Mariti kahele üsna vastandlikule poolele on andnud selgituse vanem õde Monika, meenutades, et väga väikse koolitüdrukuna oli Maritil kodus esimene asi pugeda diivaninurka ja seal põhjalikult pöialt imedes päev enda jaoks ilmselt selgeks mõelda. Samas meenutab ta, et esineda meeldis talle ka juba väiksena. Marit kasutas ilmselgelt ära iga võimaluse, näiteks Mariti armastatud tädi Li juubelil kandlemänguga esinedes. Õde Monika nendib, et enesekindlus ja kangus lõid tema nooremal õel välja juba väga varakult.

Läbi kogu elu on Mariti kõrval olnud küll kaaspeaosalise, küll taustajõuna pinginaaber Kaie, kes meenutab: ”Kuigi Marit oli kindel autahvli-tüdruk, siis ei olnud ta mingi tuupija või viite tagaajaja. Uudishimu, uute teadmiste lennult haaramine ning kooliskäimise mõnuga võtmine on märksõnad, millega võiks iseloomustada Mariti suhet õppimisse. Võin küll eksida, aga minu meelest kuulus uksepoolse rea viimane laud alates neljandast klassist kuni kooli lõpuni välja meile Maritiga. Eesistujate, tavaliselt siis Andruse ja Tarmo selja taga saime Maritiga meie jaoks igavamate tundide ajal tegeleda muude asjadega, näiteks laevade pommitamise mängu mängimisega. Mis seal salata, eks seda sai tehtud ka kirjandustundide ajal, aga nähtavasti pigem selliste nõuka-ajal kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud raamatute nagu „Noor kaardivägi" või „Polgu poeg" analüüsimise ajal.”

Ja jätkab: ”Marit oli väga hea suhtleja ja organiseerija. Mingitel aastatel käisid õpilased tundide ajal koolisööklas abiks laudu katmas ja muid lihtsamaid abitöid tegemas, eesmärgiks nähtavasti lastes tööharjumuse kujundamine. Marit oskas meile valida alati sellise päeva, millal menüüs olid meie lemmiksöögid, tähendas sööklas abistamine ju soovi korral mitut lisaportsjoni.”

Kaie ei unustnud ka lustlikumat poolt: ”Trikkide algataja oli Marit kindlasti ka. Nii kuulus ta nende hulka, kes nö pritsipeo-perioodil mõtles välja kavalaid pritsipudeleid, millega poisse tõhusamalt ja õpetajate silmale märkamatult märjaks kasta. Lõppes see muidugi õpetaja Metsmaa korraldusel füüsikaklassi põranda poonimisega, aga seegi sai tehtud lustiga. Kooliskäimine oligi minu meelest põhikooli seitsmendas ja eriti kaheksandas klassis väga tore ning seda just tänu klassikaaslastele, nii et ma ei tahtnud ühtegi koolipäeva vahele jätta, isegi mitte siis, kui haigus kimbutama kippus. Selles, et meil nii tore klass oli, oli Maritilgi väga suur roll. Ja lõpuks: poisse tiirles Mariti ümber alati kadedaks tegevalt palju.”

Ülikooliaegadest saati sõber Merle meenutab Mariti erakordset oskust õppida tugevatelt liidritelt. Nii on Mariti elust meenutada seik, kus ülikooli 4. kursusel oli kohustuslik läbida pedagoogika ajaloo kursus, mida luges “peda“ kardetuim, ent hinnatuim õppejõud Lembit Andresen. Pooled loengud, kuhu ükski üliõpilane ette valmistamata ei julgenud minna, seljataga, tegi Marit otsuse, et just Lembit Andresenist peab saama tema kursusetöö juhendaja, sest ainult nii on kindel, et tal ei teki hetkekski ühtki vabandust midagi edasi lükata või tegemata jätta. Või et töö üldse pooleli jääks. Nii juhtuski.

Püüe paari tekstilõiguga kirjeldada Mariti pea kahtekümmend viite tööaastat ei tundu üldse adekvaatse mõttena, seetõttu püüan reastada tema teetähised meie koolis, rakendades suvalise järjestuse printsiipi. Niisiis – loed Suur Teatriõhtu, mõtled – Marit, kes on kogu kooli tõmmanud enneolematusse teatripaanikasse heas mõttes, kus nii mõnelgi aastal on Mariti lavastatud konkursi vaheklipid ületanud publikumenu poolest ka mõned lavastused. Või siis uus kooslus meie kooli pedagoogide peres – Ägedate Õpside Klubi –, mis käib koos õhinapõhisuse põhimõttel ja on loodud koolitundide ning kolleegidelt õppimise elavdamiseks. Samuti võib Maritit lugeda õppijat toetava hindamise “maaletoojaks” meie koolis. Ei saa märkimata jätta kooli ajalehe Meie KG peatoimetajana tegutsetud aastaid. Aga ka eriti viimastel aastatel tuule tiibadesse saanud väitlusklubi, kust sirgunud vabariigiski ilma teinud väitlejaid. Rääkimata lugematutest luulekonkurssidest ja etlemiskonkurssidest ja aktustest ja galaõhtutest, mis kõik Mariti leebel, ent kindlal käel juhendamist saanud.

Ja lõppude lõpuks ei saa me unustada lihtsat, igapäevast tööd õpetaja ja klassijuhatajana, mille sisu on ilusti kokku võtnud Mariti praeguse, 11.a klassi õpilane Merilin: ”Marit on eeskuju! Kogenud, tark, tugev naine ja meie kõigi päike. Pole olukordi, mil temaga hätta jääks ja millal ta ei naerataks. Marit tuleb välja igast olukorrast ja tal on alati varuks plaan B ja kui ka see ei tööta, on olemas C. Kõige rohkem imetlen ma teda selle tõttu, kui hästi ta oskab kõigiga suhelda. Oskab olla kurb, kuri, rõõmus, kui on vaja. Teda iseloomustavad nii paljud sõnad, kuid kõige rohkem on ta minu jaoks salakaval, ma ei saa kunagi aru, mida ta mõtleb. Me armastame Sind just sellisena, kuidas Sind näeme! Palju õnne, Marit, ja kõike kõige värvilisemat!"

No tõesti, Merilin, võtsid meil sõnad suust ja luba, et ühineme kogu kooliperega Sinu õnnitlustega Maritile. Jõudes imestada, millal ta jõuab “tubli ema ja naine” veel olla!!!