Otsi
Artiklite sarjad
- Bookstagramid (45)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
30. september
- Kris Pruul 1.a
- Melissa Kivi 7.c
1. oktoober
- Eliise Raud 9.a
- Henri Niit 3.a
- Martha-Mia Naat 5.a
- Risto Pruunlep 8.d
- Tobias Kalle 8.a
3. oktoober
- Chris Pärn 5.c
- Jaagup Tiitma 4.b
- Rasmus Tool 9.c
- Regor Jalak 8.d
4. oktoober
- Akira Ron Ork 9.b
- Henry Richard Arusalu 1.c
- Karl August Kukk 4.c
5. oktoober
- Sofiia Nikolaieva 9.c
6. oktoober
- Heleena Maria Aas 7.a
- Johannes Reinfeldt 4.c
- Tomi Lepp 9.d
7. oktoober
- Karl Laul 9.d
- Sten Õigemeel 7.b
- Tymofii Bulan 5.c
Töötajate sünnipäevad
2. oktoober
- Gerta Nurk
- Imbi Püss*
Uku Timm: "1980. aastate lõpp saabus meile kui kevadine vihm lillele. Püüdsime kinni esimesed soojust andvad päikesekiired, mida olime oodanud terve igavikupikkuse külma talve, ning hakkasime tõusma mullast ja kiirelt virguma."
Otsides inspiratsiooni Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva kõneks, kuulsin oma klassivenna ja elukogenud emakeeleõpetaja arutelu sel teemal. Nende arutelust jäi mulle kõlama mõte, et meie riik on tegelikult alles noor. Arutelu käigus järeldas mu koolikaaslane, et noor olla ei olegi nii lihtne. Noorusega kaasneb palju probleemseid kohti arengus ja tegudes.
Eesti Vabariik on kestnud juba terve sajandi jagu, kuid võrreldes paljude teiste riikidega, on meie armastatud Eesti alles roomamise lõpetanud ning astub veel üsna ebakindlaid samme. Siiski tuleb tõdeda, et need sammud on olnud kahel lühikese ajaperioodil pikad ja edukad.
1918. aastal alguse saanud Eesti Vabariigi okupeeris Nõukogude Liit 1940. aastal. Meie rahvuslus sai tugeva hoobi. Mälestused paarkümmend aastat kestnud rahvusriigist elasid inimeste südameis ja mälestustes siiski vaikselt edasi. Neid ei suutnud kustutada sõja-aastad, repressioonid ega rasked kolhoosiaastad.
Möödusid aastakümned. Sündisid uued põlvkonnad, kellele esimese Eesti Vabariigi aeg oli vaid vanavanemate noorusaegade kauge kaja. Noorem põlvkond oli üles kasvanud nõukogude võimu all ega osanud teistsugust elu ette kujutada. Ka vanema generatsiooni usk oma riigi taastumisse hakkas vaikselt hääbuma. Tundus, et tunneli lõpus ei paistagi enam valgust.
1980. aastate lõpp saabus meile kui kevadine vihm lillele. Püüdsime kinni esimesed soojust andvad päikesekiired, mida olime oodanud terve igavikupikkuse külma talve, ning hakkasime tõusma mullast ja kiirelt virguma. Nõukogude Liidu nõrgenedes suutsime me ära kasutada õige aja. Asjaga ei tegelenud ainult valitsus, vaid kõigele aitasid kaasa ka ühine Rahvarinne, loomingulised liidud ja mitmed teised. Rahvas oli oma elu hinnaga valmis kaitsma Tallinna Teletorni, raadiomaja ja Toompead. Iseseisvuse väljavõitlemine õnnestus saavutada ilma verevalamiseta.
Tulen tagasi eespool mainitud võrdluse juurde, kus võrdlen Eesti Vabariiki hiljuti kõndima õppinud lapsega. Esimesed sammud on tehtud, käimine on selgeks saanud. Meie kõigi kohustus on õpetada, toetada ja arendada oma riiki, et ta kasvaks ja areneks meie rõõmuks.
Soovin, et me kõik tähistame oma riigi 100. sünnipäeva suurima uhkusega, ja ma tean, et meil jätkub jõudu kestva rahva ja riigina igavesti!
Suurimad õnnesoovid meile! Edu Eestile!