SUSANNA-RETI RÄIM: „Tulevik on väga müstiline.”

Oled osalenud Eesti noorte lauljate konkursil Solistica neljal korral seitsmest: 2013, 2015, 2016 ja 2017. Siia kuulub kaks konkursivõitu, üks neljas koht ja üks proovilepanek žüriis. Oled öelnud, et Solistical auhinnaliste kohtade saamine on sulle andnud tohutult palju motivatsiooni muusikavaldkonnas pidevalt arenemiseks. Muidugi andis tunnustamine enda sõnul ka sulle võimaluse silma jääda inimestele, kes seda võib-olla muidu polekski teinud. Kuhu sa tänaseks jõudnud oled?

Olen jõudnud kohta, kus tunnen suurt ootusärevust ja muidugi ka veidi hirmu tuleviku ees. Muusika on tõusnud minu elus veelgi kõrgemale kohale. Proovin järgnevate aastate jooksul end muusikas leida ja oma leide loodetavasti ka teistega jagada.

Vaatame veidi ajas tagasi, viieaastaselt soovisid saada muusikalinäitlejaks. Kas “Grease´i” laulud on sul tänaseni peas? Mida need sulle ellu kaasa andsid?

Vanema ning võib-olla ka sutsu targema inimesena olen pidanud tõdema, et tantsimise ja laulmisega võin veel hakkama saada, kuid näitlemine pole kindlasti minu pärusmaa :) Enamjaolt on veel “Grease'i” laulud peas küll. Eelkõige on need mulle andnud hulga värvikaid mälestusi sünnipäevapidudest. Laulsin muusikalilaule väiksena tõesti väga palju ja olin laval muidugi hästi ülemeelik, kapriisne ja dramaatiline. “Grease'i” karakterid ja nende laulud on ju seinast seina. Küllap andis laulude mitmetahuline emotsionaalsus võimaluse end erimoodi laval väljendada.

2013. aasta Solistical kogesid esimest korda tõelist rambipalavikku, kuidas see sind võiduni aitas?

Nii hea tunne on laval lihtsalt kõigest lahti lasta ja tuletada endale meelde, miks sa seda kõike teed. Motivatsiooniks ei peaks olema võit, maine või paaniline vajadus kõigile meeldida. Unustades laval ära need eelmainitud (oma peas loodud) takistused, jääb alles puhas emotsioon ning fookus.

Oled ka öelnud, et sinu emotsionaalsus laval on see, mis sind eriliseks teeb? Mida oled nende aastate jooksul lauljana enda kohta veel teada saanud?

Võimalik, et olen seda öelnud :) Viimasel ajal olen hakanud aduma, et oma hääle võimeid ei peaks hirmu pärast piiritlema. Olen pidanud füüsiliselt tundma, et minu laulutehnikas on palju puudusi, mida kõike on võimalik parandada. Areng toimub kogu aeg. Olen samuti aru saanud, kui tähtis on laulja tundelisus ja kui vajalik on selle hoidmine.

Endale sobiva laulu leidmine on alati raske, sinul on see õnnestunud, mis on sinu saladus?

Mul on olnud paar abilist – endine juhendaja Heli Karu ja mu ema. Konkursile laulu valides peaks teadma oma tugevaid külgi lauljana. Üldiselt jäävad silma need, kes on leidnud oma niši. Kui see on teada, siis on hea otsida teisi sarnase nišiga lauljaid ja uurida nende repertuaari. Niimoodi leiab igasuguseid lauluaardeid. Aga oma päris saladust ma välja rääkida ei saa ...

Lõpetasid eelmisel aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi. Kus ja mida sa edasi õpid?

Lõpetasin tõepoolest ja olen väga rõõmus, et sellega ühele poole sai. Läksin sügisel Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli rütmimuusika laulmise erialale, kuid taipasin peagi, et olin natuke kiirustanud ja oleks tegelikult soovinud veidi hingata. Nii et otsustasin pooleli jätta. Kes teab, äkki asun kunagi hiljem hoopis välismaale õppima? Tulevik on väga müstiline.

Enda sõnul tunned siirast rõõmu lihtsalt sõpradega koos musitseerimisest. Kas see on tänaseni nii või võib sind ka kuskil esinemas kuulda?

Sõpradega koos musitseerimine on siiani üks mõnusamaid asju. Võib-olla saame sõpradega varsti isegi teiste ees natuke esineda. Peab kõrvad-silmad lahti hoidma :)

Soovin Teile palju jõudu korraldamisega ja rohkelt päikest uude aastasse!