Maailma on tabanud kliimakatastroof. Osa linnu on uppunud, linnatapjad (tormid) ohustavad kogu aeg rannikuelanikke ja naftatankeritest on saanud lammutusbrigaadide pärusmaa. Ühes sellises lammutusbrigaadis töötab ka Nailer, kes kogub kaablit, et selle teenistusega endal hing sees hoida. Kui ta leiab oma sõbra Pimaga laevahuku läbi teinud kipperi pardalt rikka tüdruku, siis oleks kõige õigem tüdruk teise ilma saata ja laevalt võimalikult palju nodi krahmata ... Aga millegipärast otsustab Nailer teisiti.

Neile, keda pelutab sõna „ulme“, võin kohe öelda, et muretsete täitsa ilmaaegu. Raamat on ühtlasi kui hoogne seiklusromaan. Ikka selline, mis võib murda isegi kõige tõrksama lugeja vastupanu, sest rahmeldamist on omajagu ja etteaimatavust vähe. Mina igatahes ootan huviga, mis edasi saab. Seda osaliselt ka seetõttu, et lugu hargneb siit edasi kõige õigemas suunas ehk poolinimene Relv ei kao kuhugi ja tundub, et jutt muutub palju ulmelisemaks. Minu ootused on küll kõrged!

Raamatulaegas