10.c klassi etenduse idee pärineb teleseriaalist “Kartulid ja apelsinid”. Peaosatäitjat mängib Marilis Remmel, tema abikaasat Timmo Toll ning psühholoogi Tregetter Ling. Lavastajateks Laura Nook, Natali Koppel, Kristiine Saart, Margarete Trumm. Esietendus toimus 23. novembril kell 19.00 Kuressaare Gümnaasiumi aulas.

Laval oli ehtne psühholoogikabinet – ühte tooni ja ühes stiilis mööbel, helerohelised puuvillapadjad, võõramaine põrandataim ja ei midagi enamat.

Etenduse ideeks oli tänapäeval paljusid peresid puudutav suhtedraama, kus vanemate vahel varitsevad päevast päeva konfliktid, lahkarvamused ning tegelikkuses kannatavad kõige enam ikkagi lapsed. Mõtlema pani etenduse puhul see, et näitlejad käisid ükshaaval laval oma osa rääkimas. Järelemõtlemine, olukorra analüüsimine ja võimalike lahenduste üle rahulikult mõtlemine on suurte probleemide puhul väga vajalik oskus, püüe ja tahe.

Etenduse juures oli paigast ära valgustus. Näitleja laval juba rääkis, kui lava ise alles pime oli. Hääl, näitlejate diktsioon ja emotsioonid olid ka saali teise otsa väga hästi kuulda, näha. Pisut jäi näitlejate puhul vajaka see, et tegemist oli siiski teenust pakkuva asutusega, kus osapooled suhtuvad üksteisesse lugupidavalt, istuvad toolidel korralikult ning riietus on olukorrale vastav.

Väga mõtlemapanev lugu tänapäeva maailma kahe väga tähtsa omavahelise läbisaamise aspekti kohta – suhtlemine ja mõistmine. Iseenesest mõistetav, kuid siiski paljudele kättesaamatuks jääv elu komponent. Kindlasti on see etendus abiks ja nõuks sarnaste probleemidega peredele ning suuremal või vähemal määral puudutab see meid kõiki. Hedili Nõu

Etendus algas vaikse muusikaga ning Remmeli kriiskava häälega. Lava oli muudetud väikeseks kontoriks ning valgusefektid tõid väga hästi välja ruumi hubasuse. Kõik kolm näitlejat mängisid väga osavalt oma rolli välja. Remmelil oli siht ees, milleni ta tahtis jõuda. Siiski sai ka tema lõpuks aru, et kõik ei olegi nii, nagu talle paistis. Toll mängis tüüpilist eesti meest, kes peale pikka tööpäeva pidi kodus remonti tegema, lastega tegelema ning, kui enam ei suutnud, siis kadus päevadeks sõprade juurde. Sõprade juures sai ta just seda teha, mida ta igatseb – autosid putitada, õlut juua. Ling mängis rahulikku psühholoogi, kes suutis ka probleemi lahendada. Näidendi mõte oli hea: iga osaleja käis laval kõigepealt eraldi, rääkis oma probleemist ning lõpuks räägiti terve lugu koos ära. Siiski venis näidend liialt pikaks ning lõpuks ei olnud enam huvitav kuulata. Näidend oleks pidanud olema lühem ja huvitavam, samas pani see mõtlema perede eludele, mis on nende plussid ja miinused. Üldine hinnang etendusele on pigem positiivne. Teatriõhtul oli siiski ka paremaid esitusi ning 10.c klassi etendus jääb nende varju. Marcus Põder

10.c klassi etendus oli vanusest ja kogemuste vähesusest hoolimata üllatavalt huvitavalt välja kukkunud. Lavastuse pealkirjaks oli "Pusle" ning pealkirja tähendusest sain ma hiljem hästi aru. Mis toimub? Kellega sa räägid? Oled sa veidi peast segi? Sellised küsimused tekkisid, kui vaatasin esmakordselt, kuidas Marilis lavale tuli ja oma monoloogiga alustas. Kuulasin tema juttu ning hakkasin aru saama, et ta on vihane naine, kes on oma mehes pettunud. Kui Marilis lavalt lahkus, järgnesid teiste näitlejate monoloogid, mis olid samamoodi justkui poolikud. Vahepeal mõtlesin, et võibolla oleks parem, kui monoloogid oleksid kohandatud ühe inimese eneseväljenduseks, mitte poolikuks osaks dialoogist. Siis saaks rahvas kohe alguses paremini aru, aga samas lõppude lõpuks saab aru, kuidas need justkui poolikud monoloogid puslena kokku sobituvad, nii et pealkirjaga ühtib see hästi.

Kui Marilis lavale tuli, läks valgus liiga hilja tööle. See oli ainuke suurem miinus etenduse juures. Terve etenduse aja mängis taustal rahulik muusika, mis sobis sinna väga hästi. Lavakujundus oli väga hea: mustad diivanid ja toataim kujutavad väga hästi modernset psühholoogikabinetti. Mulle meeldis ka, et Timmol ja Marilisil olid sarnased riietused – valge triiksärk ja mustad püksid. Marilisil ja Tregetteril oli väga kena ja silmapaistev meik. Marilis on päris võimsa häälega naine ning niisuguse häälega väljendus pettumus mehe suhtes hästi. Marilis pälvis ka näitlejapreemia. Tema karakter on väga huvitav ja naljakas. Marilis ei taha oma mehele anda vaba aega ja arvab, et abielus olemine tähendab seda, et eraldi vaba aega ei tohi neil kummalgi olla. Timmo tundub olevat selline tuim eesti mees, kes oma tundeid palju ei väljenda. Aga nagu välja tuleb, on ta väga töökas ja hoolib perest. Talle oleks lihtsalt ka puhkeaega vaja. Tregetter venitas osasid sõnu natuke pikalt, mis ei sobi minu meelest psühholoogi karakterile – jääb mulje, et ta on veidi ebakindel. Ta pakkus abielupaarile väga häid lahendusi, näiteks et Timmole peaks andama kodus puhkeaega ning võimalust ka välja minna, samuti peaksid Marilis ja Timmo vahel ka koos väljas käima ning Marilis võiks vahel ka ise väljas käia. Kuna lõpus tuleb välja, et Tregetter oligi ise tegelikult seest katki, on see isegi arusaadav, et tema jutt kohati ebakindel tundus, aga professionaalne psühholoog ei tohiks oma isiklikke tundeid nii väga klientide ees väljendada.

Näidendis olid ka kaks meeldejäävat koomilist situatsiooni. Esimene oli see, kui Timmo vihjas sellele, et justnimelt Marilis tahtis psühholoogi juurde tulla ning selle peale viskas Marilis teda padjaga. Teine oli see, kui paar lavalt lahkus ning Marilis Timmost ülbelt möödus. Etendus oli huvitav ja see pälvis ka kontseptsiooni eripreemia. Soovitan kindlasti vaadata, eriti nendel, kellele pakub huvi lavastuse sisu lahtimõtestamine. Võibolla kõige parem asi etenduse juures oligi see, et alguses ei saanud kõigest aru, aga pärast sai näha, kuidas pusletükid omavahel kokku sobitusid.  Eliisa Täht

Retsensioonid kirjutati kirjandustunni raames.