Esimene peatus oli meil Viieristi allika juures. Meie käiku juhendas tore giid Anni Filippov. Allikas on Anni sõnul juba pikemat aega tühi olnud, sest puud, mille juured vett pinnase lähedal hoidsid, on nüüdseks maha raiutud. Allika juures nägime veel ühte puud, mille peal kasvas luuderohi. Seda oli huvitav näha, sest Eestis luuderohtu ju palju ei kasva ja taime välimus on ka üpris eksootiline.

Edasi suundusime Viieristi küngastele ronima. Peab tõdema, et saarlase jaoks on seal harjumatult palju künkaid. Viieristi rannaastang on üks kõrgemaid kohti Saaremaal, kui välja arvata Viidumäe. Kõndisime ka teel, kus asus vanasti raudtee. Seal lähedal asub ka Koltsi järv, mis on ajutine veekogu ja täitub veega ainult kevaditi, aga huvitav on see, et suurimaks sügavuseks on järvel mõõdetud koguni 19 meetrit.

Edasi suundusime Sõrve säärde. Saaremaa tipus on ju uhke tunne olla. Jalutasime ringi ja tundsime mõnu merelõhnast. Läti Kura poolsaar pidi asuma vaid 36 km eemal. Vanasti sõideti seal palju paatidega. Anni tutvustas meile ka ümbruskonna kivimeid jm.

Viimase peatuse tegime veel Viieristi rünkal. Tegime platvormil vahva klassipildi ja kuulasime, kuidas meie ühise hüüde hääl kaugele kajas.

Retk oli vahva vaheldus igapäevasest koolielust. Ootame põnevusega järgmist!