Milline laps ei tahaks endale looma? Ekke, Lee ja Joosep on nagu enamik lapsi. Nad on juba aastaid oodanud, et vanemad võtaksid neile koera, kassi või siis vähemalt põdra. Ka ema on mõlgutanud lemmiklooma võtmise mõtteid, aga seni on need ainult mõteteks jäänud. Ema teab, et looma eest hoolitsemine jääb tema kanda, sest isa on loomavõtmisele kategooriliselt vastu ja lapsed, nemad on nagu lapsed ikka … Ühel päeval hakkab ema lõpuks tegutsema ja otsustab võtta varjupaigast kassi, armsa triibulise emase kassipoja ...

1. aprillil toimus kõigil üheksandikel eesti keele proovieksam. Seejärel, 9. aprillil toimus 9.d klassil ka e-katseeksam.

Teismelised ja noorus, tunded ja tülid, sõprus ja armastus, (kooli)kiusamine ja kodused probleemid, armukadedus ja reetmine, omavahelised suhted ja konfliktid, uue eluga kohanemine, raskused lapsevanemaks olemisel. Ebareaalne olukord? Üldse mitte, sest just nendel teemadel kõneles 8.c ja 9.c klassi õpilaste arvates VAT Teatri „Foorumetendus: Karistus?!“, mida käidi vaatamas, või õigem oleks öelda, milles käidi osalemas reedel, 22. märtsil Kuressaare Teatris.

4.–5. märtsil täitus Thule Koda taaskord inimestega, kes igapäevaselt noortega toimetavad. Konverentsist on kujunenud traditsioon ja populaarsus on aasta-aastalt kasvanud.

Seekordset konverentsi modereeris Roger Tibar, kes on viimased 12 aastat töötanud noortevaldkonnas, juhtides erinevaid organisatsioone ja tiime. Temale kuulub ka 2019. aasta noorsootöötaja tiitel. Lisaks oskuslikule kaptenitööle konverentsil kostitas Roger kõiki esinejaid tabavate küsimustega.

Avaesinejaks oli meie haridusminister, kes videoettekandes rõhutas, kui oluline on üldhariduse kõrval huvi- ja noorsootöö. Ministeeriumis on valmimas ühine kontseptsioon ja andmete sidumine, et saada Eestis toimuvast tervikpilt.

Kristina Ohlssoni „Zombipalavik“ on põnevik noortele.

Suvine Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras …

Täna tähistame meie, eestlased, emakeelepäeva ning teeme seda riikliku tähtpäevana juba 25. korda. Päris viisakas vanus juba, tembud tembutatud ning krutskid tehtud. Tõsi küll – 106aastase Eesti Vabariigi kõrval paistab see päris noorukina. Ning eesti keele enda kõrval suisa lapsukesena.

Kui täna mõtleme oma keelest, arutleme selle üle, kirjutame e-etteütlust – kas sellest piisab? Või peaksime eesti keelele mõtlema hoopis natuke ja iga päev?

Kindlasti olete ajalootundides rääkinud Eesti iseseisvusest ja taasiseseisvusest. Ka mina olen, kuid pole kunagi mõelnud sellele, kui tähtis oli kõigile reameestele, kirjanikele ning lihtinimestele päriselt oma riik ja teistest mittesõltumine. Kunagi oligi nii, et ärkasid hommikul üles ja kartsid, et võib-olla homme enam siin voodis ei ärka, vaid oma kodust, perest ja isamaast eemal, palju kaugemal – Siberis.

Head kaaslased! 128 aastat tagasi kirjutas Juhan Liiv luuletuse „Kas ma Eestit unes nägin?”. Nüüd, küll läbi raskuste, aga siiski, on Eesti vabariik ja me ei pea sellest enam unistama. Nüüd saame unistada Eesti tulevikust. Aga milline on see tulevik, millest unistada?

„Eestlane olen ja eestlaseks jään“ on kuulus lugu, mis räägib uhkusest olla eesti rahvusest, kuid kes ja milline on eestlane?

Siia maailma olen ma sündinud eestlasena ja ma olen selle üle väga uhke. Mul on hea meel, et olen sündinud riigis, kus mul on palju võimalusi elus nii hariduses, elukutses kui paljudes muudes valdkondades.

Ehkki teada-tuntud ütlus soovitab raamatut mitte kaane järgi valida, tegin ma seda juba teist korda ühe kuu jooksul – usaldasin oma sisetunnet ning ostsin endale teose esikaanest mõjutatuna. Kaunis naine raamatut lugemas, taamal Eiffeli torn oma täies võimsuses, juures täpsustus, et tegemist on tõsielul põhineva ajaloolise romaaniga. Mõeldud-ostetud. Ja ma ei pidanud pettuma.

Lummus loetust muutus mitmekordseks, kui selgus, et minuga samaaegselt olid raamatut lugenud ja seda nautinud ka minu kolleegid Jaana Puksa ja Maria Koppel.

Austatud kaasmaalased. Räägin teile loo oleviku ja mineviku olemusest ning erinevusest.  

Unenägusid on palju ning erinevaid. Üks olulisem kui teine. Siin on üks unenägu, mida võisid unes näha paljud meie esivanemad.

128 päeva pärast saab meie retk paraku siin koolis läbi. Lähenevad eksamid, pinge tõuseb, ootused suurenevad – kuid see ei hoia meid tagasi võtmast viimasest aastast kõik, mis ette satub.

Jaanuari lõpus toimunud piirkondliku matemaatikaolümpiaadi väga head tulemused tegid rõõmu nii õpilastele kui õpetajatele.

Kutsusime Nooruse kooli õpilasi eesti kirjanduse päeva tähistama: lugema mõnd eesti autori lemmikteost või Kadri Hinrikuse raamatut "Taks ja Dogi". Ärksamad noored haarasid üleskutsest kinni ja olid valmis oma mõtteid jagama ka lehelugejatega.

Jah, tõepoolest, 141 päeva pärast on käes juba see kaua peljatud või hoopis oodatud lõpetamine. 141 päeva ei ole mitte pikk aeg, kuid sündmusi toob ta endaga kaasa küll.

Tiina Laanemi „Katariina kaaperdab kooli” on lugu tüdrukust, keda sekeldused kuidagi maha ei taha jätta.