Lugu ajast ja muusikast Saaremaa moodi ehk Äratundmise välkvalge silla võib luua ka võõraste vahel ...

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
Juhan Liiv „Muusika”

Eesti noorte lauljate konkurss Solistica toimub 9. korda, kuid solistid kogunevad Saaremaale juba 25. korda. Järgnevatel nädalatel teemegi viis tagasivaadet, mida asjaosalised nendest aastatest ise meenutavad.

Meenutusi aastatest 1997–2001

Sirje Medell, Saaremaal toimuva lauljate konkursi esimene peakorraldaja

Imetlusväärne oli saateansambli (Toomas Rull, Jaak Jürisson, Taavo Remmel) professionaalne lähenemine, abivalmidus ja töökus. Sellel ajal puudusid veel noodigraafika programmid, noote tehti käsitsi või olid enamasti paljundatud kättesaadavatest allikatest. Palju mõtlemist oli, kuidas suudab bänd meelde jätta tempod, kuidas noodid õigel ajal ansamblini jõuaksid. Esimesel korral pakkus orkester ise välja, et iga juhendaja tuleb enda nootidega orkestri juurde ja annab tempod. Varasemat kogemust, kuidas sellist hulka lauljaid eksimatult saata ja kogu konkurssi sujuvalt läbi viia veel polnud, sai katsetatud erinevaid variante. Saatebändi nõudel muutusid ka noodid korrektsemaks. Mäletan, et bänd oli küll väsinud, aga õnnelik.

1998. aasta üleriigilise noorte solistide ja duettide konkursil osalejate käsikirjaline registreerimisleht

Millised vahetekstid kõlasid laulude vahele, ei teadnud me ette keegi. Rita Ilves töötas gümnaasiumi ja duettide vahetekstidega, Sirje Kreisman põhikooli vahetekstidega ning vastupidi, vastavalt sellele, kuidas omavahel kokku lepiti. Tekstid olid alati saarlaslikult humoorikad ja võtsid maha konkursi pingeid, saal rõkkas tihtipeale naerust. Kabaree-etendus oli koolinoortele, õpetajatele ja žüriile positiivne – vaimustav jahmatus.

Proovid sujusid graafiku alusel, selleks moodustati „prooviturva”. Igal külalisel oli oma klassiruum ja enda perenaine või peremees, kes igati hoolitses külaliste eest ja tegi kõik selleks, et tuntakse ennast kui kodus. Tihtipeale toimusid klassides sõbrunemised ja ühiskontserdid. Kuna pühapäeval väljusid bussid varakult, siis tihtipeale magama ei mindudki, seda enam, et linnavalitsuse loaga mängis hilistundideni saalis veel bänd või diskor.

Tegime kõik endast oleneva, et reklaam tooks rahvast saali, et meedia meie vastu huvi tunneks. See läks meil igati korda.

Lauljate tase oli üsnagi kõrge, seda kinnitasid nii žürii kui ka saateorkester. Meie tingimus oli, et tuleb läbida kohalik konkurss, Saaremaale pääseb paremik. Muidugi tuli sekka ka katsetajaid, kas siis edukalt või pigem õpiti kuulajatena.

Liisi Koikson on jäänud meelde alati väga hästi ettevalmistatud materjaliga, tema võitudes ei kahelnud keegi. Siiani meenutatakse Sofia Rubinat, kes laulis 5.–7. klasside konkursil G. Gershwini „Summertime” sügava ja küpse häälematerjaliga nagu täiskasvanu, endal seljas punane tüdruku kleit ja kaks patsikest peas. Kostsus positiivne jahmatus „Mis see on??!!” Sofia erines teistest nagu öö ja päev.

Kadi Toom tõi endaga kaasa ehedad uued ja julged värvid rockmuusikast Janis Joplini repertuaarist suurte ballaadide kõrvale. Oli väga võimas esitus.

Raimondo Laikre – nii teistmoodi. Välimuselt, suhtumiselt. Klaveril end maitsekalt saates laulis end jõulumuusikaga kõigile südamesse.

Diana Õun, konkursi peakorraldaja

Esimene solistide konkurss pidi toimuma tegelikult aasta varem, aga seoses kooli põlenguga lükkus see järgmisesse aastasse. Minu jaoks oli solistide konkursiga alustamine üks tõeline peavalu. Olin siis esimest aastat huvijuht ja pidin hakkama korraldama asja, millest mul polnud mingit ettekujutust. Oi, kui palju magamata ja rahutuid öid sai sel ajal veedetud! Kui poleks olnud Sirje Kreismani ja tema Kreisist, oleks see esimene konkurss nähtavasti vaat et tegemata jäänud. Suur tänukummardus neile selle eest! Tegelikult nüüd tagantjärele vaadates oli see mulle suureks kogemuseks selliste suurürituste korraldamisel. Tänu solistide konkursile olen hiljem saanud hakkama igasuguste üleriigiliste ja maakondlike ürituste korraldamisega. Konkurss oli väga äge! Millised imelised inimesed sellel konkursil olid – nii osalejad, kellest väga paljud on täna professionaalsed lauljad, juhendajad, muusikud, helimehed ja kui ka žüriiliikmed. Ja kui tublid olid kõik abilised, kes aitasid kaasa ürituse õnnestumisele. Arvan, et meie konkurss oli üks oodatud muusikasündmus ja siia saarele taheti tulla.

1998. aasta konkursi võitjad

Sirje Kreisman, konkursi tseremooniameister

Mulle meenub esimesena meesjuhendajate Toomas Volli ja Ursel Oja lõputu positiivsus ja huumorimeel.

2000. aasta konkursi kavaleht

Igal aastal teadustajatele uue stiili ja vormi leidmine oli lõpmata põnev – nt ühel tulid Allar Raamat ja Mikk Saarela video vahendusel mandrilt lennukiga, teisel aga n-ö suure hilinemisega aula aknast jne.

Üllatas noorema astme tüdrukute lavaline küpsus – enamasti nägid nad välja nagu gümnasistid. Kui osalesid ka vene rahvuse esindajad, siis üllatas positiivses mõttes nende väline glamuur.

Saatebändi meisterlikkus oli imetlusväärne – nad suutsid väga lühikese ajaga õppida ära n-ö uue repertuaari ja lauljaid toetada.

Hea oli kuulda megapositiivset kabaree tagasisidet. Imestati, kuidas on igal aastal suudetud midagi sellist välja mõelda.

Soe tunne on kuulda-näha eesti tuntud lauljaid, kes on tuule tiibadesse saanud just meie konkursilt. Võitjate nimekiri räägib enda eest.

Rita Ilves, konkursi tseremooniameister

Esimestel konkurssidel ei olnud avamisel ja lõpetamisel ning võistluskontsertide sissejuhatamisel läbivaid teemasid. Õhkkond oli veidi akadeemiline, pidulik ja soliidne.

2001. aasta konkursil osalejate osalejate tänukiri

Seda iseloomustavad hästi kaks katkendit 2001. aasta konferansjeede tekstidest:

„Hingede igatsevas üksinduses, palverännakute pidulikus pimeduses, visklevate ja väänlevate välkude virvatulede valguses sünnivad laulud. On laule, millele rõõm on rikkuseks, on laule, kus kurbus ja valu on üks. On laule, mille kullalademeid iial ei valata üksikuteks läikivateks müntideks.”

„Ei ole õige öelda, et lauljad tulevad ja lähevad. On lauljaid, kes ei lähe kunagi. Nende tulek on lõputu liginemine, mis on kootud saladustest ja vaikusest. Miski ei muuda nende muusika maagilist olemust. Äratundmise välkvalge silla võib luua ka võõraste vahel, sest oma sisimas on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad kaugused.”

Esimestel aastatel tegi teadustajate jaoks elu keeruliseks sageli ka see, et viimasel hetkel tulid juhendajad ütlema, et repertuaar on vahetunud. Liialdamata oli momente, kus konferansjee juba alustas tõusmist, et lavale minna, kui kohe esinema hakkava laulja õpetaja ta peatas ja teatas, et tegelikult lauldakse hoopis muud, kui registreeritud. Nii et tuli olla ka kiirreageerimisrühm.

Jätkub ...

Merle Rekaya
12. jaanuar 2021