Solistica 2015 kannab maamärki, seepärast oleme sel aastal konkursi sümboliks valinud kivi. Paas ja raudkivi, kristall ja teemant, kuld ja hõbe – Maa maapõu on rikas! Meie rikkuseks on inimesed, kelleta Solisticat ei oleks.

Lõppvõistluse žürii

Palusime Solistica žüriiliikmetel rääkiga oma eelmise aasta olulistest projektidest ja leida mõni lugu või seos kividega.

ANTTI KOPLISTE

Olen eelkõige harrastusmuusik ja pillimees, ei pea ennast muusikuks ning lauljaks. Laulma pidin kunagi hakkama sotsiaalse surve tõttu, sest keegi teine julgenud bändis suud lahti teha.

Viimase aasta kõige põnevam muusikaline projekt on minu jaoks kahtlemata olnud uue bändi käimalükkamine, oma kaaslaste ja enda arengu jälgimine prooviruumis ja laval. Protsess, kus sisuliselt tühja koha peale tekib sünergia ja koostöö on parim akude laadija!

GRETE PAIA

Olles ise ka paar korda solistide konkursist osa võtnud, oskan end ehk paremini osavõtjate nahas tunda. Minu tee muusikamaastikul on olnud küllaltki värvikas, täis ootamatusi ja üllatusi – ühesõnaga, kõik toimus justkui üleöö ning ma poleks eales osanud niisugust elukäiku uneski näha.

Möödunud aastal võtsin muusikavallas tempo maha kooli lõpetamise ning ülikoolidesse kandideerimise tõttu, kuid siiski sisaldas aasta ka meeldivaid muusikalisi võimalusi. Üks värvikamaid oli kindlasti ülesastumine Eesti Muusikaauhindadel ühes Metsakutsuga. Suvi oli põnev: Pühajärve jaanituli, Õllesummer, Vanamõisa käsitöölaat, Saaremaa rannapidu jne. Aasta lõpule pani punkti mõnepäevane reis Moskvasse, kus filmisime viimase episoodi saatele „Raudse eesriide jumalused: Moskva eri“.

Kiviusku olen ma küll ning viimaste toimesse usun väga. Kodus neid juba üksjagu on ning igapäevaselt kannan kaelas ilmtingimata kvartsi ja püriiti, käevõruna musta turmaliini.

PRIIT PRUUL

Ehkki minu argine tööelu on mind viinud muusika juurest eemale, ei ole vana armastus päris läbi roostetanud. Kuigi ise aktiivselt enam muusikaga ei tegele, siis kriitiku ja arvustajana astun endiselt aeg-ajalt siin-seal üles. Pisut parafraseerides üht vana ütlust, siis need, kes ise teha ei mõista, õpetavad, kritiseerivad ja koostavad edetabeleid. Eks mõnikord muidugi tuleb nostalgialainel olles tunne, et äkki võiks veel kunagi bändiga lavale ronida, aga …, aga tegelikult on päris tore ka muusikast kirjutada, seda kuulata ja mõista püüda, intervjueerida muusikuid ja kajastada seda, mis kontsertidel toimub.

Veereva kivi peale sammal ei kasva. :)

PIRET RAUK

Ma töötan Kuressaare linnateatris. Loominguline töö on minu salaelu ja õnnelik võimalus. Ametilt olen ametnik (loe: teatridirektor).

Suhe kividega: mul on oma kivi. Pireti kivi. Üks lugu räägib, et selle kivi järgi sain endale nime. Mul on palju kive. Igalt reisilt tulen – taskud kive täis. Igas rannas on isemoodi kivid. Foto minust on Kuressaare linnateatri lavastusest „Rääkivad kivid“.

SILVER SEPP

Olen üksi uitav trubaduur, kes ühes isetehtud fantaasiapillidega otsib uusi radu nii helilistes, kui sõnalistes dimensioonides: Silver ja enamik tema pille on pärit Eesti ühest lõunapoolseimast rannakülast Treimanist, kus kohast on nad välja jõudnud nii Ameerika Ühendriikide ida- ja läänekaldale, Saksamaa, Tšehhi ja Eesti festivalidele kui ka Eesti Vabariigi 96. aastapäeva pidulikule kontserdile.

Silveri debüütplaat “Mis asi see on?” pälvis hulgaliselt positiivseid arvustusi ning võitis Kuldne Plaat 2014 tiitli kui aasta uustulnuk.

Viimase suve meeldivaim kohtumine kiviga oli Abrukal. Seal on saare kirdeosas kadakate vahel üks suur laulev kivi.

SIRJE MEDELL

Olen TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna lektor. Viimastel aastatel keskendunud lauljate ja vokaalpedagoogide koolitamisele.

Mulle meeldivad väga kuukivid. Aga üks lugu kividega.

Nõuka ajal aeti õpilased Vormsile kive korjama. Kõndisime põllul traktori järel ja loopisime suure hulga kive kasti. Tööl ei paistnud lõppu tulevat, sest hommikul oli neid kive põllul veelgi rohkem. Põlluveerel jälgis meid suitsu kimudes lontis mütsiga habetunud mees, sülitas vagude vahele ja ühmas kanget "l" tähte venitades: "No nii lolli tööd pole ma oma elus veel näinud!"

TIMO STEINER

Timo Steinerit tuntakse kui erakordselt tegusat ja mitmekülgset kultuuritegelast: ta on koolidirektor, muusikaajakirjanik, helilooja ja produtsent. Tema juhtida on Tallinna Muusikakeskkool, astub üles Eesti Televisiooni saates „Mi” ning aitab heliloojate liidus produtsendi ja kunstilise juhina korraldada Eesti muusika päevi. Ta on saateformaadi „Klassikatähed“ üks autoreid.

Eelmise aasta tegemistest: kevadel kontserdisari Heli ja Keel: Timo Steiner ja Ben Okri, augustis X Tallinna Kammermuusika Festival, oktoobris Timo Steineri Saksofonikontserdi esiettekanne Viljandis.

Demovooru žürii

mõtiskles veidi selle üle, mida tähendab neile muusika ja milliseid esitusi nad ootavad noortelt lauljatelt. Et nende jalad kindlalt Saaremaa pinnas kinni oleksid, palusime neil leida endas ühiseid jooni mõne kiviga või unistada mõnest kivi omadusest.

Liisi Koikson

Olen vabakutseline laulja.

Muusika on minu jaoks miski, mis on alati olemas, mida naudin üksi olles ja mida ise luues on lihtne leida mõttekaaslasi ning jagada sõnatuid äratundmishetki.

Noortelt lauljatelt ootan armastust ja rõõmu oma esituse üle. Naudingut, et ollakse osake muusika loomisest. See on suur privileeg ja au, mis ei saa osaks kõigile. Naudi, et saalitäis inimesi istub kikkis kõrvul ja sina saad selle vaikuse täita oma ilusa häälega. Hoolitse iga noodi eest ja pea meeles, et kui sinul endal on huvitav, siis on publikul ka.

Ma ei ole eriti suur kivide ekspert. Arvan, et olen veel kohati läbipaistev ja ei oska teatud olukordades võib-olla oma pahameelt varjata, aga kui leian enda ümbert head inimesed, üritan alati nende headust peegeldada enda pinnalt mitmekordselt tagasi.

Piret Laikre

Kolme lapse ema, Noodipoe Noodipank.ee juht, solfedžo õpetaja, vokaalansambli Häälemaa liige, laulukirjutaja, arranžeerija, noodigraafik.

Muusika on minu jaoks relv, millega saab teha kas head või halba. Annan igal päeval panuse, et halval ei oleks ruumi, et hea muusika muudaks inimesi tükike paremaks, rikkamas, rõõmsamaks, julgemaks ...

Noored lauljad, ootan ja loodan kuulda teie hingemuusikat! Et teil oleks oskus puudutada kuulajaid. Anda neile enda esitusega midagi head kaasa! Selleks ei piisa ainult headest tehnilisetest oskustest, tuleb lisada ka tükike ennast – et kohtuksid hing ja muusika. See puudutabki inimesi, selles on elu sees ja kannab vilja.

Kuna olen maal üles kasvanud, võrdleksin end maakiviga. Mis on lihtne, kuid millel on palju ruumi loovusele...

Heini Vaikmaa

Olen muusik, helilooja ja multiinstrumentalist.

Muusika on minu jaoks pere kõrval kogu elu.

Noortelt lauljatelt ootan eelkõige isikupära ja musikaalsust.

Kiviga end võrrelda ei oska, kuigi vahel sooviks endale kivi kõvadust!