Sel hetkel ei teadnud ma nagu ka iga teine väike laps, mis mind kõik ees ootab.

Täna on 5. oktoober 2018 aasta ja ma olen Kuressaare Gümnaasiumi direktor. Ma olen siin koolis käinud juba üle 11 aasta ehk ⅔ oma senisest elust ning käia on veel vaid üks – kevadel ootavad mind ees lõpueksamid. Kas 12. klassi Kerstin on sarnane sellele Kerstinile, kes kunagi siiasamasse kooli tuli? Tekkel on mulle igatahes natuke väiksemaks jäänud, seega saan järeldada, et nende aastatega on mu pea ilmselt tarkusest suuremaks paisunud. Nüüd ma tean, et see, mis mind tol hetkel ees ootas, olidki emotsiooniderohked teatriõhtud, pingutust ja kokkuvõtmist nõudvad võimlemisvõistlused ning mitmed muud üritused, millest tänu KGle olen saanud osa võtta. Ma olen muutunud enesekindlamaks ning kogemuste ja teadmiste pagas on piisavalt pungil, et siit järgmisel aastal ära lennates elus iseseisvalt hakkama saada.

Unistused viivad elus alati edasi. Kui mul täna siin teie ees oleks direktoriameti kõrval ka võluritunnistus, siis muudaksin ma kohe täna kolm asja.

Esiteks, et iga õpilane saaks kooli tulla hea tujuga, ilma et keegi seda teadlikult rikuks. Et ükski õpilane ei tunneks end teistest vähem tähtsana, sest igaühel on tulevikus oluline osa ühiskonna toimimisel. Usun, et igal noorel on varjatud andeid ja just õpetajad suudavad neid märgata ning aidata täiendada.

Teiseks, et meie koolis õpetaks rohkem ka noorema põlvkonna õpetajaid ehk igal õppeainel oleks koolis rohkem vastava erialaga pedagooge. See vähendaks õpetajate töökoormust ja seetõttu oleks neil ka rohkem energiat ja tahet, et muuta tund õpilasele huvitavamaks. Nii oleks ka meie KG selles 21. sajandi pidevas muutuvas maailmas innovaatiline kool.

Viimaseks ma võluksin, et Kuressaare Gümnaasium saaks jääda Kuressaare Gümnaasiumiks, et siin koolis oleks õpilasi nii esimesest, teisest kui ka 12. klassist. Selleks, et iga algklassi laps saaks toetust ja abi suurtelt ja iga gümnasist teaks, et tal on algklassis väikesed sõbrad, kellega koos vahel oma sisemine laps välja lasta. Meie koolil on aegade jooksul tekkinud mitmed traditsioonid, mis ilma gümnaasiumita oma võlu kaotaksid. Unistustel on teinekord võime, et nad võivad teoks saada, kuid seda me ei tea kunagi kindlalt, sest muidu poleks nad ju unistused.

Kui ma sain austava ettepaneku olla õpetajate päeval direktor, siis mõtlesin, et küsin meie kooli väiksematelt, millisena nemad direktoriametit näevad. Ma sain igasugu vahvaid vastuseid ja siinkohal räägiksin mõnest: lahke, sõbralik, abivalmis, hallide juustega, vaatab, et keegi ei jookseks, sööb kommi, istub kabinetis ja loeb koomikseid. Kui direktori amet on palju konkreetsemalt sõnastatav, siis praegu teie ees seistes, kes te kõik olete oma ainete spetsialistid, klassijuhatajad ja ringijuhid, pean tunnistama, et õpetajat portreteerida on tunduvalt raskem.

Ma soovin teile, õpetajad, imelist päeva, et te saaksite sellest päevast piisavalt energiat ja esmaspäeval oleksite taas valmis siia tulema, sest mida teeks üks koolijuht ilma oma õpetajateta.

Oma kõne lõpetaksin Toomas Hendrik Ilvese mõttega: “Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.”