Viidumäele jõudes vaatasime üle, kus magame, kus on köök ja muu vajalik ning siis läks lahti meisterdamine. Lõunasöögi tegime nagu ikka koos, ja kui köögitoimkond oli lõpetanud, suundusime matkale. Matkajuhiks oli Mahe Metsalu keskkonnaametist. Matkasime Allikasoole, edasi Tondiraja astangule. Seal saime teada, mida tähendab vaigutamine. Põnev oli hakata kokku lugema vaigutatud puid. Rajal märkasime veel metsloomade jälgi, nägime tormist räsitud mände. Seisime Eesti kõige järsemal looduslikul nõlval, kus üks tüdruk üllatas meid sooviga oma ragulkat proovida. Nii jagus meil põnevust ja kaasaelamist ja jälgimist, kuidas väikesed käbid lendasid.

Edasi suundusime Rauna vaatetorni. Julgemad ronisid päris tippu ja üleval kaugusesse vaadates silmasime Vilsandi majakat, Salme tuulikud ...

Pisut jõudsime V järku õppida, kui juba saabusid külalised. Et saada üle kohmetusest, hakkasime mängima bingot. Päris põnevaks kiskus – kes saab küll esimesena nurgad või diagonaali ja siis veel täismängu. Märjamaa noorkotkaste rühma salgapealik ja tema abi õpetasid meile erinevaid sõlmesid. Lubasime, et hakkame hommikumantli vööga igal hommikul sõlmesid harjutama, et ei unustaks. Mida pakkida matkakotti, sellest rääkis meile noorkotkaste juht Maret.

Märkamatult oli öörahuaeg. Üllatus oli öösel, kui ööhäire tehti. Neid kilkeid ja elevust. Noored panid riidesse ja suundusid taskulambi valguses juhtnööre täitma.

Pühapäeval lõpetati meisterdatud kausikesi, koostati ristsõna ja jäeti külalistega hüvasti. Kui kõik hästi läheb, siis kohtume me Märjamaa noorkotkastega taas enne suve mandril sõpruslaagris.

Kodutütar Isabel arvab: „Laager oli tore. Mulle meeldis kõige rohkem matk, sest siis sai torni ronida. Laager oli äge. Vaba aega oli piisavalt ja külalised meeldisid väga.“ Kodutütar Melissa lisab: „Laager oli väga vahva. Mulle meeldis ka matk ja bingo. Mulle meeldis väga, et külalised tulid. Ööhäire oli tore.“