Raamat räägib, kuidas üks 16-aastane tüdruk nimega Kati Park proovib enda eluga hakkama saada, kuid tal on väga palju takistusi ja probleeme, näiteks depressioon ja uimastite kasutamine.

Lõpetamiseni on jäänud veel 100 päeva. Seda on küll vähe, aga suvi juba ootab. Ei suuda ikka veel uskuda, et talveballil oli üks viimaseid kordi, kui koos terve lennuga koolilaulu laulsime. Samas lendavad mõtted juba eksami- ja sisseastumistulemusteni.

Selleks, et Nooruse kooli õpilaste hääl kõlaks selgelt ja kostuks kaugele, anname sõna Sõnaosavate noorte ringi õpilastele, kes avaldavad arvamust neid kõnetaval teemal. Tiffany Šaukštelite räägib põhikooli lõpetajale seatud ootustest, hirmudest ning võimalustest, mida tulevik tänapäeva noorele pakub.

„Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi.“ Seda tsitaati teavad vast kõik eestlased. Oskar Lutsu „Kevadet“ on lugenud vanaemad ja vanaisad, emad ja isad, pojad ja tütred. See kuulus raamat ühendab erinevaid põlvkondi. Või kui keegi ütleb, et sa teed kilplase tööd, siis kõik saavad aru, millest jutt käib.

„Varesele valu“ räägib sellest, kuidas üks tüdruk on kade ühe poisi peale, kuna poisil ei ole kedagi, kes tema eest hoolitseks, ja tüdruk arvab, et tema eest hoolitsetakse liiga palju, st et poisil on rohkem vabadust. Kuigi varsti see muutub.

Raamat – see võib olla tükk meelelahutust nagu sinu lemmik fantaasiaromaan, tähtis ajalooallikas, näiteks kellegi tähtsa isiku elulugu, õppematerjal, nagu sinu eesti keele õpik või lihtsalt hunnik paberilehti kaante vahel; oleneb vaid sellest, mis eesmärgil sa seda kasutad ja kuidas sa seda näed. Raamatusse saab kirjutada, joonistada või jätta see hoopikski tühjaks, sest neid tehakse ju siiski iseendale või teistele – rahvale.

Palun teil kujutada ette kellegi kodu. Kodud on tavaliselt üsna ühesugused. Seal on magamistoad voodite ja riidekappidega, köögid külmkapi, pliidi ja söögilauaga, vannitoad pesumasinate ja kõige muu vajalikuga ning elutoad diivanite, tugitoolide, televiisorite ja riiulitega. Kui kujutada ette kellegi kodu, tundub tavaline, et nendes tubades on ka raamaturiiulid.

„Pühendatud kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.“

Ingel Roos Pajuniit, Nooruse kooli 3. lennu vilistlane, õpib Kuressaare Ametikoolis stilistiks. Kui ta põhikooli lõpus päev enne esimest lõpueksamit haiglasse sattus, sai ta aru, et õppimine on küll tähtis, aga enda tervis on veel tähtsam.

Selleks, et Nooruse kooli õpilaste hääl kõlaks selgelt ja kostuks kaugele, anname sõna Sõnaosavate noorte ringi õpilastele, kes avaldavad arvamust neid kõnetaval teemal. Heidi Väli räägib, mida on lugemine talle andnud ja miks on oluline, et noored raamatutest ei kaugeneks.

„On aeg“ räägib poisist nimega Roomet ja tema erilisest võimest näha inimeste pea kohal liivakella, mis inimese vananedes ühe liivatera haaval tühjeneb.

Kuressaare Nooruse Kooli lõpuklass sai võimaluse tutvuda raadio Kadis ja Saarte Hääle toimetuses tehtava tööga. See oli järjekordne võimalus tutvuda uute ametitega ja näha selle töö keskkonda.

Ann on tubli 14-aastane tüdruk, kes ühel päeval leiab keldrist oma ema vana päeviku, mida lugedes saab ta teada, et ta ema pole alati olnud korralik nagu praegu.

Raamat räägib 16-aastasest Stellast, kes otsustab, et tahab lõpuks teada, mis tema perega toimub. Tüdruk saabub suve keskpaigas lastekodusse ja kohtub seal 17-aastase Annabeliga, kes on väga julge ja seiklushimuline.

Kessu Hollo, Nooruse kooli 3. lennu vilistlane, pani õpingud Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis hetkeks ootele ja põrutas hoopis vahetusõpilaseks Hispaaniasse. „Soovitan vahetusõpilaseks minemist kõigile,“ ütleb ta.

Selleks, et Nooruse kooli õpilaste hääl kõlaks selgelt ja kostuks kaugele, anname sõna Sõnaosavate noorte ringi õpilastele, kes avaldavad arvamust neid kõnetaval teemal. Esimesena saab sõna Rasmus, kes kirjutab ajaloo tundmise olulisusest.

Kui eelmisel aastal teada saime, et saame endale päris oma koolisõrmuse, oli enamus meist suures elevuses. Eriti tore selle sõrmuse saamise teekonnal oli see, et õpilased said ise erinevaid disaine välja pakkuda.

Ameeriklase Rob Harrelli jutustuse „Vidusilm“ võib liigitada nn sick-fictioni žanrisse, mis kajastab haigusi (nii vaimseid kui füüsilisi) ja nendega toimetulekut. Paralleele võiks tõmmata R. J. Palacio „Imega“, mis mõned aastad tagasi eesti keelde tõlgiti ja millest valminud film sarnaselt raamatule palju austajaid kogus.