Kuressare Gümnaasiumis kutsusime sel õppeaastal kokku õpetajate klubi, kes tahavad hariduse teemal kaasa rääkida, anda lahtisi tunde nii kolleegidele kui lapsevanematele ja nähtu üle arutelda nii omakeskis kui ajakirjanduse vahendusel.

Esimese suurema ühise ettevõtmisena toimus 12. detsembril Hariduskohvik, kus osalesid õpilased 6.–12. klassist ja õpetajad, kes seekordses kohvikus olid just kuulaja ja suunaja rollis.

Arutelu käis viies erinevas laudkonnas ja iga õpilane sai kaasa rääkida õppimisruumi, õppima paneva tunni, õpetaja rolli, motivatsioonimootori ja heade, kastist välja ideede teemal.

Laudkondi juhtisid õpetajad Lelet Aavik, Eve Tuisk, Anni Haandi, Inge Jalakas ja Marit Tarkin. Poolteist tundi kestnud mõttetalgud tekitasid mõnusa sünenergia ja pani seltskonna ühes rütmis hingama. Lahtised tunnid, metoodika jagamine ja arutelu põneva tunni teemal on juba käivitunud. Meie kool on suur ja kõik suured teod saavad alguse väikestest sammudest, järgmisena on plaanis Hariduskohviku mõtteid igapäeva koolielus rakendada ja arutleda koostöös õpilastega, kuidas need toimivad. Õpetamine ja õppimine on pidev areng ja koostöö nii õpilastel kui õpetajatel.

KG Hariduskohviku mõtteid:

Esimene lauateema oli „Õppimise ruum” ja arutelu kureeris ning tutvustab järgnevalt Lelet Aavik.

Õppimine toimub füüsilises, vaimses ja sotsiaalses ruumis. Millises ruumis tunnevad õpilased end turvaliselt, rahulolevalt ja põnevalt? On kindlaks tehtud, et ruum mõjutab selles viibiva grupi käitumist. Teadliku ruumikujundusega on võimalik õppimise edukust tõsta. Hariduskohviku laudkondades arutlesime konkreetselt Kuressaare Gümnaasiumi kui õppimise ruumi üle. Millega on õpilased meie koolis rahul? Milliseid muudatusi ootab koolipere?

Meie koolimaja kui õppimise ruumi kirjeldasid õpilased üheselt koolina, kus on vaba õhkkond, paindlik suhtumine ja kokkuhoidev koolipere. Õpilastele on silma hakanud ka kooli uuendusmeelsus – tore, kui õpilasi koolielu parendamisesse aktiivselt kaasatakse!

Visuaalselt on KG läbi õpilaste silmade soe, avar, puhas ja värviline kool. Teema „Õppimise ruum” keskendus paljuski ka õpilaste mõtetele ja soovidele muudatuste osas. Ettepanekuid leidsid õpilased just kooli füüsilises õpikeskkonnas, millega on läbivalt seotud ka vaimne ja sotsiaalne õppimise ruum.

Põhilised ettepanekud:

Koridoridesse rohkem istekohti: pakuti välja lisapinkide või näiteks klapptoolide soetamist.

Näiteks kelder-garderoobide seisukord on mitterahuldav: kõle, visuaalselt ebameeldiv.

Sotsiaalseid alasid vaba hetke veetmiseks on koolis vähe. Pakuti välja olemasolevate alade parendamist. Talveaed kui sotsiaalne ala muuta võimalusel atraktiivsemaks/hubasemaks (nt laudade paigutus, kotttoolid, fliistekid).

Võiks olla sarnaseid ruume Harmooniatoale, kus kõik õpilased vajadusel käia saaksid.

Jõusaal on aegunud, kõrvaloleva ruumi alakasutus.

Leppida kokku liiklus treppidel (1.–4. korruste vahel) ühelt poolt üles, teiselt poolt alla liikumine.

Peasissekäigu klaaskoridori paigutada istumiseks mõned pingid.

Lühemad vahetunnid = pikem puhketund keset päeva?

Õueklassi olukord on kasin. Täiendada uute aladega, uuendada laudade, pinkide, katusealuse jm ehitusega. Rohkem õueklasse!

Jalgrattaparklas pingid korda! Rohkem rattahoidlaid.

WIFI leviga on koolis väga palju probleeme, sellest tulenevalt takistusi ka õppetöös.

Teine lauateema „Õppima panev tund”, teemat juhtis ja tutvustab Marit Tarkin

Õpilased ootavad, et tunnid oleks elulised, oluline on koostöö erinevate asutustega, külalised tundides, põnevad faktid lisaks õpikule, õpitava aine sidumine eluga.

Hästi mõjub tunni keskel mingi suvaline tegevus/nali – paletipuhastus, nagu Karolin Kärm tabavalt mainis. Oodatakse, et õpetaja ise vaimustub oma ainest, õpetab läbi vestluse, kuulab ka õpilasi. Oodatakse loovamaid IT-lahendusi. Oluline on, et tunnis käsitletav teema müüb. Võiks õppida ka õppimist – jagada põnevaid nippe, mis lihtsustavad õpilastel meeldejätmist jms

Slaidid õppetunnis ei tööta, kui nendega ei ole vaeva nähtud, tänapäevahariduses ei tööta enam süsteem kirjutame slaidid vihikusse ümber – oluline on esineja atraktiivsus ja lugu, mis lisandub näiteks slaidil olevatele märksõnadele. Õpilased hindavad õppimist läbi kogemuse, praktilise tegevuse.

Kiitus on õpilastele väga oluline. Veel arvati, et need õpilased, kes kaasa ei tee, saavad liiga palju tähelepanu, oluline on tegeleda nendega, kes tahavad õppida. Henri Kelder pakkus välja superidee jaapani hariduse näitel, et õpilased saaksid koos mingit teemat ette valmistada, õppida. Meie koolis on eelmise aasta näitel tegelikult näide olemas, kus Sander Tamm enda klassikaaslasi matemaatikaeksamiks ette valmistas. Idee sai tabava nime – gümnaasiumi pikapäevarühm. Arutelu oli väga produktiivne ja eile kogunesid 11.a klassi õpilased õhtusesse matemaatikatundi, et iseseisvalt õppida.

Kolmas lauateema „Ootused õpetajale”, teemat juhtis ja tutvustab Eve Tuisk

Arutlesime noortega selle üle, mida saab õpetaja teha, et õppimine oleks tulemuslik, samas ka nauditav – millisena nemad näevad õpetaja rolli õppeprotsessis. Mul on hea meel, et Eesti õpetajate liidu eelmise aasta konverentsil „Õpetaja mängimata roll“ välja toodud märksõnad tänapäeva õpetaja kohta tulid välja ka meie õpilaste mõtetest. Nende meelest on õpetaja eelkõige suunaja, seletaja, toetaja, eeskuju, ideede vahendaja, kaasaja. Tema on see, kes paneb palli põrkama. Ülejäänu on juba õpilaste võimalus.

Ehkki üsna arutelu alguses tuli välja, et "Meie koolis on normaalsed õpetajad", koorusid siiski välja mitmed nüansid, mida õpetajalt oodatakse.

Õpetaja on oma ala fanaatik, kellele meeldib teadmisi jagada ning kes näeb ja näitab oma aine seoseid päriselu ning teiste ainetega. Ta armastab oma ainet ja oma tööd. Ta on motiveeritud, tema silmad säravad ja meel on rõõmus. Õpetaja on aktiivne ja huvitav! Abiturient Karolin Kärm ütles tabavalt: „Õpetaja on inimlik, mitte müütiline tegelane, kellest midagi ei tea.“

Õpetaja on uuendusmeelne, interaktiivsetest võimalustest teadlik ja ta kasutab erinevaid õpetamismeetodeid. Peab vähem loenguid! Õpetaja kasutab kiiremini edasijõudnud õpilasi mentoritena.

Õpetaja huvitub päriselt õpilaste arvamusest, seda nii õppetöö korraldamisel kui ka üldistel teemadel rääkimisel. Ta on õpilaste suhtes paindlik. Õpetaja ja õpilane on võrdsed.

Õpetaja näeb klassis isiksusi, mitte halli massi, ja läheneb õpilasele tema eripära arvestades. Ta märkab õpilaste tugevaid, aga ka nõrku külgi ning reageerib nendele vastavalt.

Õpetaja haarab hindamisprotsessi ka õpilased: kokkulepped sõlmitakse ühiselt, need on kõigile teada, õptaja arvestab õpilaste eripära ja annab rohkem sõnalisi hinnanguid.

Õpetaja ei ela oma negatiivset emotsiooni õpilaste peal välja ja kui tekivad konfliktid, eriarvamused, siis ta lahendab need lõpuni.

Õpetaja üllatab! Ta mõtleb raamidest välja.

Neljas lauateema „Raamist välja ideed”. Arutelu juhtis ja tutvustab Inge Jalakas.

Esmajärjekorras on vaja täita õpilaste füüsilised vajadused: kõht peab olema täis, uni peab olema magatud, ruumid peavad olema avarad ja õpilasesõbralikud. St söömine peaks toimuma, siis kui kõht tühi ning söömise jaoks peab olema ka aega, et seda nautida. Mitte keegi ei taha tulla kooli hommikul kell 8, enamiku arvates võiks alustada 9 või isegi 10. Kodused tööd pole vajalikud, parem istuda juba kauem koolis ja teha koolis nn koduseid töid, aga kodu peaks olema ette nähtud ainult puhkamiseks ja perega või sõpradega ajaveetmiseks.

Õpilaste ühiseks mõtteks sai veel valikuvabadus – alates sellest hetkest, mil õpilane saab aru, et tal on huvi konkreetse ainevaldkonna vastu, millega ka tulevikus tegeleda sooviks, saabki keskenduda ainult soovitule. Punktisüsteem nagu ülikoolis – õpilane valib ise oma ainekava ning jälgib, et punktid erinevate ainete näol kursuse või aasta lõpuks täis saaks. Need õpilased, kes pole veel midagi avastanud, mis neile huvi pakuks, käivad koolis edasi tavapärase õppekava järgi niikaua, kui ka ka ükskord peas midagi järksu välgatab.

Tunnid peaksid olema rohkem elulised õppetunnid, st õpetaja räägib oma kogemustest ning toob kindlasti näiteid, kus reaalses elus õpitavat kasutada saab. Ja loomulikult on praktilised tunnid need, mis saavad kõige aluseks.

Veel mõtteid:

Õpikuid ei peaks kaasas tassima, need võiksid olla üles laetud internetis.

Õpilased võiksid vahel ise olla õpetajad.

Soovitakse, et õpetajad kasutaksid rohkem alternatiivseid/interaktiivseid/võistluslikke õppemeetodeid.

Erinevaid tunde võiks vahel läbi viia kuulsused.

Rohkem eluks vajalikke õppeaineid:

avalik esinemine,

söögitegemine/pesupesemine/koristamine,

lapsehoidmine (näiteks kõik võtaksid tibud ja hoolitsevad nende eest ja kui kursuse lõpuks on tibu elus, siis kursus läbitud),

matemaatika peaks olema veelgi rohkem selekteeritud, mitte ainult kitsas ja lai, vaid kogunisti 4 erinevat tasemegruppi

kontrolltööd võiks ära jätta, nende asemel vestlusringid, nii saab teema kiiremini selgeks.

2 päeva nädalas tavatunnid, 3 päeval tuled kooli, tõmbad loosiga mingi teema ning siis saad teada, kuhu sel päeval praktikale lähed, näit paaditehasesse paati rekonstrueerima, Maximasse juhataja töövarjuks, arhitektuuribüroosse oma maja projekteerima jne. Koolil võiks olla erinevate katsete labor (mitte ainult keemia ja füüsika).

Viies lauateema „Motivatsioonimootor”, teemat kureeris ja tutvustab Anni Haandi.

Hariduskohviku üheks teemaks oli "Motivatsioonimootor", mis õpilastele tundus olevat väga keeruline valdkond. Lähemal selgitamisel sain hulgaliselt ideid ja mõtteid, mida soovin teiega jagada.
Motiveeritud õpilaste ja õpetajate kohtamine koolis on paljude õpilaste sõnul pigem harv nähtus. Ühelt poolt seetõttu, et õpilaste motiveeritus sõltub otseselt motiveeritud õpetajast, teisalt aga võtab tugevalt õpimotivatsiooni maha pidev ajanappus. Tundub, et õpilased vajaksid ajaplaneerimise kursuseid, nagu neid peetakse ülikoolides. Õpilased tõid välja, et sageli motiveerib neid huvitav tunnilahendus ning ootamatused tunni läbiviimisel (näiteks tundi sisenedes ei ole aimatav, mis juhtuma hakkab, millist meetodit õpetaja täna kasutab vms). Samuti toodi välja, et aine õpetamisel on vaja praktilist läbiharjutamist või ülesandeid, mis soodustavad arutelusid.
Õpilased ootavad rohkem tunnustamist ja kaasamist, mis kindlasti aitaks kaasa õpimotivatsiooni kasvamisele. Lisaks eelnevalt mainitule soovivad meie õpilased näha rohkem "Inimesi päris elust" ehk siis kuulata kogemusi inimestelt, kes töötavad mõnel huvitaval erialal.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et motivatsioonimootor on sünergia õpilase ja õpetaja vahel, kus kõigil osapooltel on võrdselt vastutust.

Osalenud õpilased arvavad:

Hea kooli toimimiseks on oluline õpilaste arvamusi kuulda võtta. Esmaspäevane Hariduskohvik oligi sellepärast uuenduslik, et õpetajad olid pigem suunajad ja õpilased said oma mõtteid teatud teemadel avaldada. Nii nagu ka ühest teemast välja tuli, peaks hea õpetaja olema noore suunaja, mitte kardetud autoriteet. Teemad Hariduskohvikul olid päevakorralised, samas sai ka kastist välja mõelda ja fantaasial lennata lasta. Minu jaoks on oluline, et need kitsaskohad, mis pea igas laudkonnas kattusid, kusjuures ka erinevate teemade puhul, võetakse kooli juhtkonnas luubi alla, sest need on probleemid, millega õpilased päevast päeva silmitsi seisavad. Meile on tähtis mitte ainult nende probleemide üle arutada, vaid ka see, et nendega tegeletaks, sest see muudab kogu kooli paremini funktsioneerivaks.
Karoliina Tammel, 11.a

Armas ja tore on näha meie koolis inimesi, kes tahavad kogu aeg paremaks minna, kes näevad, et arenemisruumi veel on ja ei karda seda ruumi täita. Mina sain hariduskohvikult positiivsuse- ja motivatsioonisüsti, olen teotahet täis ja näen enda ümber vaid võimalusi, mitte probleeme. Tahaksin tänada meie kooli õpetajaid selle eest, et nad on meie jaoks olemas nii sõbra, eeskuju kui toetajana. Arvan, et kõlama jäänud mõte – õpetaja peab eelkõige olema inimene – kehtib meie koolis praegu ja ka siis, kui mind siin koolis enam õppimas ei ole. Edu, jaksu ja suurt teotahet teile edaspidiseks, pedagoogid!
Greete Paaskivi, 12.b

Sellised mõtted hariduskohvikust, suur tänu kõigile, kes kaasa rääkisid ja uute põnevate ettevõtmisteni nii koolitunnis kui hariduses üleüldse!