Esimene päev möödus lennates ja jõudsin kohale hilisõhtul. Sõitsime esimesse sihtkohta, milleks oli Durres. Juba esimesel õhtul sain tunda albaanlaste külalislahkust, einestades kohalikus restoranis ja proovides kohalikke toite.

Järgmisel päeval nautisime kohalikku randa, jalutasime promenaadil ning tutvusime kohalike inimestega.

Seejärel võtsime ette teekonna järgmisesse sihtpunkti, milleks oli rahvuspark. Seal nägin sealseid loomaliike, näiteks kilpkonna ja merijänest. Seejärel jätkasime oma teekonda linna nimega Vlore, kus sõime kohalikku kala kuldkokre, mis oli imemaitsev. Seal olid imeilusad rannad, kus ma käisin ka ujumas.

Järgmine päev möödus suuremalt jaolt mööda mägiteid sõites, tee peal kohtasime igasuguseid erinevaid loomi. Näiteks sattusid teele  eeslid, hobused, kitsed, lehmad ja lambad. Mägitee jättis laheda mulje, kuna tegemist on Albaania Rivieraga, mille ilu mõistmiseks peab seda oma silmaga nägema. Õhtuks jõudsime Sarande linna.

Sarandest on võimalik umbes tunni ajaga jõuda tagasi Euroopa Liitu ehk Corfu saarele. Corfu on poole Hiiumaa suurune Kreekale kuuluv saar Ioonia meres. Corful proovisin kohalikku traditsioonilist toitu kohikukke. Corfule jõudes märkasin kohe erinevust: prügikastid olid tänaval ja arhitektuur oli pisut teistsugune.

Pühapäeval viis meid päev Ksamili randa, mida nimetatakse Albaania Maldiivideks, sest seal on helesinised veed ja valge liiv. Külastasime erinevaid randu ja peatusime söögikoha juures, kus nägime grillvarda otsas pöörlevat kitse. Ka Albaania kits sai nüüd proovitud!

Viis soovitust Albaanis käimiseks

1. Soovitan varuda närvi liikluseks.

2. Soovitan arveldada kohalikus rahas, kuna see on soodsam.

3. Soovitan maitsta kohlikke toite, kuna need on päris huvitavad.

4. Soovitan kasutada võimalust sõita Corfu saarele praamiga.

5. Soovitan olla rohkem kui seitse päeva Albaanias, kuna alla selle ei jõua palju vaadata.

Reisikiri on valminud kirjandustunni ülesandena.