Kuidas tutvumine meie kooliga on sujunud?

Keit Fomotškin: Tunnen, et olen hästi inspireeritud, et minust on kasu olnud ning endal on küll selline mulje tekkinud, et olen juba osa sellest koolist. Mul on olnud võimalus tutvuda paljude inimestega ning hea tunne on. Justkui oma inimene.

Marit Tarkin: Mõtlesin päeva jooksul aega planeerides, kui palju jõuab suures majas teha. Hakkasin kartma, et kõik on liiga intensiivne ühe päeva jaoks, aga see justkui paneb mingi pusle kokku meie koolist.

Keit: Väga äge päev! Nüüd ongi viimane faas. Peegeldamine!

Marit: Pressikonverents!

Millised on tänapäeva koolijuhi kõige suuremad väljakutsed?

Keit: Mina esimese asjana ikkagi toon välja selle, millega meie oma koolis hästi palju tegeleme: koos loova ja koos õppiva organisatsiooni disainimine.
See on saarlaste lemmiksõna ja viide ühele koolijuhile!
Ehk siis püüda üles ehitada organisatsiooni, mis kasutab oma aega efektiivselt ja tõhusalt ning sedasi, et see toetaks nii õpetajate õpetamisrõõmu kui ka õpilaste õpirõõmu.

Tegelikult on meil siin ühisosa Saku Gümnaasiumi ja Nooruse kooli vahel, millest täna ka rohkem aru sain. Kui oluline on kogu koosõppimise ja -tegemise aeg õpetajate ja teiste koolitöötajate seas. Kuidas kujundada tõhusat ning õpi- ja õpetamisrõõmu hoidvat organisatsiooni.
Inimestega töö!

Marit: Alustavate koolijuhtide programmis oli sinu mentor Toomas Kruusimägi, kes esimesel kokkusaamisel esines ja ütles, et koolijuhi südameasi on see, et kõik inimesed koolis tahavad seal töötada. Tuleb tekitada selline keskkond, kus õpetajad hea meelega lähevad õpetama ja kus õpilased hea meelega tahavad õppida.
Tunnen, et meie majas on palju asju hästi. Koolijuhina on minu missioon see, et me naudime oma tööd, armastame oma kooli ning see ongi minu number üks ülesanne.

Keit: Samas ka kõige sellega toimetamine, mida kogu aeg tuleb. Kõik toredad hariduskorralduslikud uuendused ja muutused, mida mitte keegi ei oska mitte kunagi ette planeerida. Vahel tuleb seal olla väga rahulikus olekus …

Marit: Mõnikord võidelda!

Keit: Mõnikord võidelda, sageli tormata ja proovida mõelda, kuidas seda kõike võimalikult inimesi säästvalt teha. E-katseeksamid on võibolla kõige aktuaalsem näide, mis kuidagi tuli järsku.
Tuleb mõelda, kuidas oma inimesi kõiges selles hoida. Koolijuhi roll põhinebki olulistel põhivajadustel ning väga oluline on ehitada selline tiim, kes tõesti tahab teineteist toetades edasi liikuda.

Marit: Võibolla ka see, mida olen õppinud kahe ametis oldud aasta jooksul – ma pean alati minema inimeste juurde valmis informatsiooniga, õpetajat peab hoidma sellest, et ma lähen nende juurde pooliku asjaga. Õpetaja töö on igapäevaselt nii keeruline, et õpetajat säästab see, kui temani jõuab kindel ja turvaline informatsioon.

Keit: Samal ajal õpetaja jaoks on oluline ka kaasa rääkida. Need ongi juhtimisväljakutsed. Tunnetus peab olema selline, et mõista, millal on tarvis väga palju kaasata ning millal on vaja see filtreerimine ära teha ja öelda, et meile kasulik osa on selline ja teeme nüüd niimoodi.

Marit: Mul on väga hea meel, et sain võimaluse alustava koolijuhi programmis kaasa lüüa ja mul on väga hea meel, et mul on mentor. Meil ei ole esimene kohtumine, aga juhina mulle juba annab see juurde, tulevad ideed, mõtted hakkavad liikuma, saame vajadusel arutada – see on programmi üks suur pluss. Nagunii toimuvad paralleelselt koolijuhtide kokkusaamised, aga see, et igal juhil on oma mentor, kellega kogemusi vahetada, jagada – see on hästi hea.

Keit: Seda me kuulsime ka alustavate õpetajate ühelt viimaselt kohtumiselt. Kui oluline on mentori olemasolu ja tugi, see on universaalne. Me kõik vajame inimesi enda ümber, kes on huvitatud, kes on päriselt kohal, kes on valmis kaasa mõtlema ja küsivad neid olulisi küsimusi, mille peale sa ise ei tule. Jagavad oma näiteid.

Marit: Ja vahel esitavad ebamugavaid küsimusi!

Kui palju on ühe suure kooli direktoril võimalik praegusel haridusmaastikul oma visiooni ellu viia?

Keit: Väga palju. Põhimõtteliselt ei ole piire. Piirid, mis meil on, on meie peas.
Koolijuht Eestis on väga autonoomne. Päriselt nii ongi. Kui olen saanud suhelda teiste koolijuhtidega või kuulata teiste riikide koolijuhtide kogemusi sellest, millistes piirides nad peavad toimetama, siis pigem tuleb ise osata tagasi tõmmata, et mitte liiga palju korraga ette võtta.

Minu jaoks peab tiimis olema neid inimesi, kes ütlevad, et praegu ei jõua, praegu see ei ole veel mõistlik. Mina tahan alati kohe teha! Tahan kohe kõik asjad korda teha! Kolme aasta jooksul olen õppinud tasakaalukamat lähenemist. Arvan, et just see on olnud minu kõige suurem arengukoht juhina.
Samas see sõltub Eestis kohalikest omavalitsustest, ressurssidest ja võimalustest. Meil on Eestis ka omavalitsusi, kus koolijuhid sõltuvad poliitilisest tahtest, kus pole üldse autonoomsust.
Õnneks mina töötan keskkonnas ja kogukonnas, kus omavalitsusepoolne autonoomsus ja usaldus on sada protsenti olemas.

Marit: Täiesti nõus, et autonoomia on võimalus ehitada üles oma näoga kool, olla eripärane. Mõelda, miks lapsed tahaksid näiteks tulla Nooruse kooli või Saku Gümnaasiumisse. Et luua oma pilti – selleks on antud vabad käed.

Teinekord ongi nii, et mõnele tundub, et raam on ees, aga raam on see, et sa võid ka raamist välja joonistada. Neid piire saab ise nihutada. Haridus ei liigu, ei muutu nii kiiresti. Eesti hariduse laev on suur, seda on praegu ka ministeeriumi poolt näha – muudatused ei tule kiirelt. Võtame e-eksami või 9. klasside kooliaasta muudatused.

Hea on see, et koolidel on võimalik kaasa rääkida ja teha seda nii, et asjad ka muutuvad. Koolijuhi üks roll on suhtlemine omavalitsusega ja mul on hea meel  sellegi üle, et omavalitsusega saab läbi rääkida. Lihtsalt punktid peavad olema argumenteeritud ning enda eest tuleb seista ja peab olema kogu aeg diskussioonis.

Keit: Nooruse koolil on väga vedanud, et on koolijuht, kes on argumendimaailmas väga kodus ja oskab seista õpetajate ja koolijuhtide vajaduste eest.
Meie, koolijuhid ja õppejuhid, jääme sageli raamidesse kinni, et meil on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, meil on õppekava ning me peame ainult selles elama. Reaalsuses on meil väga palju paindlikkust ja autonoomsust ning on väga palju, mida saame vajadusel ise ära teha ning vajadusel ka väga kiiresti. Seda kõike, kui meil on julgust ja kogukondlikku tahet nende asjadega edasi liikuda.

Kui hästi oma õpilasi tunnete?

Keit: Saku Gümnaasiumis on 1544 õpilast, meie koolis 1.–12. klass ning meie kodu on kokku kolmes õppehoones.
Ma tunnen end kõigi õpilastega väga hästi ja minu jaoks on kõige olulisem alati õpilane ning seda kõigi haridusuuenduste või arenduste juures – mis on just õpilase jaoks vajalik ja parim.

Tunnen väheseid nimeliselt, aga  samal ajal võin kõigiga julgelt patsu lüüa. Juba esimese kuuga sain aru, et ma ei suuda kõiki tundma õppida. Selle asemel seadsin fookuse õpetajatele ja koolitöötajatele ning nendega kohtumisele. Seal ma tunnen ennast hästi ning tean kõiki. Nii suures koolis ei saagi kõiki õpilasi isiklikult tunda ja ma arvan, et see ei peagi olema eesmärk.

Marit: Põhikool on natuke teistsugune. Ma ei tea ka kõigi 743 õpilase nime, aga võtsin endale eesmärgiks, et pean nendega lähedasemaks saama. Kui esimesel aastal jõudis minu kabinetti väga palju kriitilisi probleeme, siis ma võtsin endale eesmärgiks, et proovin panna neid koolist hoolima, et nad näevad, kui oluline see ka juhi jaoks on. Seepärast ma ühe trimestri ka 8. klassile väitlust õpetan. Sel aastal esimest korda ning sellest on väga palju kasu. Need lapsed on mul n-ö käes.
Väikesed on väikesed, tulevad maja peal kallistavad ja hüüavad, et tere, koolijuht!

Oluline on just see, et anonüümsus kaoks ära. Siis tekib ühel hetkel ka usaldus. Kaheksandikega on seda rohkem kui üheksandikega, keda olen külastanud klassijuhatajatunnis. Lihtsalt, et nad näeksid, et me oleme üks tiim. Sedasi on ka põhikoolis vähem probleeme, tugevam ühe pere tunne.

Keit: Mina lihtsalt teen ennast võimalikult nähtavaks. Ma käin ringi, suhtlen tihti õpilastega, küsin, kas on muresid või ettepanekuid. Näiteks sedasi sai alguse ühe koolibändi lugu. Lugu lahedatest poistest, kes ei osanud oma energiat võibolla kõige õigemasse kohta suunata. Palusin nad oma kabinetti ja mõtlesime koos, mida neile meeldiks koolis teha. Kuus ideed saime kirja ja hääletasime ning peale jäi koolibänd. Ja teevadki sel aastal! Ise täiega naudivad. Üks neist on ka sel aastal mängujuht, kes läbis koos ligi kahekümne teise viiendikuga mängujuhtide koolituse ja annab nüüd panuse liikumavate vahetundide elluviimisse. Ehk siis julgustame neid oma energiat mujale suunama. Või küsida neilt mõtteid ja mõnedega saan siis tuttavaks ka.

Ja igaühele ütlen alati tere.

Kas koolijuhi jaoks on oluline ka ise tunde anda?

Keit: Mina ei ole seda ise nii tundnud. Esimesel kahel aastal mõtlesin sellele, ent samas analüüsisin ka juhtimisalaselt, kus minu fookus peab olema. Minu ülesanne on eelkõige luua keskkonda, hoolitseda ressursside ja inimeste eest. Et kõigil oleks hästi.

Pigem kasutan võimalust aeg-ajalt asendustunde anda ja sageli, kui ma selles olukorras olen, sünnib sellest uus idee või projekt. Viimane näide: meie kooli kaasav eelarve, mille hääletus sel nädalal toimub. Pidin ootamatult minema tundi asendama ning mul oli tunne, et ideid võiks veel olla. Tunnis oli 6. klass, tegime kiiresti ideekorje ning sealt tuli kaks tiimi pardale ja nad on nii kaasas hetkel, et mul on tunne, et üks neist võib võita. Lihtsalt oli juhus, sisustasime tunni, teemaks aktiivne kodanik ja kaasav eelarve, nüüd on olemas ideed ja koht finaalis.

Ehk siis kasutan võimalust õpilastega kontakti luua, küsida nende arvamust ja vahel neid arvamusi ka ellu viia.

Marit: Mul on sama mõte, et ma annan tunde selle ühe trimestri, suunan korraks oma fookuse sellele, aga seda kindla eesmärgiga, et saada nendega tuttavaks.

Miks on programm oluline, mida see pakub koolijuhile või mentorile?

Keit: Minule andis see programm turvalise keskkonna, kus samas olukorras olevad inimesed saavad omavahel kogemusi jagada ja õppida. Samuti hästi professionaalne sisu ning see, et sain omale võrgustiku. Me panime oma rühmale nimeks Sihikindlad Sipelgad, tänagi lähen veel ühele külla, Ivole (Saaremaa Gümnaasiumi direktor Ivo Visak. Toim.).
Sul on inimesed, kes on sinuga samal tasemel, kellega sa võid kõigest rääkida – rõõmudest, juhtimisväljakutsetest, küsida nõu, kurta. Ja lisaks aitas see ka fookust hoida.

Iga kord kui ma programmi kohtumiselt tulin, siis tahtsin hakata kohe kõiki neid asju tegema. Näiteks teine kohtumine ja kooli palgakorralduse kaasajastamine Elva koolide näitel. Ma olin kohe valmis süsteemi muutma: lähen kooli ja kohe teeme ära! Järgmine kord kooli visuaalid – teeme ära! Õppekava, arengukava jne. Siis pidin iseennast ka tagasi tõmbama, ei saa ju kõike korraga teha. Hästi oluline siinkohal oli mentori olemasolu, et oli inimene, kellega koos otsida enda sees olevatele küsimustele vastuseid. Väga palju aitas.

Nüüd ma olen mentori rollis. Saan tagasi anda ning samas ise ka jällegi õppida ja areneda. See on nagu järgmine tase.
Samal ajal luues uusi koostöösildu. Olen täna juba öelnud, et mul on tunne, et midagi on õhus Nooruse kooli ja Saku Gümnaasiumi vahel. Et selline sild on loodud. See sild, mida Saaremaa ootab!

Marit: Täiesti 150% nõus! Kui ma õpetajate toas ütlesin Mihkel Vendelile, et ma kandideerisin alustavate koolijuhtide programmi, vastas ta, et mis mõttes – sa ju ei alusta!
Hästi oluline ongi see inspiratsioon ja mõtted ning samas teooria ja väga tugevad lektorid, kes on su ees, kes räägivad oma juhikogemusest. Ja see ka, et ma kuulen, kuidas kusagil mujal asjad toimivad, me jagame omavahel kogemusi. Meil on loengud, meil on koosolemine, me teeme grupitöid.

Koolijuhina alustades mul ei olnud alguses oma mentorit, hakkasin otsima lahendusi oma õpetajatöö praktika pealt. Teadsin vaid, mida ma tahan, mida olen oma töös näinud.
Nagu ma alustavate koolijuhtide kokkusaamiselt tulen, on mul märkmik täis allajoonimisi, mida ära teha, millega tegeleda, ning panen endale järjest märkmeid kirja.

See programm toetab suurepäraselt ja annab energiat. Samas ka see, et mentor on samuti juht, puutub kokku samade probleemidega, peegeldab, pakub lahendusi. Näiteks peale eelmist vestlust oli hetk, kus ma ütlesin, et raske on olla koolijuht, kui ministeeriumituuled muudavad pidevalt suunda … Lihtsalt vahel kuhjubki nii palju asju.

Keit: Minu arvates ülivajalik programm! Kui otsida, mida Haridus- ja Teadusministeerium ning Haridus- ja Noorteamet on juurutanud viimastel aastatel, siis just sellist tüüpi ja juhte toetavaid programme on väga-väga vaja. Põhimõtteliselt on ju lihtsalt loodud selline ruum, kus samal tasemel juhid saavad omavahel koos toimetada, jagada, üksteiselt õppida.

Üks tähelepanek meie koolist, mis esimesena silma jäänud?

Keit: Praktilisel tasandil on mind väga võlunud digipädevuste arendamise visioon ja üleüldse see teadmine või tunne, et hästi paljudel inimestel on terviklik vaade selle kohta. Et kui me tahame, et millegagi 1. klassis alustame, siis see läbivalt läheks välja 9. klassini. Just suhtumine, et asjad ei jää pooleli, vaid viiakse lõpuni. Samas on kindlasti siin veel arenguruumi ja võimalusi edasi mõtlemiseks.

Mind väga inspireerib ka see, millised mõtted ja ideed Maritil on, neid kõike ei saa veel avaldada isegi! Ma arvan, et tal on hästi paigas see tunnetus, mida on vaja koolis veel teha selleks, et kanda oma väärtusi ja vastata sellele sisule, mida tänapäeva õpilane koolis vajab.
Hästi hea paralleel on inimesed – see on kõige kandvam osa koolis. Mul on täpselt selline tunne, nagu ma oleksin juba mitu päeva siin olnud või mõnega juba kuu aega koos töötanud.
Pean selle üle juurdlema. Kuidas see niimoodi tekkis.

Kõigi inimeste puhul siin olen tajunud hästi avatud soovi ja suhtlemist. Olen kohe ka aru saanud, et näiteks liikumisõpetuses on meil erinevad mõtteviisid. Samas olen kindel, et siin on võimalik leida ka kesktee selle õpetuse elluviimiseks nii, nagu riigi visioon ette näeb.
Teil on head võimalused ja väga head tingimused ning juurdekasvu uskumust on väga palju. Kui tahate midagi muuta, siis kõik on võimalik. Või edenemismõtteviis. Ehk siis mitte olla kinni piirides, vaid uskuda iseendasse ja teistesse.
Lihtsalt öeldes – ma veel ei oska, ma veel ei tea. Ma tahan ja pingutan ja siis ma hakkan oskama. See ongi juurdekasvuuskumus. Äge kool!

Kuidas on näha selles koolis Mariti käekirja?

Keit: Et sellele küsimusele ausalt vastata, oleksin pidanud ühe päeva veetma ka endise koolijuhiga ning siis tekiks võrdlusbaas.
Samas mulle tundub, et seda käekirja juba on. Juhtimiskultuurile mõeldes, et kuidas sina asju näed või tahad teha. See nõuab harjumist, aga samas on hästi palju neid, kes tahavad tulla kaasa, kes tahavad autonoomsust, et neile antakse vastutust, ja kellele on oluline, et neil on olemas inimene, kellele nad saavad toetuda.

Minu meelest Mariti käekirja võib kokku võtta minu tajutu ja kuuldu järgi, et tegemist on empaatilise juhiga ja tema suur tugevus lisaks argumenteerimise ja väitluse taustale on see, et ta on selle koolikogukonna liige. Marit on siin olnud õpilane, õpetaja, on vahepeal ära olnud ning see on tema jaoks miski, mis õigel ajal ja õiges kohas temani jõudis, kogu see roll ja vastutus.

Loodan, et pakutakse ka talle tuge, sest – olgem ausad – mina arvan, et me juhina kõik vajame samuti tuge. Ma ise pingutan palju selle nimel, et märgata hea sõnaga, ükskõik millises rollis inimene koolis on. Olen väga liigutatud olnud, kui mõni õpetaja tuleb ja küsib: „Aga kuidas sul läheb?“ Neid küsimusi on vaja juhilt küsida, kas ta vajab abi.

Marit: Pean oma inimeste kohta ütlema, et mind hoitakse. Öeldakse: hoia ennast, küsitakse: on sul kõik hästi, ära nii palju tööd tee, miks sa veel siin kabinetis oled. Esimesel aastal läksid mõnikord päevad pikaks, aga ka pere väga toetas minu kandideerimist ja siis toimis koju minnes alati argument: ise ütlesite, et kandideeri! Kuigi kevade poole tundsin, et selle põhjendusega enam diskussiooni ei võida.

Lihtsalt et tuleb hoida ennast. Eelmine koolijuht Toomas ütles, et ta isegi nädalavahetusel tegi teinekord ümber kooli tiiru, vaatamaks, kas kõik on korras ja kuidas asjad on.
Ma peegeldaks siinkohal Toomast, sest see koolijuht, kes ma täna olen, on kindlasti seotud sellega, et Toomas oli koolijuht, kes lasi toimetada. Inimestele, kes tahtsid teha ja arendada, andis ta vabad käed. Ja see usalduse tunne enese arendamisel … See on hästi palju mind kasvatanud.

Meie kool on kogu aeg olnud innovaatiline. Vaatega edasi. See on siia majja jäänud. Mõnes mõttes on see juba esimesest direktorist. Inimesed, kes siit on läinud, hindavad seda vaimu, mis siin majas on, ja see vaim ei ole ära kadunud ka põhikooliks muutudes.

Keit: Nooruse vaim.

Marit: Minu meelest peegeldab meie kooli nimi suurepäraselt kooli sisu, igas võtmes.

Keit: Üks uue koolijuhi oluline oskus on hoida seda, mis on juured. Seda peab alati silmas pidama, kust me oleme tulnud, millised on need olulised traditsioonid ja sündmused-tegemised koolis. Mida tasub hoida.
Juurte hoidmine innovatsiooni kõrval on väga oluline. Justkui tasakaalu otsimine. Iga koolijuht jätab jälje ja kõige rohkem jätavad jälje õpilased ja õpetajad.

Üks tähelepanek veel. Olen täna terve päeva kuulnud seda, mida keegi hästi teeb: sa märkad ja toetud tugevustele, mida inimesed hästi teevad. Kogu suhtlus positiivne ja arengule orienteeritud.

Lõpetuseks …

Keit: Detsembris teeme kordusintervjuu, siis teeme podcast'i. Siis reklaamime saate välja, Mihkel aitab meil teha raadiosaate!

Toimetuse poolt aitäh noortele koolijuhtidele ja jääme siis ootama koolijuhtide hommikusaadet raadios!