Meie klippe saab näha siin:

Nüüd saavad auhinnaks meie 11. klasside 24 õpilast ja 2 juhendajat – võõrkeeleõpetajat võimaluse külastada Euroopa parlamenti Strasbourgis 2016. aasta märtsikuus ja koos umbes 500 erinevatest Euroopa riikidest pärit õpilastega mängida läbi ühe päeva Euroopa parlamendi istungitesaalis.
Hommikupoolikul võtavad sõna Euroopa parlamendi ametnikud, kes tutvustavad parlamendi toimimist ning vastavad küsimustele. Pärastlõunal jagunevad õpilased eelnevalt kokku lepitud teemadega tegelevatesse töörühmadesse. Lisaks istungjärgu läbimängimisele toimub päeva jooksul ka Euroopa Liidu ajaloo ja Euroopa kultuuride aineline mälumäng. Euroopa parlament katab enamiku kuludest.

Oleme uhked ja elevil, et meie kaks klippi edukad olid, aga eks me nägime ka vaeva. Septembris kuulasime ja filmisime väitlusklubi väitlejate lahingut, kus teemaks ka pagulusteema ja võimalused, kuidas seda lahendada. 11. klasside noorte vastaseks oli abiturientide meeskond. Kõlasid erinevad argumendid ja ettepanekud. Arvati, et meedia on teemat liialt negatiivselt kajastanud ja inimesed pelgavad, et pagulased ei soovi enam kodumaale naasta. Tunti muret, kust leitakse rahalised vahendid, et pagulasi vastu võtta, koolitada ja elukohad leida.

Lõime oma Euroscola Facebooki grupi, kus jagasime huvitavat informatsiooni pagulasteemal. Ajakirjanduses leiduva materjali põhjal koostas Emma Murd IV korrusele pagulaskriisi käsitleva stendi.

Et oma saart atraktiivsemalt tutvustada, käis meie operaator Merit Lehtsalu kaameraga huvitavaid vaateid püüdmas.

Kutsusime ka külalisi, et teema kohta rohkem teavet saada. Huvitava ülevaate saare rahvastiku olukorrast ja majanduse käekäigust andis meile Saaremaa Arenduskeskuse juhataja Piret Pihel, kelle sõnul on saarel puudu spetsialistidest. Maakonna rahvastiku loomulik iive on negatiivne, rahvastiku arv alaneb drastiliselt – prognoositakse 10protsendilist langust aastaks 2020, sest noored saarele ei kipu naasma.

Töökäsi aga on vaja ja sestap oleks teoreetiliselt pagulaste vastuvõtt õigustatud, samuti ehk mõjutaks ka iivet. On ju kogu maailma arengu üks märksõnadest – globaliseerumine. Üks saare firma Baltic Workboats teavitaski juba, et on valmis 10 pagulase vastuvõtmiseks.

Nii Mandri-Eestist kui ka Saaremaalt on lahkunud palju inimesi sõdade tõttu ja neile on saanud ka osaks pagulasstaatus. Kui 20. sajandi algul oli saare rahvaarv umbes 60 000 inimest, siis II maailmasõja, läbiviidud repressioonide ja Läände põgenemise tõttu vähenes maakonna rahvaarv umbes 20 000 elaniku võrra.Kes hukkusid sõja, kes põgenesid sõja eest.Väga paljud saarlased jätsid oma kodud, olles ohustatud okupantidest kommunistide poolt. Eriti tühjaks jäid Sõrve kandi külad. Ja on seda siianigi. Paljud põgenikud jätsid elu tormisel merel. Mindi nii Soome kui Rootsi ja sealt edasi teistesse maadesse. Sunnitult välismaal elavate eestlaste arv oli sõjajärgselt muljetavaldav. Kui Eesti sai iseseisvuse tagasi, tulid ka paljud väljarännanud koju tagasi. Üks selline mees, kes oli nõus meiega oma vaateid pagulasteemale jagama, on Enn Meri.

Enn Meri sündis 1942. aasta 15. jaanuaril. 1944. aastal põgenes pere kalapaadis 14–15 inimesega Rootsi. Enn Meri oli siis kaheaastane. Plaan oli sõita Gotlandile, kuid tuule tõttu jõuti Stockholmi saarestikku. Tol ajal põgenes Eestist ligikaudu 100 000 inimest välismaale, kellest umbes 30 000 Rootsi ja enamik Saksamaale. Nad olid põgenikelaagris 2 kuud ja peale laagrist lahkumist, sai Enn Meri isa metsa- ja turbatööle ning 2 aastat hiljem meretööle.
Meri pere sai endale üürikorteri ning neile anti ka veidi laenu, mida kasutati mööbli soetamiseks. Koolid läbis Enn Meri juba Rootsis ja ei uskunud, et sünnimaad üldse enam näeb. Aga nägi – 1990. aastate alguses kolis mees tagasi ja on olnud üle kahekümne aasta üks Saaremaa edukamaid ettevõtjaid ja Eesti Vabaerakonna esinduskogu esimees.
Enn Meri arvas, et põgenikud peaks laagritesse paigutama, kindlaks tegema, kes nad on ning kas neile peaks asüüli maksma.Ta lisas ka, et need, kes siia tulevad peaksid sõlmima lepingud, et siin kehtivad Eesti seadused ja nemad ei tohi enda tahtmist hakata peale suruma.
Härra Meri meelest peaks asüüli maksma kindlasti lesele, kes on üksi oma 3–4 lapsega, kuna temal ei ole võimalik teistmoodi toime tulla ja tema meelest on vale kasutada arengumaade abiraha pagulaste toetuseks.
Enn Meri kuulis uudistest EL plaanist saata tagasi 400 000 pagulast. See aasta on EL tulnud 600 000 pagulast ja härra Meri arvab, et see muudab olukorda halvemaks, kuna noored mehed, kes on siia tulnud, hakkavad end peitma, hirmus, et peavad tagasi minema ja võivad ka vastu hakata ning tekitada veelgi hullema olukorra.

Meile oli nõus intervjuu andma ka Kätlin Hommik-Mrabte.

Kätlin Hommik-Mrbate on sünnilt saarlane, aga hakkas moslemiks juba enne marokolasest abikaasaga abiellumist. Kätlin on õppinud Sorbonne'i ülikoolis klassikalist araabia keelt ja tegeleb praegu tõlkimise ja õpetamisega. Enne pagulaskriisi suhtuti temasse kui moslemisse hästi, nüüd aga vaadatakse pigem halvustava pilguga.
Kätlini hinnangul peaks esmajoones peaks tegelema probleemiga kriisikoldes ja
luua paremad tingimused ümberolevatesse riikidesse, et pagulased ei peaks kodust nii kaugele minema. Pagulastele on peetud araabiakeelne loeng, kus räägiti, kuidas Eestis käituma peab ja millised on meie tavad ja nad peaksid olema kohustatud läbi lugema Eesti seadused ja õppima selgeks eesti keele.

Eesti inimesed jaguneva kaheks – osad, kes on valmis kohe pagulasi vastu võtma, ja on ka neid, kes sel teemal väga vihaselt sõna võtavad. Igal inimesel on kodumaalt ja kodust lahkumine raske ja keegi ei tee seda tungiva vajaduseta. Lihtne lahendus oleks teha lõpp sõjategevusele. Aga kas see on lihtne? Agressiooni vastu agressiooniga võidelda ei tundu olevat mõistlik ja Venemaa tegevus Süürias on toonud kaasa paljude süütute inimeste surma. Enamik pagulasi põgeneb naaberriikidesse, Süüria sõjapõgenikest tuleb Euroopa peale ära jagada tegelikult väiksem osa. Kui meedia ei kajastaks pagulasprobleemi nii negatiivselt, oleksid ka inimesed sõjapõgenike suhtes tolereerivamad.

Grupi liikmed nägid vaeva ja eriti tegusad päevad olid Merit Lehtsalul ja Kusti Aavikul, kes lõpuks koos Gevin Milpaku häälega videod kokku monteerisid. Aga palju tööd on veel ees, sest tuleb valmistada ette Eestit ja tutvustav videoklipp ja kõne. Samuti harida end Euroopa Liidu ajaloo osas, et mälumängus mitte häbisse jääda ning loomulikult panna rõhku võõrkeelte õppimisele, sest töökeeled Euroopa Parlamendis on inglise, saksa ja pranstuse keel.

Ülevaate Euroscola projekti käigust koostasid Keitlin Noot ja Merike Kivilo.