Koolitöö on lõputute võimaluste maa ja uued väljakutsed ja lähenemised saavad vaid õppima motiveerida ja innustada nii meie õpetajaid kui õpilasi, kaudselt ka lapsevanemaid ja peresid, kogukonda üleüldiselt.

Selle õppeaasta alguses viisime 11. klassis läbi küsitluse, mida noored koolielust arvavad ja mis neid õppima motiveerib. Kui üleüldiselt levib pigem arusaam, et noortel on raske motivatsiooni leida, siis küsitlus näitas pigem seda, kui tähtsaks noored enda arengut peavad ja kui tõsiselt nad õppimisele mõtlevad. Järgnevad noorte mõtted annavad kindlasti lastevanematele ja ka õpetajatele aimu, mida meie noored arvavad, ja ehk tekib ka mõni mõte, kuidas just enda tööd parendada, kooli ja kodu koostööd korraldada.

Oluline on hea õpetaja, kes teab, kes ma olen, aga usub alati, et ma suudan rohkem.

Õpilased tõid välja mure, et koolis on oht jääda kahe-, kolme-, neljamehe positsiooni ja seda imagot muuta on teinekord väga keeruline. Nelja-viielise elu teeb see mõnevõrra lihtsamaks, aga samas on oht muutuda laisaks, sest kõik tuleb liiga kergelt. Seega oleks õpetajatel mõistlik arutada, kas ka tubli neljaline võiks pingutada viiele, õppida juurde ja tulla näiteks järeltööle, sest sageli on uuesti vastamise võimalus vaid mitterahuldava hinde parandajale, teised paraku peavad saadud hindega leppima. Õppimine on tõsine töö ja suur väljakutse on erineva võimekusega õpilased õhinaga tööle panna. Oluline, et nad tahavad pingutada ega loobu õppimisest. Lause „mul on kõik selge“ tähendab koolitöös uusi põnevaid väljakutseid, mitte loorberitel puhkamist.

Ootan rohkem erinevaid tegevusi õppetöös – tunnid, kus minu ees on õpik ja töövihik, ei haara.

Õpiku ja töövihiku probleem on suur, sest enamasti on need mahukamad, kui õpetajalt ootab riiklik õppekava, ja kuna need on õpilastele ostetud, siis kulub aastast üsna palju aega nende täitmisele, et need tühjaks ei jääks. Õpetajal on siin suur roll luua enda lähenemine ainele, mis on kooskõlas õppe- ja ainekava nõudmistega ja vastavalt sellele saab teha otsuseid, mida võtta, mida jätta ja kas töövihik selles aines üldse vajalik oleks. Teoreetiliselt on küll võimalik õpetada täpselt õpiku põhjal ja täita peaaegu kõik ülesanded töövihikust, kuid see on õppimise surm. Õpilased on loovad, tahavad ise mõelda, arutada, järeldusi teha, tunnisituatsioon on just selliseks tegevuseks loodud ja neid oskusi ootab neilt ka edasine elu.

Muudaksin hindamissüsteemi, hetkel hinnatakse selle järgi, kui kiiresti kala ahvi järel puu otsa jõuab.

Hindamine on 21. sajandi hariduses üks olulisemaid küsimusi. Mõte, et õppimine algab seal, kus lõpeb hindamine, on väärt väide. Õpilased õpivad ja omandavad teadmisi erineva kiirusega ja õpetaja eesmärk peab olema mõte, et õpilane saab teema hästi selgeks. Seega ei saa hinne olla keskmine standard, hinne on individuaalne ja peab arvestama õpilase pingutust ja aines edenemist.Selles vallas tehakse Eestimaal väga palju tööd, palju on tehtud muudatusi ja need on hädavajalikud, et õppimine koolis oleks eluterve.

Tunnen puudust suhtlemisõpetusest, võin arvutis olla tugev, aga suhtlemises jään hätta.

Suhtlemine on inimesele üks olulisemaid oskusi ja argumenteeritud vestlus intelligentse vestluspartneriga ei teki elus kergelt. Ka suhtlema peab õppima ja seda saavad õpetajad enda tunnimetoodikaga toetada. Mida rohkem anname tunnis sõna noortele ja neid suuname, seda enam õpivad nad toime tulema. Õpilase välja öeldud mõte „ mind motiveerivad õppima inimesed, kes oskavad igal alal vabalt ja targalt kaasa rääkida, tahan osata samamoodi“, näitab, et igapäeva tunnitöös peaks juba 1. klassist peale õpilasi harjutama vestlema, argumenteerima, arutlema.

Tahaksin eluõpetust. Vanematel on nii palju probleeme, tahaksin, et oskaksin neid lahendada.

Kui teinekord tundub, et gümnasistid on juba suured ja valmis ellu lendama, siis nii lihtne see sugugi ei ole. Elu on keeruline, nii noortel endil kui peredes, ühiskonnas üleüldse. Kirjandusõpetajana näen ühte head eluõpetust kirjanduses. Kirjandusteosed võimaldavad lahata väga erinevaid probleeme, kuulata noorte erinevaid  seisukohti, lisada psühholoogide arvamusi. Sama saab teha inimeseõpetuse, psühholoogia, perekonnaõpetuse ja filosoofia tundides, kaudselt igas tunnis, sest igapäevaelu saadab koolitööd alati tugeva paralleelina.

Unistan õpilasele individuaalsest lähenemisest, mõnikord on kurb olla üks 35st.

Teaduslikult on tõestatud, et mida rohkem õpetaja õpilase vastu huvi tunneb, seda paremad tulemused õpilasel on. Suures koolis on see raske, väiksemas kergem. Aga mõnigi samm individuaalsema tundmaõppimise suunas annab juba häid tulemusi. Kui õpilane tunnetab, et õpetaja tema tegemistesse usub, siis see annab hea eelduse koostööks ja edasjõudmiseks aines. Kui õpetaja märkab näiteks õpilase suurepäraseid tulemusi spordis või etlemises ja toetab, et ta suudab omandada ka keskaja olulised teadmised ajaloos, siis on tähtede seis juba soodne ja õppetöö algab.

Sellised olid noorte mõtted ja ootused. Targad ja mõtlema panevad. Aitäh arvajatele, Ägedate Õpetajate Klubil on, mille peale mõelda ja kuhu edasisi sihte seada.

Marit Tarkin,
KG õpetaja