Raamat räägib tüdrukust nimega Isabella Swan, keda kutsuti Bellaks ja kes kolib Phoenixist oma isa juurde Forksi.

Forksi keskkoolis kohtub ta Edward Culleniga, kes muudab ta elu täielikut. Edwardil oli õnnestunud oma tõelist olemust algselt varjata, kuid Bella jõudis ta tumedale saladusele jälile. Bellal on raske mõista, et mida lähedasemaks ta Edwardiga saab, seda rohkem ta oma elu ohtu seab. 

Astuge sisse lummavasse maailma raamatus „Üks“, kus saate tuttavaks 16-aastaste Siiami kaksikute Grace'i ja Tippiga. Nende lugu pakub südantsoojendavat ja liigutavat seiklust, kus kõige olulisematena troonivad armastus ja sõprus.

Parimad sõbrad Caddy ja Rosie, kes on üksteist lapsepõlvest saati teadnud, on alguses lahutamatud. Nende erinevused on neid lähedasemaks muutnud, kuid kui Caddy saab 16-aastaseks, hakkab ta soovima, et ta võiks veidi rohkem Rosie moodi olla: enesekindel, vaimukas ja huvitav. Siis ilmub nende ellu Suzanne, kes on ilus, rikutud ja salapärane – ning kõik muutub hulga keerulisemaks. Kui Suzanne’i minevik avalikuks muutub ja kui ta olevik selgemaks saab, taipab Caddy, kui palju üks väike pahategu lõbu võib valmistada. Kuid nii sõpruse kui ka taastumise külg on karmim, kui kumbki tüdrukutest taipab, ja Caddy hakkab aru saama, et kord allakäiguspiraalil liikudes pole võimalik peatuda.

Astu maailma, kus maagia maksab mälestusi, ärkavad iidsed needused ja noor nõid peab navigeerima armastuse, ohtude ja saatuse ees. Autor Laura Thalassa juhib teoses tähelepanu erinevatele teemadele: identiteet ja mälu, armastus ja reetmine, kuskile kuulumine.

Viis keskkooliõpilast on sunnitud minema karistustundi, sest kuidagi olid nende koolikottidesse sokutatud võõrad telefonid, millega olid süütult õpetajale vahele jäädud. Tund oli igav, aga see muutus sekundiga märuliks.

Minu valitud noorteromaan oli „Iiris“. Teoses rääkis tüdrukust, kelle nimi oli Allison, aga teda kutsuti Iiriseks. Tema isa oli vägivaldne ja ta ema oli surnud. Iiris oli üksik ning ta süüdistas ennast oma isa tegudes.

Tüdruk, kes läheb ei tea kuhu ja on ei tea kes.

„Verikambi“ on raamat ühest noortegrupist, kes metsa eksides leiavad ühe vana veski.

Ehkki teada-tuntud ütlus soovitab raamatut mitte kaane järgi valida, tegin ma seda juba teist korda ühe kuu jooksul – usaldasin oma sisetunnet ning ostsin endale teose esikaanest mõjutatuna. Kaunis naine raamatut lugemas, taamal Eiffeli torn oma täies võimsuses, juures täpsustus, et tegemist on tõsielul põhineva ajaloolise romaaniga. Mõeldud-ostetud. Ja ma ei pidanud pettuma.

Lummus loetust muutus mitmekordseks, kui selgus, et minuga samaaegselt olid raamatut lugenud ja seda nautinud ka minu kolleegid Jaana Puksa ja Maria Koppel.

See raamat räägib ajaloolistest lahingutest, mis toimusid Eestis 1944. aastal. Raamatus kirjutatakse sõjast, mis toimus Leningradis ja Narva aladel, kus olid punaste ja sakslaste vahel lahingud, eestlasi oli mõlemal pool ja sellega kaasnes ka väga palju hukkunuid nendes lahingutes. Punaväelased olid suutnud eestlased ja sakslased Narvast välja lüüa ja sealt edasi minna.

„Seal me olime – ema, Jane, Põssa ja mina – kõik sama katuse all, aga nii eraldi nagu neli tähte öötaevas. Igaüks põles pimeduses üksi.“ See tsitaat paistis kuidagi silma. Raamatus oli häid lauseid ja mõtteid palju, mille üle mõtiskleda. Isegi siis, kui sa oled omale armsate ja lähedaste inimestega koos, võid vahel end tunda üksi. Isegi kõige lähedasemad inimesed ei pruugi sind vahel mõista ja mõnikord ongi nii parem, kui nad seda ei tee.

Jessie satub kodusest Chicagost hirmutavasse ja võõrasse LA-sse. Katsumuseks osutub uus ja ka veidi huvitav kool. Kõik läheb koolis halvasti ja siis ühel päeval saab tüdruk meili, mille saatjaks on märgitud KeegiEikeegi@gmail.com. See salapärane isik soovib olla Jessiele kooliga seotud vaimseks teejuhiks.

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu …

On ärev aeg. Eestimaad ähvardab ennenägematu oht. Kord, riik, Jumal, orjus. Ähvardav sõõr on ümber piiranud Läänemere idakalda. Eestlastel on aeg astuda lahingusse sakslaste, liivlaste ja lätlastega. Tahetakse orjastada Eesti rahvast , nende talud põletada ja maad vallutada. Oma maa kaitseks astuvad välja lõunapiiri mehed.

Raamat „Suhkrust ja jahust“ räägib kümnendasse klassi minevast Johannast, kes saab endale uue ilusa enesekindla ja natukene salapärase klassiõe Mia. Johanna oli õnnelik, et Mia otsustas sõbruneda just temaga. Järgnevad ühised peod, ootamatused ja väikesed pahandusedki, aga see on alles algus ...

„Ma pean siia jääma, et oleks kuhugi tagasi tulla“ – keegi ju ei arvanud, et eestlane seda täna ütlema peab.

R on zombi, kes kohtab inimtüdruk Juliet. Vastuoluliselt R päästab Julie ning siit algab nende omapärane suhe.

Kui mõrvatakse kohalik tüdruk külaelanike silmis kummituslikuks peetaval raudteesillal, alustab külapolitseinik selle kuritöö uurimist. Millegi tõttu tundub talle see mõrvajuhtum tuttav ning peagi leiabki mees küla minevikus tuhnides rahvasuus Öömeheks kutsutud müütilise olendi. Kas mõrvad ja vana linnalegend on seotud? Miks on Öömees tagasi? Miks on piparmündilõhn selle kõige juures oluline?