Lugu ... ehk Eesti muusika tuleviku pärast ei pea muretsema

Linnulau või lõvi lõrin,
vihmasadu, trummipõrin,.
Konna krooks või tuulesosin,
rongivile, pesumasin.
Kiige kiuks ja hiire piuks,
vanaema kapiuks.
Kuulata ja märkad ikka,
kõiges kõlab muusika.
Tormi Kevvai „Muusika”

Meenutusi aastatest 2007-2012

Sirje Medell, konkursi esimene korraldajana

Sellel perioodil (alates 2002) olin ma Tallinnas ja kohapealse juhtimise võtsid täielikult üle SÜG õpetajad, Triino ja Diana eesotsas. Olin rohkem abistaja rollis. Küll aga kokkuleppel tööandjaga tulin varem Kuressaarde ja abistasin, kuidas sain. Mäletan üht neljapäeva, kui käisin läbi pea kõik Tallinna tänava ärid ja iga äri omanik pani midagi eriauhidnadeks kaasa. Meie iga-aastased suured abistajad olid Tarbijate Ühistu ning liha- ja piimakombinaat. Oli vaja helistada leivakombinaati. Helistasin ja teisel pool telefoni vastati iga palve peale „Muidugi saab, kui palju vaja on? Mida veel vaja on? Kuhu toon?”. Selgus, et leivakombinaadi asemel olin sattunud SÜGi õpilase lapsevanema koju. Vabandasin, aga lõbus naisterahva hääl teatas – muidugi me aitame, oleme ju teie kooli lapsevanemad. Vähe sellest, nad tõidki kauba ise kooli.

Igal aastal esines keegi žüriist soologa. Mäletan hästi Mare Väljataga steptantsu, Karl Madise kaasahaaravat laulu, Anssi Känsälä tõmbas saalis käima eheda rocki, dirigent ja jazzmuusika õppejõud Lonnie Cline USAst demonstreeris meile, kuidas peab jazzi laulma jne.

Meie konkursile tulid ka vene koolide õpilased. Vene noored kartsid, et kuulajad ei saa äkki nende keelest aru. Mäletan üht noormeest, kes saatis end kitarril, mikrofon kippus kogu aeg alla vajuma, lõpuks ta lauliski a capella vene romanssi. Saal oli hiirvaikne ja esitus teenis marulise aplausi. Nad olid väga õnnelikud, et eesti publik nad kõik omaks võttis.

Mingil aastal tulin konkursile Viljandi noortega: Eva-Lotta Vunder, Kerli Kivilaan ja Meribel Müürsepp, žüriis ei osalenud. Hea oli olla kuulaja rollis, istuda kolleegidega, olla korraldajakohustustest vaba.

Orkestris toimusid ka vahetused. Urmas Lattikas rääkis, et ei tahaks enam žüriis istuda, tahab klaveril saata. Sellel aastal võitis Stefan Airapetjan, kellel oli parajasti häälemurde periood, helistiku leidmine oli keeruline. Märkasin, et Urmas oli ülikeskendunud. Selgus, et helistik oli pianistile kõige keerulisem, mis üldse olla sai ja tal tuli seda mängida proovis ja kaks korda publiku ees. Bravo, maestro!!! Muusikute galerii konkursil on olnud märkimisväärne. Olav Ehala 60. juubelil tegi Toomas Rull ettepaneku kutsuda maestro enda, kes oli ühtlasi ka žüriiliikme rollis.

Tänu kauaaegsele konkursi sõbrale Mare Väljatagale õnnestus žüriise kutsuda Jaak Joala. Me istusime žüriis kõrvuti. Laval oli väga palju häid esitusi. Ühel hetkel vaatas ta mulle silma, Jaagul oli naeratus huulil ja õnnepisarad silmis. See liigutav hetk jääb mind alati saatma. Žürii laua taga ütles – eesti muusika tuleviku pärast ei pea muretsema, kui nii edasi läheb.

2007 duettide kontserdil jagasid lava Kristel Aaslaid ja Tuuli Rand ehk tänased ÖED (kitarril Kusti Lemba, taustalaulja juhendaja Laine Lehto)

Usun, et paljudel on alles SÜG konkursi meened, tunnistused, kutsed. Ühel vaiksel koolipäeval küsis füüsikaõpetaja Indrek Peil „Sul on kindlasti vaja kutseid ja tunnistusi, kas sul on need olemas?“ Ei olnud, Indrek pakkus välja, et teeb need. Esimesed näidised võtsid meid kõiki jalust heas mõttes nõrgaks, vist keegi koolis ei teadnud, et Indrek Peil on ka hea kunstnik. Tema kujundatud kutsed ja tunnistused olid väga maitsekad. Tegelikult saigi sellest hetkest temast kooli üks oluline kujunduskunstnik.

Kooli mälestusmeenete eest seisid hea ka kooli kunstiõpetajad Ülle Mägi, Aili Jung ja Virve Lõbus. Ülle Mägi lavakujundused, mida ta koos õpilastega tegid, olid väga fantaasiarikkad. Lisaks õpilaste tehtud pildid, mille said kingituseks preemiatena õpilased ja õpetajad. Pea igal aastal saime kaela keraamilised logod.

Siinkohal ma lõpetaksin.

Triino Lest, jooksupoiss 1998–2001, korraldaja 2002–2012

Kui nüüd mõelda, siis just seal sellel ajal käis meie juurest läbi tohutu hulk praegu eesti muusikas toimetavaid supermuusikuid, kes ei ole küll olnud grand prixi võitjad, kuid on olulised ja tähtsad inimesed – näiteks Aare Külama oli alati Viljandi lauljatel kaasas kontsertmeistrina. Juba 2007 tegid kaasa praegused ÖED duetina – Kristel Aaslaid ja Tuuli Rand. Erinevaid kohti läbi aastate pälvisid praegused kuulsused Mick Pedaja ja muusikalidest tuntud Oliver Timmusk. Pikalt keerlesid konkursi keerises praegu pigem välismaalt tegutsevad Maria Faust ja Britta Virves. Ning muidugi Mai Jõgi (praegu Leisz) ja Maria Väli. Ja neid on veel palju ... Arno Tamm, Heldur Harry Põlda, Laura Junson ...

Peale kümnendat konkurssi muutus meil saateansambel ja seniste kogenud muusikahiidude asemele tulid noored, värsked ja energilised pillimehed Hain Hõlpus, Eno Kollom ja Martti Tärn. Konkurss sai seoses sellega pisut nagu uut energiat juurde, sest 10 aastat on ju tegelikult pikk aeg, kui mõelda, et tegemist on tõesti suuri kulusid nõudva üritusega, mida korraldas üks tavaline üldhariduskool. Eks raha teemadega sai palju madistatud – meil oli läbi aegade erinevaid ägedaid sponsoreid, kes panid õla alla – IS Music Team, kauplus Muusik, Georg Ots Spa hotell. Aga kuna ajad läksid ettevõtjatel mingil ajal keeruliseks, siis ei jäänud enam muud üle, kui SÜG SA tuli oma vahenditega appi.

2008 konkursi bänd koosseisus Hain Hõlpus, Martti Tärn ja Eno Kollom

Kuna ka tehnika arenes jõudsalt ja meie helitehnik Andres oli üks nupukas sell, siis ühel hetkel saime aru, et saalist otse lavale tulla on osalejatel päris keeruline – saalid olid ju publikust ummikus ja õhku kippus väheseks jääma. Nii saigi Andres ülesandeks välja mõelda, kuidas osalejad saaks rahulikult ettevalmistuda sööklas ehk green roomis ja saalis osalejad saaks ka neid seal näha. Nii tekkis kaamerate ja ekraanide süsteem, mis olid sel ajal tõesti ainulaadne.

Kuna ka digimaailm oli pidevad arengus, siis 2010 tekkis meile ka osalejate digitaalne ankeet, mis andis kogu tekkiva andmebaasi meile arvutisse ja olime taas sammukese tänasele, nii tavalisele olukorrale, lähemal.

Ausalt – me olime 100% kindlad, et me korradame oma viimase konkursi 2011, kui see toimus 15. korda. Me olime peaaegu joone alla tõmmanud sellele loole oma peas ja vaimus – aga kuidagi läks nii, et me ei jõudnud asju üle anda ja tunne oli ka imelik – kuidas me siis rohkem ei tee ja õpilastele ju meeldib ka seda meiega koos teha – noh, ja siis me ikka veel tegime ka 16. korda. See tuli väga raskelt ja palju närvirakke kulus sellesse – ja siis ei olnud enam teed tagasi – nüüd on viimane. Meie kena naaberkool koolitas soliste ja meie mitte, neil on hea tiim ja palju kenasid inimesi – las võtavad üle. Ja nii me selle neile heal meelel kinkisime. Ja ma arvan, et sellest võitsid kõik! GO SOLISTICA!

Rita Ilves, tseremoonimeister

2007. aasta aluseks olid võetud ETV laulukonkursid. Jörgen Liik, kaasas suur karu, astus lavale „Laulukarusselli” noorema astme võitjana. Priidu Aardam kehastas „Kahe takti” staari. Lauljatele andis tagasisidet muusikakriitik Hendrik Kuusk. Traditsioonilise vande asemel pidi žürii hakkama saama diktsiooniharjutusega. „Klaara klimberdas klaverit, Karl klarnetit, Kristel kriipis kitarri, Kleron klõbistas kastanjette).

2007 ETV konkursi „Laulukarussell” noorema astme võitjana astus lavale Jörgen Liik, kaasas suur karu

Järgmise aasta läbivaks teemaks olid aastaajad (nooremad – kevad, keskaste – suvi, gümnaasium – sügis, lõpetamine – talv).

„Muusika on muinasjutt” ja Kustas Kikerpuu looming võlusid meid 2009. aastal. Kunstivoolud laiemas mõttes aga järgmisel aastal, kus festival algas lauluga „Ars longa”. Konfereerisid Asko Vipp, Joosep Aru kunstiteadlastena, kes leidsid, et lauljad esindavad naturaalsümbolistlikku dadaismi kergelt impressionistlike imažinismi sugemetaega, mida täiendab eksistentsialistlik sürrealism. Žüriid nimetati kriitilisteks realistideks.

15. solistide konkurssoli hipistiilis pealkirja all „Muusika on vabadus“. Esines duett Vabaduse Hingekellad. Žürii nimetus sel aastal GRANDID, sest sinna kuulusid varasemate konkursside võitjad. Konferansjeed väitsid: rääkimine hõbe, vaikimine kuld, laulmine briljant ja hindamine – vaid pärlid, pärlid, pärlid.

2012 Viimase SÜGis toimunud konkursi võitja Sandra Kahu koos juhendaja Pilvi Karuga

Meie maja viimase konkursil oli teemaks multikultuursus. Avamisel rääkisid konferansjeed Maria Pihlak ja Maria-Helena Palijenko eesti, vene, inglise, rootsi, saksa ja itaalia keeles. Näha sai eri rahvuste tantse.

Jätkub ...

Merle Rekaya