Lõhavere linnamägi on Muinas-Eesti linnamägi Viljandimaal. Saime teada, et Lõhavere puhul on tegemist ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga. Selleks oli Põhja-Sakala vanem Lembitu, kes langes 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Lõhavere linnus oli kasutusel 13. sajandi alguses. Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust.

Viljandi on väike roheline linn käänuliste munakivitänavate, maalilise järve ja põnevate ordulossi varemetega. Rippsild lossimägedes lisas elevust veelgi juurde. Ja lambad! Lambad "niitsid" lossimägedes muru! Veel märkasime, et Viljandis on palju rohkem mänguväljakuid kui Kuressaares. Käisime isegi ronimas-sõitmas järveäärsel mänguväljakul.

Lõunat sõime Suure-Jaanis kohvikus Arturi Juures. Pärastlõunal tegime jalutuskäigu Suure-Jaani kalmistul, kuhu on maetud helilooja Artur Kapp, maalikunstnik Johann Köler, näitleja ja Vabadussõja veteran Aleksander Mälton, helilooja, organist ja pianist Mart Saar.

Edasi kulges reis Jõgevamaale Kääpa külla. Kalevipoja koda on teemapark, mis koosneb Kalevipoja muuseumist, Saare rahvamajast  ja seikluspargist. Muuseumis tehti tore ja meeleolukas ülevaade eeposest “Kalevipoeg”. Olime viimasel veerandil lugenud Eno Raua "Kalevipoega", seda põnevam oli giidi lugusid kuulata. Aitasime ka Kalevipoja lemmiksööki välja selgitada. Muuseumis on 12 teematuba. Kahes toas tutvustatakse Kalevipojaga seotud materjale, veel on muuseumis haridustuba, käsitöötuba, kodulootuba, Eesti Vabariigi tuba, punane tuba ... Muuseum asub üsna Kääpa jõe lähedal. Ka meie püüdsime sealt leida Kalevipoja mõõka, aga kuna pilves ja vihmane ilm meid ei soosinud, jäi mõõk jõe põhjas seekord märkamata ... Muuseumi lähedal asub seikluspark. Meiegi käisime Kalevipoja seiklusrajal, kus tuli kõigepealt krattidega head suhted jalule seada ning siis rada ühtse meeskonnana läbida.

Teine reisipäev viis meid kõigepealt Elistvere loomaparki. Olime seal selle päeva esimesed külastajad. Küll karu Karoliina oli unine! Aga seda enam ta lastele meeldis. Teine lemmik oli väike rebasekutsikas. Nii mõnigi meist ei teadnud varem, et rebased hauguvad! 

Loomad vaadatud, jätkus sõit Tartu poole, AHHAA teaduskeskusesse. Näitusel “Ahhaa, inimkehad!” avanes ainulaadne võimalus näha oma silmaga, milline on inimese keha seestpoolt. Näitusel eksponeeritakse tõelisi (plastineeritud) inimkehasid. Elusaalis saime jälgida sipelgate toimetamist ning tibude kasvamist; tehnoloogiasaalis tegutsemine oli põnev. Käisime ka planetaariumis.

 Pärastlõunal jalutasime Tartu linnas ning enne kojusõitu suundusime Lodjakotta, kus saime vaadata muusikalise suvelavastuse "Kadunud Jõmmu!" proovi, mida jälgis ka loo autor Mika Keränen ise. Tegelikult läksime Lodjakotta sellepärast, et tahtsime lodjaga Emajõele sõitma minna. Läksimegi. Jõmmuga. Lodi Jõmmu on arhailine puust kaubapurjekas, millesarnased seilasid Peipsil ja Emajõel alates hansaajast kuni 20. sajandi keskpaigani. Ajalooliste lotjade eeskujul ehitatud Jõmmu lasti vette 2006. a kevadel ja ta on selle laevatüübi ainus esindaja maailmas. Meil vedas – ilm oli ilus, päike paistis – saime laevalael istuda, Tartut jõelt uudistada ning kaldal seisjatele ja kõndijatele lehvitada.

Pärast lodjasõitu asusime koduteele. Kaks toredat päeva olid kiiresti möödunud.

Aitäh, õpetaja Heleriin, et meiega koos sõitsid ja meie "und" valvasid! 

Aitäh, Andra ema Annely, et meile selle toreda reisi kokku panid! 

6.b klassi õpilased ja klassijuhataja