Ma ei soovi täna luua mingit narratiivi, olla elutark või õpetlik, sest

a) eelnevatel kõnelejatel on tohutult palju rohkem autoriteeti selle koha peal

ja b) tänane päev ei peaks olema õppimiseks, me oleme seda piisavalt palju juba teinud. Pigem sooviksin meenutada koosviibitud aegu ja niisama juttu vesta.

Üheksanda klassi lõpukõnes ma varastasin rea "Kontori" telesarjast, mis ütles: „Ma soovin, et oleks viis teada, et sa oled nendes „vanades heades aegades”, enne kui sa oled neist juba lahkunud”. Peale selle rea olen ma ka aru saanud peale 12 aastat, kui sarnane tegelikult meie lennu igapäevaelu on ühele heale telesarjale. Iga päeva saab võtta kokku ühe klassikalise episoodina, sest kõik põhielemendid on olemas.

1. Head karakterid. Olgu see siis Ago, kellega koos saab alati naerda, või Gevin, kelle üle saab alati naerda, või mõni õpetaja kes ei luba tunnis naerda – igal tegelasel meie koolis on oma roll ja nad seovad selle igapäevaelu ühtseteks episoodideks. Kõik oleme asendamatud, sest me loome terviku.

2. Klišeed. Näiteks, kuidas Marit on meile kõigile lubanud korduvalt peksa anda, kuidas Ulvile aina kirjutatakse Messengeris või kuidas iga päev saab ohata söögijärjekorda nähes. Need asjad lähevad iga korraga paremaks ning loovad episoodide vahel sarnasusi – loovad keskkonna, kus kõik on teadaolev, mugav ning kodune.

3. Kõige olulisemana – head lood.

Iga hooaega saab karakteriseerida erinevalt, sest meie karakterid arenevad koos ning me teeme koos hooajati erinevaid asju. KG puhul kõige meeldejäävam ongi see, et neid häid vahepalasid ja seiku, millest moodustub üks klassikaline episood, on väga palju. Parimad süžeed on kindlasti erinevad reisid, näiteks see osa milles me jõudsime Kreetale ja jõumata kohvreid lahti pakkida, olid kõigil brändid koolaga juba näpus. Või Rockylik treeningmontaaž matemaatikaeksamiks, mille tulemus oli kollektiivne „nojah noh, mis seal ikka”.

Aitäh produtsentidele – kooli juhatus, et te tegite selle sarja võimalikuks, ning lapsevanemad, et te noh, produtseerisite meid.

Aitäh stsenaristidele – meie armsad õpetajad ja klassijuhatajad, et te tegite selle sarja huvitavaks ja vähegi õpetlikuks.

Aitäh kaasosalistele, et te olemas olite ja täitsite oma rolle hästi.

Iga sarja viimane osa on kurb ning peale selle vaatamist valdab sees suur tühjus. Ei oska eluga edasi minna, sest selleks perioodiks oligi see sari meie elu. Peale tänast, tuleb kõigest leida uus ja ma loodan, et see on eelmisega võrreldav.

Edu selle otsimisel.