Eesti saab sel aastal saja-aastaseks. Sada aastat verd, higi ja pisaraid, et lõpuks kutsuda Eestit vabaks maaks ja kutsuda endid rahvaks, kes laulis end vabaks. Rahvaks, kes teadis vabaduse hinda ja oli valmis seda ka maksma. Rahvaks, kes on siiani uhke oma kodumaa üle, uhke oma keele üle ja uhke enda üle. Sada aastat tagasi oli Eesti alles soovunelm mitmete eestlaste mõtetes, kuid läbi raskuste oleme jõudnud tänapäeva, kus ammune unistus on saanud meie reaalsuseks. Lõppsiht, milleni küünitasid nii paljud meie vanavanematest, meie vanematest, on viimaks meie endini jõudnud.

Olen uhke, et jagan Eestit nii paljude heade inimestega. Inimestega, kes näevad sõpra naabris või võõras, kes juhtub teel vastu tulema, kes ulatavad abikäe seal, kus seda vaja, kes on heatahtlikud ka siis, kui neil endil elu kõige roosilisem ei ole olnud. Eestlaste kirjeldamiseks on kasutatud tuhandet ja ühte ainupalgelist sõna, millest ükski ei kerki üle üksluise musta ja valge maalingu. Tuim, külm, rumal, eraklik, lihtne – aga kui paljud nendest sõnadest ka veel tänapäeval tõtt peavad? Paratamatult oleme kõik liikunud tehnoloogiaajastu poole. Eestlased on seltsivamad, sallivamad ja hoolivamad, kuna silmaring on avardunud nii palju, et jääda kinnismõtteliseks, tähendaks jääda seisakusse. Ma olen äärmiselt uhke selle üle, et ka meie oleme osa põlvkonnast, kes suudavad rääkida üle piiride, vaatamata kodakondsusele ja usule. Oleme astunud sammu lähemale sellele lüürilisele teele, kus sõnad nagu tuim ja külm jäävad meist kaugele maha.

Selle saja aastaga oleme muutunud nii meie, Eesti riik ise kui ka meie kultuur, mis meie ümber kasvab ja õitseb, laulab ja tantsib. Alates esimestest eestikeelsetest kirjutistest oleme ihanud eesti keelt enda omaks teha. Kristjan Jaak Petersoni kuulus luulerida võtab kaunilt kokku eestlaste soovi olla midagi enamat kui vaid täpp keset suurt laotust: “Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?” Tantsu- ja laulupeod on alati olnud lähedased meile kõigile, vanale või noorele, ning nende olulisus meie südameis ei kustu nii kaua, kuni on veel kedagi, kes mäletab, miks nad on nii tähtsad meile, sest just läbi laulu ja tantsu raputas Eestimaa üheskoos endalt ahelad ja tõusis läbi musta mulla sinise taeva ja valge tõe poole.

Kultuur on rahvas ja rahvas on teda ümbritsev kultuur. Eestlastena me teame oma juuri, me teame oma ajalugu ja see annab meile eri sorti jõu ja teadmise. Me oskame hinnata, mis meil on, ja me ei võta seda enesestmõistetavana. Me naeratame, kuigi elu võib teele pillata vaid häda ja õnnetust, aga siiski me tõuseme sellest üle. Heinz Valk võttis eestlaste elumõtteviisi kokku ühe väga lihtsa, kuid tõetruu lausega: “Ükskord me võidame niikuinii!” Ja nii see tõesti on. Palju õnne, Eestimaa!