Suusalaagri teine päev algas äratusega kell 7.30. Sellele järgnes tubade kontroll kell 8.00, kellel tantsuga, kellel mitte. Nimelt, kui koristamiseks soont pole antud, siis võib muid andeid kasutades koguda boonuspunkte, et koristamise skoori tõsta. 8.30 oli meie päeva esimene eine, siis väike vaba aeg ning seejärel elasime kaasa Kristjan Ilvesele kahevõistlusel. Koos oli äge olümpiat vaadata ja uhke värk, et Kristjan Ilvesel hüpe nii edukalt läks.

Eelnevad aastad on olnud kõigi jaoks katsumuste rohked. Oleme uues olukorras ja igaüks meist on oma elu ümber korraldanud, mõned meist ka oma sõpru ja pereliikmeid kaotanud ning end tagasi normaalsusesse võidelnud. Ka see aasta peame me ehk võitlema ning vaid ühise Eestina võidame selle lahingu.

Sõbrapäeva hommikul kell 7.15 startis lumeta Kuressaarest tõeliselt lumise Kääriku poole Kuressaare Nooruse Kooli 1. lend.

Oma elu peab ise korraldama – sellise mõttemaailmaga oli Jaanus „Teraspoiss“.

Oma elu peabki ise korraldama. Sama käib meie riigi kohta. Valitakse hulk inimesi, kes kõik koos hakkavad Eesti Vabariigi elu korraldama. Põhjus, miks hulk inimesi, on lihtne. Eesti on suur riik, ja et kõik toimiks nagu kellavärk, on vaja inimesi teadmiste ja oskustega.

Eelmisel laupäeval, 5. veebruaril toimus Saaremaa tublimate muusikahuviliste katsumus – muusikaolümpiaad. See toimub üle kahe aasta ja sellel aastal oli meie kooli esindamas Lisette Sepp 7.b klassist.

Hei, Lõuna-Eesti!

Siit me tuleme, et õppida nautima talverõõme, kogeda teistsugust loodust, liikumisviise ja jätta helenduvad ekraanid pimedaks.

„Kahe silma vahel“. Töö autoriks on 9.d klassi õpilane Keity Kaseväli.

Enamik inimesi on kuulnud mõnda klassikalise muusika teost, kuid ilmselt on osa neist sellised, kellele see muljet pole avaldanud. Nad on arvamusel, et seda tüüpi muusikat pole huvitav kuulata ja parema meelega kuulavad nad midagi muud. Kuid mis on siis klassikalises muusikas sellist, et paljud seda naudivad?

„Kuidas läheb?“ on uus rubriik, kus koolileht Nooruse Meridiaan uurib, kuidas läheb meie sõpradel, kooliga tihedalt seotud (olnud) inimestel ... sest me päriselt tahame teada, kuidas teil läheb!

Sarja teises loos avaldavad oma mõtteid meile Piret Paomees, Raido Kahm ja Heiko Kull.

Kooli lõpetamiseni on jäänud 128 päeva. See tekitab meis palju emotsioone, kuid pigem häid. Peamiseks on ikkagi teadmine, et lõpetame ära põhikooli. Need üheksa aastat on olnud nagu Ameerika mäed ja koolist jääb nii häid kui ka halbu mälestusi, aga miski ei ole ideaalne.

Eile kuulutati välja Saaremaa valla jaanuarikuu hariduslugu, milleks sel korral valiti meie kooli teisele kooliastmele suunatud lugemisõhtu „ÖÖ loeb!“. Ürituse eestvedajad Virge Lember ja Sirje Mehik on tunnustusest siiralt üllatunud ja rõhutavad mõlemad, kui oluline on meeskond, kellega sellist asja korraldada.

Tänapäeval on väga palju toidu raiskamist.

Olin meeldivalt üllatunud, kui Liisa tuli minu juurde ja palus luba osaleda matemaatikaolümpiaadil. See on harv nähtus, kuna tavaliselt on reaalainete võistlusele osalejaid raske leida. Tema soov päädis ilusa triumfiga. Liisa saavutas maakonna matemaatikaolümpiaadil 7. klasside arvestuses I koha.

„Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, kus on peidet minu saabumise sadam. Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord, nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.“ Nii laulab Jaan Tätte oma „Sõprade laulus nr 2“.

„Kuidas läheb?“ on uus rubriik, kus koolileht Nooruse Meridiaan uurib, kuidas läheb meie sõpradel, kooliga tihedalt seotud (olnud) inimestel ... sest me päriselt tahame teada, kuidas teil läheb!

Õpetajad surusid ennast 3. voorus õpilastest ette.

Töövarjutuse käigus õppisime paremini inimesi kuulama ning ühtlasi arendasime ka suhtlemisoskust.

„Katk tuleb!“ 9.d klassi õpilase Keity Kasevälja Rehepapi-teemaline illustratsioon.

Seekordne Solistica oli juba kümnes. Või üheksas? Jäid ju eelmise aasta noorte lauljate konkursi võistluskontserdid viimasel hetkel ära. Natuke segane, nagu oli ka selle aasta graafiline kujundus. Juured. Või oksad? Juurte juurde tulemine? Või on oksapadrik vihje meie peakorraldaja vastilmunud autoriplaadile? Võib-olla kõike natuke. Igatahes on olnud põnev iga aasta teemasid lahti mõtestada ning neile oma kuju anda.

Põnev on olnud olla ka fotograaf, jäädvustada inimesi ja hetki, jäädvustada seda, kuidas üritus ilmet võtab ja läbi saab. Siia olengi valinud mõned fotod selleaastasest Solisticast koos lühikeste selgitustega.