Tõsi, mõned noored loevad neid teoseid vastumeelselt ega naudi elamust, mida see surematu autor proovib meile edasi anda, aga ei ole vast kedagi, kes oleks sellest lugemisest välja tulnud ühegi emotsioonita. Kas nad oskavad neid emotsioone väljendada või kas nad saavad nendest isegi aru, on juba teine teema. A. H. Tammsaare tegelasi kirjeldatakse kui hingi, kes pole rahul olemasolevaga ja pürgivad aina edasi. Kas see pole mitte tänapäeva noor? Meil pole veel õieti midagi ja mis meil on, pole piisav. Me pürgime aina edasi, proovides kätte saada midagi, milles me isegi kindlad pole. Renate

„Tõe ja õiguse“ II osa analüüsides mõistsin, et selles teoses on teatud detailid, millega mina oskaksin samastuda. Näiteks on teoses olulisel kohal iseseisvus, uued inimesed, olukorrad ja nendega kohanemine ning ma tunnen, et see on teema, millega olen oma elus kokku puutunud ja veel suuremas osas puutun juba lähitulevikus. /_ _ _/ Tammsaare võimuses on kõnetada tänapäeva noori. Tema teosed on olulised ja sel põhjusel mängivad tema mõistmises suurt rolli inimese igapäevaelu, tegemised, huvid. Isiklikult võin väita, et mind Tammsaare praegusel hetkel veel mõjutada suutnud pole, kuid ma mõistan teda mingil määral juba praegu ning arvan: äratundmismoment tema teostes võib toimuda kogu mu elu vältel kindlatel perioodidel ja tasapisi. Kaisa

Üks tähtsamaid teemasid „Tõe ja õiguse“ epopöas on perekond ning erinevate generatsioonide vaheline lõhe. Arvan, et suur hulk noori tunneksid end ära Indrekus, kes ei soovi midagi rohkem, kui lahkuda oma kodukohast ning olla kõike muud kui oma isa sarnane ja teha samu valikuid, mis tema. Erinevad väärtused ja arvamused vanema ning noorema põlvkonna vahel on midagi, mis mõjutab meid igapäevaselt. Nii nagu Indrekulgi tuleb meil aeg enda isiklikult Vargamäelt lahkuda, kuid mida me siis tunneme? Kas leevendust ja südamerahu, sest lõpuks on meil võimalus astuda kõrvale teelt, mille meie vanemad ja vanavanemad nii hoolikalt lõid, ja luua hoopis uus maanteelõik, mis viib meid, kuhu ise soovime? Usun, et tunded, mis meid valdavad, on magushapud täpselt nagu Indrekulgi. Tammsaare kirjeldab seda tunnet ise kõige paremini: „Seal inimesed vihkavad üksteist, aga lahkudes nende südamed kärisevad suurest valust, nagu oleks nende tuline viha põlev armastus.“ Mesike

Lugedes „Tõe ja õiguse“ esimest ja viimast osa, tekkis tunne, nagu oleksingi sattunud oma esivanemate argipäevaellu. /_ _/ Ikka ja jälle on minu vanemad ja vanavanemad rääkinud, kuidas nende ajal oli väga raske ning praegu on elu Eestis palju lillelisem. Teostes tehti tööd selleks, et unustada vanu halbu aegu või unistada tuludest, mida suure vaevaga tehtud töö eest võib saada. Tänapäevasest tarbimisühiskonnast oldi väga kaugel ning sellisest elust ei osatud unistadagi. Johanna

Minu arvates võiks eesti kultuuri- ja kirjandusemaailmas olla rohkem Tammsaare-laadseid inimesi ning „Tõe ja õiguse“ võiks tõesti kõik gümnaasiumiõpilased läbi lugeda, kas või ühe osagi, et see tekitaks neist tahte lugeda teisi osi. Minu kirjanduse õpetaja ütles, et meie elus tuleb aeg, kus me tahame läbi lugeda kõik „Tõe ja õiguse“ osad, ning ma arvan, et minul pole see aeg enam kaugel. Germo Gen