Klass kogunes kella üheks kooli kõrvale bussipeatusesse, kus saadi kokku ka retke giidiga – Saaremaa Ühisgümnaasiumi geograafiaõpetaja Merike Kuldsaarega. Peagi jõudis ka buss ning kõik läksid bussi. Bussisõit ei olnud ei pikk ega ka lühike. Esimene peatus oli Kalja karstialal. Karstid olid kahjuks pika põua tõttu päris kuivad, kuid giid seletas, et rohkema veega töötavad need nagu äravoolutorud, tekitades veekeerise.

Edasi sõitsime Küdema kurisute juurde. Ka seal olid karstid tilgatumad, kuid näha sai vana raudtee liivast muldkeha, mis ulatus mõlemalt poolt peaaegu silmapiirini.

Järgmisena mindi bussiga Lepakõrve kurisute juurde, mis olid kõigist eelmistest muljetavaldavamad. Need olid justnagu veekeerised väikeste mägede sees, nagu veevulkaanid. Kahjuks olid puud keerise koha peale kukkunud, seega keerist ennast siiski näha ei olnud. Giid rääkis, et need mägesid meenutavd künkad olid tekkinud Läänemere viimases, Litoriinamere staadiumis. 

Sellega õuesõppepäev lõppes ning buss sõitis kooli juurde tagasi. Tagasiteel täitsime ka töölehe õppepäeva kohta.