Otsi
Artiklite sarjad
- Bookstagramid (45)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
30. september
- Kris Pruul 1.a
- Melissa Kivi 7.c
1. oktoober
- Eliise Raud 9.a
- Henri Niit 3.a
- Martha-Mia Naat 5.a
- Risto Pruunlep 8.d
- Tobias Kalle 8.a
3. oktoober
- Chris Pärn 5.c
- Jaagup Tiitma 4.b
- Rasmus Tool 9.c
- Regor Jalak 8.d
4. oktoober
- Akira Ron Ork 9.b
- Henry Richard Arusalu 1.c
- Karl August Kukk 4.c
5. oktoober
- Sofiia Nikolaieva 9.c
6. oktoober
- Heleena Maria Aas 7.a
- Johannes Reinfeldt 4.c
- Tomi Lepp 9.d
7. oktoober
- Karl Laul 9.d
- Sten Õigemeel 7.b
- Tymofii Bulan 5.c
Töötajate sünnipäevad
2. oktoober
- Gerta Nurk
- Imbi Püss*
Jade Marie Laido: "Number 100 ei tähenda ju tegelikult eriti midagi, vaid lihtsalt ühte järjekordset põhjust, mida tähistada. Loomulikult tuleb Eesti 100 meie riigile igati kasuks – saame välismaal palju reklaami ning ehk murrame veidi oma stereotüüpigi, lisaks meelitame Eesti pinnale uusi turiste meie firmadele kasumit jätma. Kui aga soovime tähistada oma rahvuslikku ühtsust, siis selleks ei ole vaja numbrit 100."
"Eesti riik on saanud 100-aastaseks. Oleme nii uhked, et oleme siia jõudnud ning läbi raskuste ühtse rahva tunnet säilitanud.” Ja nii edasi, ja nii edasi – sellist tähtsat juttu oskame me igaüks rääkida. Siinkohal toongi välja, mis on minu jaoks Eesti juures tähtis ning kuidas see tähtsus on – läbi minu kogemuse – mõjunud välismaalastele.
Üldiselt on Eesti ajaloos mulle oluline üks kindel ajajärk, mida oleksin soovinud ise läbi elada, kui oleks olnud valikut. Selleks on 80. aastate lõpp ning 90. algus. Ajajärgu pealkiri on “Laulev revolutsioon”. Paeluv on see jõud, mis tõi need metsikud rahvamassid kokku Tallinna lauluväljakule laulma eesotsas rahvalauliku Ivo Linna või väärika Tõnis Mäega, mõtetes vaid vaba Eesti.
Teisalt saan näiteks tuua veel kirju Balti keti, mis samuti on maailma ajaloos jälje jätnud. Juba 4-aastasena nautisin nimetatud perioodist jäädvustatud videolõike, fotosid ning uskumatuid lugusid ka vanematelt. Näiteks ema kirjeldas mulle, kuidas tema minu praegu 29-aastast venda kärutas Tallinna kesklinnas, kui samal ajal möödusid neist venelaste tankid. Sellist nimetust nagu “rahvas, kes laulis ennast vabaks” on päris uhke kanda.
Välismaalastele oleme jätnud suuresti mulje, et oleme endiselt tugevasti seotud vene kultuuri ja pärandiga. Detsembrikuus oli mul võimalus külastada Austria riiki. Sealses keskkonnas on inimesed väga rõõmsameelsed ja jutukad, mis siis, et nad tihtipeale peale oma riigikeele muud keelt ei osanud. Pärast ühte atraktsiooni eemaldas üks 20. aastates mees minult rakmeid ning küsis muuseas, kust olen pärit. Vastasin, et Eestist, ja seepeale uuris ta vene keeles, kas ma oskan vene keelt. Sain veidi pahaseks ja küsisin, miks ma peaksin vene keelt valdama. Seepeale oli tal vastata ainult: “Ma ei tea, oled ju Eestist.” Vestlus lõppes minu väitega, et eestlastest on loodud stereotüüp, mis sisaldab tugevalt vene keelt ja kultuuri.
Kuna selliste küsimustega olen ka varem kokku puutunud, siis jään kindlalt oma väite juurde. Number 100 ei tähenda ju tegelikult eriti muud, kui vaid lihtsalt ühte järjekordset põhjust, mida tähistada. Loomulikult tuleb Eesti 100 meie riigile igati kasuks – saame välismaal palju reklaami ning ehk murrame veidi oma stereotüüpigi, lisaks meelitame Eesti pinnale uusi turiste meie firmadele kasumit jätma. Kui aga soovime tähistada oma rahvuslikku ühtsust, siis selleks ei ole vaja numbrit 100.