru ja mis tulid imehästi välja. Peagi on käes aeg, kus peame valima valikeksami, ja see on samm, mis viib meid veelgi lähemale lõpetamisele.

Uku Mägi 9.d klassis arutles ühiskonnaõpetuses mitmekultuurilisest ühiskonnast.

„Kus laulavad langustid“ on väga sügav ja kaasahaarav raamat. Autor Delia Owens on raamatus esile toonud sellised teemad nagu loodus, inimeste omavahelised suhted, eraklus, eraldatus ja armastus ning otsib vastuseid mitmetele küsimustele. Mida teeb eraklus inimesega? Miks vanemad oma lapsed maha jätavad? Miks inimesed väldivad teatud inimesi, kes erinevad teistest?

Esimene september oli täpselt 41 päeva tagasi. Lõpetamiseni on jäänud 252 päeva. Veider on määratleda numbritega seda vähest aega kohas, kust kõik sai alguse. Kuressaare Nooruse Kool, varem tuntud kui Kuressaare Gümnaasium, on andnud mulle ellu kaasa meeletult palju asju: sõpru, kogemusi, unetuid öid, naeratusi, pisaraid. Kõik see on mulle olulisem, kui iial sõnadega suudan kirjeldada, kuid kõige olulisem on see, et leidsin iseenda. Kavatsen nautida neid loetud päevi, mil saan veel tuttavates koridorides ringi joosta.