Miks sinust õpetaja sai?

Minu suguvõsas pole kunagi ühtki õpetajat olnud, aga seda, et minust õpetaja saab, teadsin juba siis, kui ise alles algkoolis käisin. Minu meelest oli nii tore, et õpetajal on kappides nii palju huvitavaid materjale, ja et õpetaja parandab vihikuid ja kirjutab päevikusse hindeid. Peale keskkooli lõppu teadsin täpselt, et minust peab õpetaja saama. Tähtis polnud mitte kindel õppeaine, vaid see, et tulevikus lastega töötada. Seetõttu valisingi esimeseks proovikiviks algklassiõpetaja ameti. Nüüd, aastaid hiljem, kui olen kätt proovinud nii koolijuhataja kui aineõpetajana, võin kinnitada, et algklassiõpetaja laiapõhjaline vundament on mulle väga suureks abiks ja hüppelauaks olnud.

Miks sinust sai Saaremaa õpetaja?

Minu kõrgkoolilõpetamine jäi aega, kui enam kohustuslikku suunamist kusagile Eestimaa kaugete laante rüppe ei olnud, nii et iga lõpetaja otsis ise endale sobiva töökoha. KG (II Keskkooli) vilistlasena oli mul võimalus mõlemad pedagoogilised praktikad oma koolis sooritada ja soodsate asjaolude kokkulangemisel pakuti mulle ka tööd. Nagu mulle ikka meeldib öelda - koolil oli vaja töötajat, mul oli vaja tööd ja nii ma Saaremaale tagasi tulingi.

Kas mäletad esimest tööpäeva õpetajana? Kirjelda...

Minu õpetajaks olemise esimesi päevi on olnud täpselt nii palju, kui palju olen pidanud erinevaid õpetajaameteid. Kõrgkoolis õppides olin õpetajaks algklassilastele, selle lõpetamise järel tulin tagasi Saaremaale ja noore inimesena tundus mulle, et parim töö on just keskkooliõpilastega huvitegevust teha.

Viis aastat juhatasin väikest maakooli ja olin samal ajal ka liitklassi õpetaja. Viimased kümme aastat olen õpetanud põhikooliealistele inglise keelt. Igas ametis on olnud oma esimene päev, igaüks neist oma ärevuse ja hirmudega, rõõmu ja lootustega. Kõige värskemalt on ehk meeles kümne aasta tagune september, kui andsin oma elu esimesed inglise keele tunnid üheksanda klassi õpilastele. Ma polnud enne lõpuklassi lapsi õpetanud, ammugi siis võõrkeeles, nii et ärevus oli ikka väga suur. Õnneks mulle knopkat tooli peale ei pandud ja toolil kruvisid ka lahti ei keeratud, sain endale hoopis klassitäie uusi sõpru.

Kui kaua sinu süda õpilaste küljes veel on peale sinu käe alt edasi liikumist?

Sõpradega on ikka nii, et ega nad siis aastatega ära kao. Vahel on nad lihtsalt vaateväljast ära, aga taaskohtumistel on nägemisrõõm ikka olemas. Olen püüdnud kursis olla, kuhu minu õpilased oma eluteel jõudnud on ja kui mõni neist emaks-isaks saanud on, siis tundub ka mulle, nagu oleksin „vanaema-seisusesse“ tõusnud. Ja kui mõnel endisel koolilapsel ametiredelil tõusmine eriti õnnestunuks on osutunud, siis ikka kuulutan ka, et, näe - minu õpilane!

Õpetajatöö on pingeline ja lõppematu, millele sul elus veel aega jääb?

Õnnelik on see inimene, kes hommikul tahab tööle minna ja õhtul jälle koju tulla. Vahel ma muidugi ei taha kumbagi, sest kui tööd on kuhjunud, siis ei jäägi suurt aega millegi muuga tegelemiseks. Aga kui vaim peale tuleb, siis mulle meeldib vanadest asjadest uusi teha, nii oma tarbeks lapitööd või siis vanaisa-aegset riidekirstu mööblitükiks kohendada. Ja raamatud muidugi, ilma nendeta ei saa. Lugemiseks leian ikka mõne tunni. Paar korda aastas leian endas jõudu ka kohalikus külaseltsielus kaasa lüüa – korraldame oma väikeste ja suurte Vätta külade lastega jõulu- ja muid tähtpäevalisi üritusi. Tegelikult on ka see üks lõppematu õpetajatöö ... 

Mis on kõige kurvem/rõõmsam kogemus, mida laste õpetamisel oled kogenud?

Minu õpilaste vanemad on oma lapse koolivalikul otsuse teinud väikese kooli kasuks. Ilmselt ikka põhjusega, aga kahjuks on juhtunud nii, et koolidel, kus minul oli hea õpetada ja minu õpilastel hea õppida, on tänaseks oma uksed sulgenud. See ongi kurb.

Rõõmsaid kogemusi olen saanud aga noortelt, kes tulevad tundi, et midagi teada saada, ja kes oma õppimissooviga näitavad lugupidamist nii õpetaja kui ka õpetatava aine vastu. Praegusel ajahetkel tunnen tõelist (võidu)rõõmu selle üle, kui suurtel kooliüritustel minu õpilased on hästi hakkama saanud ja nii-öelda „pildil“ on.

Mis sind elus kõige rohkem innustab või mis sulle jõudu annab?

Kui sa naudid oma valitud tegevust, teed seda rõõmu ja südamega. Tähtis polegi see, mis lõpuks välja tuleb, oluline on tegevus ise.

Olles praegu uues koolimiljöös kahe klassi juhataja ja aineõpetajaks KPKst tulnud lastele, annab mulle palju jõudu see, et tunnen selja taga oma õpilaste ja nende vanemate toetust. Igapäevaelus on „abigeneraatoriks“ hea huumor, meeldivalt veedetud kvaliteetaeg pere ja sõpradega, ja mis seal salata – püüan vaadata asjadele optimistliku pilguga. Elu on ju põnev!

Täname õpetaja Liivat nende vastuste eest. Soovime rahulikku sisseelamist ja tegusaid aastaid siin, Kuressaare Gümnaasiumis.

KG koolipere nimel