Malle Tustit, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
On looduse kõige imelisem aeg: kõik lokkab, õilmitseb, särab. On vabanemise ja vabaduse aeg. Noored pead on täis plaane ja mõtteid, eesmärke ja tegevusi, mida kõike suvel ette võtta. Inimesed mõtlevad suurelt ja kaugele, aga hetk, aga viiv, aga sekundi murdosa ...

„Eksib see, kes arvab, et elu koosneb sajanditest, aastakümnetest, aastatest, kuudest, tundidest. Ei. Ainus reaalsus on hetk ...,” on keegi öelnud.
Mida mõtles Maria Aleksandra tol saatuslikul hommikul, kui ta ülekäigurajale astus, et rõõmsalt kooli tõtata? Millised olid tema plaanid, mõtted, eelaimused – me ei tea ega saa kunagi teada. Oli vaid üks hetk, üks viiv, mil päike kustus, kustus enam kunagi tõusmata.
„Mõni hetk võib olla väga, väga ilus, mõni hetk võib olla ilusam kui teine ... Mõni hetk võib olla väga, väga valus, mõni hetk võib olla valusam kui teine ...,” laulab Jaan Tätte.
Maria Aleksandra oli tüdruk, kes säras, kellel olid kindlasti oma plaanid ja eesmärgid, tal olid klassikaaslased, kes temast väga hoolisid ja lugu pidasid.
See hetk läinud neljapäeval, kui tüdrukud tunni lõpul telefonid avasid ja leidsid, et Nasval on toimunud ühe tüdrukuga raske liiklusõnnetus, oli väga valus. Sündmuses ei olnud nimetatud neiu nime, aga miski aimus, miski sisetunne ütles neile: „See on meie Maria!” See oli valu, see oli ahastus, kahjuks oli see tõsi. Kuigi Maria seisund oli teadaolevalt raske, ei lakanud keegi viimse hetkeni uskumast ega lootmast: „Maria tuleb sellest välja!” Kahjuks tahtis saatus teisiti.

„Kuni inimene elab meie südames, on ta elus.” (A. Schweitzer)
Maria jääb elama oma klassi- ja koolikaaslaste, õpetajate, lähedaste südametesse ja mälestustesse alati noorena, alati ... Küllap jälgib ta oma klassikaaslaste tegemisi sealt kusagilt kõrgelt ja kaugelt pilvepiirilt toetavalt naeratades või hoiatavalt või nõu andvalt ...

Meeli, parim sõbranna ja klassiõde
Käisime Mannuga ujumas – Nasva jões, silla all ja paadisildadel, alati sai nalja. Ronisime katustel ja ekslesime metsades. Meil oli kolmekesi (mina, Maria ja Mia) tekkinud omavahel tugev sõprusside. Isegi tulevikuplaanide osas olime Mariaga kokku leppinud, et Tallinnasse õppima minnes elame koos. Maria tahtis saada treeneriks või kellekski, kes spordiga tegeleb. Maria oli peaaegu alati rõõmus, jagasime üksteisega saladusi. Ta on ja jääb minu parimaks sõbraks ja ma ei unusta teda kunagi.

Teineteise sünnipäevadeks nägime mõlemad vaeva, kingitused olid suurtes pappkastides, meisterdasime palju ise, sest just selline kingitus tuleb südamest, mitte kellegi teise sünnipäevaks ei mässanud ma nii palju kui tema. Kadunud on mulle väga oluline inimene, olin viimane oma klassist, kellega ta enne õnnetuse päeva rääkis. Koolist koju minnes rääkisime palju, oleks ma teadnud, et räägin temaga viimast korda, oleksin tahtnud öelda, et ta on mulle väga kallis. Usun, et ta teab seda.

Mia, parim sõbranna ja klassiõde
Maria, hüüdnimega Mannu, oli mu parim sõbranna ja selleks ta ka alati jääb. Ta armastas käia kalal, mängida võrkpalli ning tegeleda oma koeraga. Tundsin teda juba lasteaiast peale – nüüdseks juba 12 aastat. Oma kooliteed jätkasime koos ühes klassis. Kooliajal polnud ta väga julge, pigem tagasihoidlik. Maria armastas joonistada ja oli väga kiindunud moodi. Ta kandis alati lahedaid jakke, pluuse, jalanõusid. Kohati olin tema peale isegi kade. Kõige paremini jääb meelde mälestus, kui paar nädalat tagasi koos kalal käisime. Esimese viskega suutsime õnged segamini ajada. Proovisime neid lahti harutada, aga asjatult. Otsustasime tagasi tema juurde minna ning tulime ideele ise õnged teha. Nende tegemiseks kasutasime igasugust kättesaadavat kola. Kui oma uute õngedega Nasva silla alla jõudsime, läks meil kõvasti aega, enne kui ühe ahvena saime, mille Maria kogemata vette tagasi lasi.

Maria oli alati mulle toeks, oli alati valmis minuga kokku saama. Iga kord kokku saades oli meil nii tore ja lõbus. Neid aegu jään igatsema.

Maria on nüüd paremas kohas ning jääb vaimselt alati minuga. Kui tunnen end üksi, saan temaga rääkida ja ehk ta kunagi vastab ...

Anzelika, klassiõde
Maria, ma pole sulle jõudnud öelda, et sa olid megatore, sõbralik, lahke, lõbus ja rõõmus inimene. Sa olid võrratu. Ma tunnen sind peaaegu kaks aastat. Ma jään igatsema sinu erilist naeru. Need päevad, mis oleme jõudnud koos veeta, olid nii lõbusad ja toredad. Mäletan, kui meil oli plaan kolmekesi (mina, Mia ja sina) jõusaali minna ja koos trenni tegema hakata. Sa tegid alati tuju heaks oma positiivsusega. Me hakkasime alles hiljuti megahästi läbi saama. Praegu on ainsad asjad, mida ma soovin, need, et meil oleks võinud tulla veel väga palju mälestusi. Ma tean, et sa oled nüüd paremas kohas. Ma soovin, et sa teaksid, kui kallis sa mulle oled ja et me kõik väga igatseme ja armastame sind. Loodan, et sa oled õnnelik seal ja valvad iga kalli inimsese sammu. Puhka rahus, kallis Maria!

Kent, klassivend
Maria oli koolis vaikne, tore, tagasihoidlik ning tal oli alati naeratus näol. Ta oli sportlik tüdruk, mängis võrkpalli, oli kehalise kasvatuse tundides aktiivne ning käis palju sõpradega õues. Ma oleksin talle tahtnud öelda seda, et ta on väga tore ja vahva tüdruk ning temaga oleks väga tore aega veeta ning tema sõber olla.

Rome, klassivend
Ma olin Maria naaber, olin temaga koos juba sõimerühmast saati. Kui olin veidi väiksem, siis tulin iga päev tema juurde ja mängisime terve päev kuni õhtuni. Käisime Mariaga igal pool, kuhu hing juhatas. Jäin Maria koju ööseks ja grillisime, tegime ka veidi pättust – see käib asja juurde. Ta oli alati rõõmus ja positiivne, truu. Nüüd kui olen juba 15, meie suhted lagunesid, sest leidsin uued sõbrad ja käisin rohkem linnas. Aga mõnikord on tulnud meelde, et läheks külla ja teeks midagi, mida vanasti tegime ...

Mart, klassivend
Mängisime koos Maria, Mia ja Martiniga võrkpalli. Lõbus oli mängida ja vaadata, kuidas Maria tundis sellest rõõmu.

Helle, klassiõde
Kõige eredam mälestus, mis mulle meenub oma pildigaleriid lapates, on see päev, kus me koos sinu ja Kerttuga Nasva jõe peal tuubiga sõitmas käisime. See oli päev, kus sai palju nalja ja uusi kogemusi ning mälestusi. Lisaks sellele kõik need korrad, kui ma olen sinu juures ööbinud ja me mööda Nasvat ringi kämbanud oleme, on olnud väga lahedad ajad.
Sinuga on üleüldse olnud väga palju huvitavaid elukogemusi ja sündmusi. Iga sinuga koos veedetud hetk jäi meelde, sest sa olid väga krutskeid täis plika. Sa tahtsid alati minna ja avastada maailma ning teha pättusi ning mina olin see, kes kõiges kahtles, aga ikkagi vedasid sa mind alati kaasa, kui ma vähegi su läheduses paiknesin.