Viis keskkooliõpilast on sunnitud minema karistustundi, sest kuidagi olid nende koolikottidesse sokutatud võõrad telefonid, millega olid süütult õpetajale vahele jäädud. Tund oli igav, aga see muutus sekundiga märuliks.

Reedel, 31. mail 2024 asuvad 9. klasside õpilased sooritama oma esimest põhikooli lõpueksamit – eesti keele ja kirjanduse eksamit. Sellele põnevale ja pingelisele etapile annavad oma mõtted kaasa 9. klasside juhatajad.

Minu valitud noorteromaan oli „Iiris“. Teoses rääkis tüdrukust, kelle nimi oli Allison, aga teda kutsuti Iiriseks. Tema isa oli vägivaldne ja ta ema oli surnud. Iiris oli üksik ning ta süüdistas ennast oma isa tegudes.

Tüdruk, kes läheb ei tea kuhu ja on ei tea kes.

Üheksas klass on lõpule jõudmas ning meie üheksandikena kindlasti nõustume, et oleme sel aastal palju uut õppinud. Palusime kõigil lõpetajatel vastata küsitlusele, kuidas elada üle üheksas klass. Siin on mõned humoorikamad ja silmapaistvamad vastused.

Meie peatselt lahkuvad üheksandikud ning austatud külalised!

Suvi on kohe käes. Meil kõigil juba kibelevad jalad siit plehku panema ja nautima suvemõnusid. Aga võtaksin selle hetke, et kõneleda kõigi kaheksandike suu esindajana teile, meie kooli üheksandikele, paar sõna.

Täna kõlab viimane koolikell meie üheksandikele. Jäänud on veel vaid viimane pingutus – konsultatsioonid ja eksamid ning juba 20. juunil kohtume kõik lõpuaktusel spordihoones.

Mida soovis Nooruse kooli 3. lennule tutiaktusel koolijuht Marit Tarkin?

„Verikambi“ on raamat ühest noortegrupist, kes metsa eksides leiavad ühe vana veski.

Nooruse Meridiaani toimetusele laekus kiri, milles väljendatakse muret selle üle, kas koolilehes avaldatud sporditeemaliste artiklite vähesus peegeldab seda, et meie koolis ei hinnata tublisid sportlasi. Kahjuks on kõnesolev pöördumine anonüümne, seega vastame murelikule lugejale leheveergudel.

Maardu Gümnaasium korraldas koolitusreisi Saaremaa kahte kooli: Kuressaare Nooruse Kooli ja Saaremaa Gümnaasiumi, eesmärgiga parandada Maardu Gümnaasiumi koolikorraldust ja sõlmida kokkuleppeid meie koolide vaheliseks õppekoostööks. Nendes kahes koolis tutvusime töökeskkonna ja innovatiivsete lahendustega ning saime värskeid ideid õppetöö korraldamisel.

Milline laps ei tahaks endale looma? Ekke, Lee ja Joosep on nagu enamik lapsi. Nad on juba aastaid oodanud, et vanemad võtaksid neile koera, kassi või siis vähemalt põdra. Ka ema on mõlgutanud lemmiklooma võtmise mõtteid, aga seni on need ainult mõteteks jäänud. Ema teab, et looma eest hoolitsemine jääb tema kanda, sest isa on loomavõtmisele kategooriliselt vastu ja lapsed, nemad on nagu lapsed ikka … Ühel päeval hakkab ema lõpuks tegutsema ja otsustab võtta varjupaigast kassi, armsa triibulise emase kassipoja ...

1. aprillil toimus kõigil üheksandikel eesti keele proovieksam. Seejärel, 9. aprillil toimus 9.d klassil ka e-katseeksam.

Teismelised ja noorus, tunded ja tülid, sõprus ja armastus, (kooli)kiusamine ja kodused probleemid, armukadedus ja reetmine, omavahelised suhted ja konfliktid, uue eluga kohanemine, raskused lapsevanemaks olemisel. Ebareaalne olukord? Üldse mitte, sest just nendel teemadel kõneles 8.c ja 9.c klassi õpilaste arvates VAT Teatri „Foorumetendus: Karistus?!“, mida käidi vaatamas, või õigem oleks öelda, milles käidi osalemas reedel, 22. märtsil Kuressaare Teatris.

4.–5. märtsil täitus Thule Koda taaskord inimestega, kes igapäevaselt noortega toimetavad. Konverentsist on kujunenud traditsioon ja populaarsus on aasta-aastalt kasvanud.

Seekordset konverentsi modereeris Roger Tibar, kes on viimased 12 aastat töötanud noortevaldkonnas, juhtides erinevaid organisatsioone ja tiime. Temale kuulub ka 2019. aasta noorsootöötaja tiitel. Lisaks oskuslikule kaptenitööle konverentsil kostitas Roger kõiki esinejaid tabavate küsimustega.

Avaesinejaks oli meie haridusminister, kes videoettekandes rõhutas, kui oluline on üldhariduse kõrval huvi- ja noorsootöö. Ministeeriumis on valmimas ühine kontseptsioon ja andmete sidumine, et saada Eestis toimuvast tervikpilt.

Kristina Ohlssoni „Zombipalavik“ on põnevik noortele.

Suvine Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras …

Täna tähistame meie, eestlased, emakeelepäeva ning teeme seda riikliku tähtpäevana juba 25. korda. Päris viisakas vanus juba, tembud tembutatud ning krutskid tehtud. Tõsi küll – 106aastase Eesti Vabariigi kõrval paistab see päris noorukina. Ning eesti keele enda kõrval suisa lapsukesena.

Kui täna mõtleme oma keelest, arutleme selle üle, kirjutame e-etteütlust – kas sellest piisab? Või peaksime eesti keelele mõtlema hoopis natuke ja iga päev?

Kindlasti olete ajalootundides rääkinud Eesti iseseisvusest ja taasiseseisvusest. Ka mina olen, kuid pole kunagi mõelnud sellele, kui tähtis oli kõigile reameestele, kirjanikele ning lihtinimestele päriselt oma riik ja teistest mittesõltumine. Kunagi oligi nii, et ärkasid hommikul üles ja kartsid, et võib-olla homme enam siin voodis ei ärka, vaid oma kodust, perest ja isamaast eemal, palju kaugemal – Siberis.

Head kaaslased! 128 aastat tagasi kirjutas Juhan Liiv luuletuse „Kas ma Eestit unes nägin?”. Nüüd, küll läbi raskuste, aga siiski, on Eesti vabariik ja me ei pea sellest enam unistama. Nüüd saame unistada Eesti tulevikust. Aga milline on see tulevik, millest unistada?