Märkasime, et kunstnik maalis tihti loodust ja inimesi. Peale Saaremaa armastas ta väga Ruhnu saart ja ruhnlasi. Nendele oli näitusel pühendatud vähemalt neli maali, millest kõige rohkem meeldis „Ruhnu tantsule” (1944). Kastaniküünlad ja hoogne tantsukeerutus tõi hinge kohe suvetunde ja hea meeleolu. Hoogsust aitas meile maalimise seisukohalt lahti seletada ka kunstikuraator Lii Pihl. Üleüldse tema alustaski meiega Eerik Haameri tuuma uurimist, et meil oleks kergem näiteks piltide „Pime” (1938) ja „Metsavennad” (1941) mõtet leida.

Muidugi oli klassijuhataja ette valmistanud töölehed ja nende täitmiseks pidime maale uurima ikka põhjalikult. Maalidelt nägime, kuidas angerjamõrda tühjendatakse ja kuidas naised lõbusalt meres lambaid pesevad. Lambapesu tundus päris lõbus töö olevat. Aga tundeid oskab maalida ikka tõeline kunstnik.

Kurb oli teada saada, et Eerik Haamer pidi 1944. aastal segase aja tõttu kodumaalt lahkuma. Paadiga Vilsandilt Rootsi. See oli omaette kohutav reis, mis siiski lõppes õnnelikult – kunstnik jäi ellu.

„Põtrade lahutamine” (1960) oli teine väga suur maal näitusel, mis tõmbas vaataja tähelepanu. Seda liikumist peab iga kunstihuviline ise nägema. Nähtut on raske sõnadega seletada.

Hilisemas elus omandas kunstnik Göteborgi lähedal ühel kivisaarel ateljee. Selle aknast paistis Lyrö kalju, mis on teda palju inspireerinud. Kalju on maalil nii ilus, et seda tahaks kohe päriselt näha.

Jõudsime Eerik Haameri tuumale lähemale, aga harutamist on veel palju.

Sellised on mõtted Kuressaare Raegalerii näituselt „Eerik Haameri tuum”, mis on kingitus kunstniku 110. sünnipäevaks.