Nooruse Meridiaan

Üks unistuste maja kaugel ilma peal

Erich Koitla, 5.b klass — Tue, 02 Jun 2026 12:32:41 +0300

Artikkel, Õppetöö

Üks unistuste maja kaugel ilma peal Foto: Erich Koitla

Tallinna vanalinnast mitte väga kaugel on üks kortermaja, kus elab 9-aastane poiss Aleksander. Aleksandrit hüütakse ka Aleksiks. Talle meeldib väga maal, sest seal saab palju õues mängida ja seal on häid mängusõpru. Paraku on novembrikuu ja sellel ajal pole Aleksi emal ja isal aega maale minemiseks. Pealegi käib kool ja Alex on koolipoiss.

Alexil on igav. Koolipäeva õhtud venivad nagu teod. Tal on küll väike õde, kuid ta ei oska veel mängida. Isa on tööl ja ema hoolitseb õe eest. Aleksander unistab. Unistuses on üks supersuur maja, kus on välibassein ja liutoru, mis tuleb otse pööningult alla õue. See oleks lahe! Maja sees on turnimise ala nagu Tallinna Skypargis, kus Aleks on käinud vähemalt 30 korda. Nii väga meeldis talle seal! Aleks ohkab. Ta on kuulunud kusagilt, et unistama peab suurelt. No ja niimoodi ta unistabki iga jumala päev.

Ühel õhtul, kui vihma sadas ja Aleks oli äsja pesust tulnud, läks ta voodisse. Järsku nägi ta enda toa kõige pimedamas nurgas kedagi seismas. Aleks on vapper poiss ning ei kartnud musta kogu.

„Kes sa selline veel oled?“ küsis Aleks olevuselt. Kogu vastas: „Mina olen sinu unistus.“ „Mis unistus?“ imestas Aleks. „Sinu praegune unistus, mida sa unistad pidevalt,“ rääkis kogu. „Sa pead mulle lihtsalt oma käe andma, et su unistus saaks teoks.“ Pimedusest tuli nähtavale üleni valge käsi. Aleks mõtles korra ja andis oma käe. Järsku läks kõik väga uduseks ning hetke pärast lebas Aleks murul maas.

Kui ta oma silmad avas, oli ta ühe suure – ei, ikka väga suure maja ees! Aleks tundis maja kohe ära ja oli rõõmust lõhki minemas. Ta nägi maja aias seenekujulist maja, kus on kauplusemüüjaks mullamutt Murteff. Ta müüb seenetooteid. Seenemaja kõrval on suur auk ja redel. „Huvitav,“ ütleb Aleks kõva häälega. „Kas see on muti või kellegi teise jaoks?“

Hoovis on tohutu ujumisbassein, mis ei jäta kedagi külmaks. Marjapõõsaste juures seisab skulptuur, mis oleks justkui mehe kuju. „Ohoo, see on ju nagu muuseumis!“ hüüab Aleks.

Seejärel läks Aleks maja uksest sisse, et vaadata, mida huvitavat seal leida on. Kõigepealt sisenes ta hüppamise ja ronimise tuppa. „See on ju veel parem kui Skypark!“ hüüdis poiss. Ta kargles ja ronis seal pikalt, kuni talle tuli meelde, et ei ole veel selles majas paljusid asju näinud. Aleks sisenes järgmisena suurde saali. Tundub nagu see oleks kinosaal. Isegi popkornid olid laual. Ta haaras popkornist, ent kuulis: „Ei võta! Enne pead maksma!“ Ehmunud poiss vaatas jalgade ette ja nägi seal popkornilammast enda eest seismas. Pigem oli see lambatall. „Kes sina oled?“ tahtis ta küsida, aga siis meenus talle, et ta ise oli mõelnud välja tegelased, kes elavad või töötavad unistuste majas. Poiss vastas: „Oih! Ma ei teadnud, et siin maksma peab.“

Popkornilammas nägi välja päris vihane. „Kust sa muide pärit oled ja kuidas sa siia sattusid?“ küsis lammas. „Tallinnast,“ vastas Aleks ja jutustas loo, kuidas ta oli igavusest unistanud. Nüüd ühtäkki oli ta oma unistusse sattunud.

Aleksile meeldis see natuke vihane lammas, kes lõpuks ei olnudki enam vihane ja mingit raha ta ka enam ei küsinud. Koos hakati kinosaalis filmi vaatama. Siis mängiti õues, ujuti ja käidi veel palju kordi koos batuudil hüppamas. Nii lõbus oli! Neist said väga head sõbrad. Varsti sai Aleks sõbraks veel seenemaja mutt Murteffiga ja nahkhiir Nälviga.

Nagu näha, on Aleksil unistustemajas väga lõbus. Pealegi on ta leidnud toredad mängukaaslased. Huvitav, kas ta tuleb ikka tagasi oma unistusest? Kas ta hakkab igatsema oma peret või on see lihtsalt üks pikk unenägu, mis otsa saab? Mis sina arvad?

* Jutuke on valminud eesti keele, kirjanduse ja kunstiõpetuse tunni tööna.

Mis on parim nipp tulevasele juhile?

Lisette Milpak, Saaremaa Gümnaasiumi gümnasist — Mon, 01 Jun 2026 12:34:54 +0300

Artikkel, Varia

Mis on parim nipp tulevasele juhile? Foto: Renat Ränk

Saaremaa Gümnaasiumis on G2-s suunamoodul „Juhtimine“, mis keskendub suhtlemis- ja liidrioskuste arendamisele nii teoorias kui ka praktikas. Kevadel on vaja viimase kursuse raames varjutada ühte juhti haridusvaldkonnast ja teist mõnest muust valdkonnast. Selle kaudu saingi idee just Marit Tarkinit varjutama tulla.

Hommik algas erinevate töötajate, näiteks õppejuhi, juhiabi ja infojuhi tutvustamisega, kust sain veidi aimu ka nende igapäevatööst. Siis suundusime direktori kabinetti, kus kuulasime Klaid Mägi põnevat koolitust küberturvalisusest. Külastasime veel erinevaid inimesi ning pärast seda oli lõunapaus armsas koolisööklas. Päeva lõpetuseks sain ära küsida ka oma kõige põnevamad küsimused ja päeva kokku võtta.

Koolijuhi töö on väga mitmekesine ja eriline. Alguses tundub, et juhi roll tähendab peamiselt otsuste tegemist ja inimeste juhtimist, kuid tegelikult kaasneb sellega palju vastutust, suhtlemist ja keeruliste probleemide lahendamist. Samas võib töö olla väga tähendusrikas, sest juht saab toetada meeskonna arengut ja mõjutada töökeskkonda positiivselt. Juhtimine õpetab palju ka iseenda kohta ning just see teeb selle töö minu jaoks inspireerivaks.

Minu lemmikmõtteterad, mille Marit Tarkin minu küsimuse peale „Mis on parim nipp, mida ühele tulevasele juhile anda?“, olid, et juhi töö ei võrdu võimuga, vaid targa inimeste juhtimisega ning hea juht armastab oma tööd ja inimesi, keda ta juhib.

Soovin siiralt tänada Nooruse kooli ja Marit Tarkinit selle võimaluse ja nii sooja vastuvõtu eest! Kindlasti võtan endaga selle hea kogemuse tuleviku otsuseid tegema hakates kaasa.

Nooruse kool 5: Viis viimast (loe: viis esimest)

Gert Lutter, eesti keele ja kirjanduse õpetaja — Mon, 01 Jun 2026 08:02:04 +0300

Intervjuu, Personaalia

Nooruse kool 5: Viis viimast (loe: viis esimest) Foto: Gert Lutter

Viis aastat on möödunud sellest ajast, kui meie kool sai nimeks Nooruse kool. Samal 2021. aasta sügisel alustasid Nooruse koolis tööd päris mitmed uued inimesed: Aire Siinvert, Liisa Toomsalu, Kärt Keert, Triin Kald ja Mihkel Vendel.

Uurin neilt, kuidas on Nooruse koolis läinud ning kuhu nad on omadega välja jõudnud. Ning kuhu kool on nende arvates selle viie viimase aastaga jõudnud.

„Viis aastat – see on korraga nii lühike, samas pikk aeg,“ arvab Aire. Fotod Gert Lutter.

1. Viis aastat – on see olnud lühike või pikk aeg? Kooli- või koolis töötaja jaoks. Inimese jaoks.

Aire Siinvert: Viis aastat – see on korraga nii lühike, samas pikk aeg. Õpilase jaoks, kes alustas Kuressaare Nooruse Kooli 1. klassis viis aastat tagasi õpinguid, on see periood pikk aeg: pool põhikooli ajast läbitud ning areng on olnud märkimisväärne.
Töötaja jaoks tundub viis aastat pigem lühike aeg. Selle aja jooksul hakkad aduma organisatsiooni tegelikku toimimist, väärtusi, inimesi. Samuti kool alles kasvab ja areneb, olles katsetamiste ja muudatuste faasis, leidmas oma suunda.

Triin Kald: Aus vastus? Mõlemat. Tundub, nagu oleks see olnud eile, kui Toomas Takkis mind tööle võttis – mäletan siiani seda tunnet, kui majja astusin: „Siia ma kuulun.“ Kool sai hetkega kuidagi koduseks. Samas, kui vaadata õpilasi, kes on selle ajaga sirgunud ja juba lõpetanud, siis ei saa eitada – aeg on päriselt ka läinud. Kooli jaoks on viis aastat pigem nagu sisseelamise aeg – kõik muutused tahavad ju natuke settimist (nagu hea tee või … mõni kooliuuendus 😊).

Liisa Toomsalu: Viis aastat on inimese elus pigem lühike aeg ning need on läinud kiirelt. Selle aja sees jõudsin ka korra eemal viibida, aga see ei takistanud mul aru saada, milline Nooruse kool seestpoolt on. Hetkel või kindlalt öelda, et olen selles majas oma koha leidnud ja mulle meeldib siin.

Kärt Keert: Viis aastat on korraga nii lühike kui ka pikk aeg. Kooli jaoks on see pigem alles algus – aeg, mil kujunevad identiteet ja traditsioonid. Minu jaoks on see olnud aga päris pikk ja tähendusrikas teekond. Selle aja sisse on mahtunud nii tööalane kasv kui ka suured muutused isiklikus elus, mis annavad ajale hoopis teise mõõtme.

Mihkel Vendel: Viieaastane periood kätkeb nii kooli, õpetaja kui inimese vaatest küllalt palju muutusi, millega kohanemine, leppimine või mõistmine nõuab palju vaimujõudu. See on paras aeg analüüsiks ja kursimuutuseks ning uute ideede kasvatamiseks.

„Koolis töötamine on eriline – sul on iga päev võimalus maailma natuke paremaks muuta,“ kirjutab Triin.

2. Kuidas on sinu teekond või töö nende aastatega muutunud? Kuhu oled välja jõudnud?

AS: On olnud pidevas muutumises.

TK: Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et minust saab koolijuht, oleksin võib-olla natuke muhelenud ja siis ikkagi järele mõelnud. Elu pakkus selle võimaluse ja tuli lihtsalt julgus kokku võtta. Nii ma siis liikusin õpetajast koolijuhiks maakooli. Õpetaja minus ei ole aga kuhugi kadunud – annan siiani ühiskonnaõpetust, sest päris ilma klassiruumita ma lihtsalt ei oska olla. Koolis töötamine on eriline – sul on iga päev võimalus maailma natuke paremaks muuta. Mõnikord suurelt, mõnikord täiesti märkamatult.

LT: Olen jõudnud järeldusele, et kunagine elukutsevalik on olnud õige. Töö noortega hoiab mind erksana, samas paneb ka proovile.

KK: Alustasin Nooruse koolis ajal, mil kõik oli uus – nii kooli nimi, suund kui ka paljude inimeste jaoks rollid. Selle ajaga olen liikunud teadlikuma õpetamise suunas, kus lisaks ainele on oluline ka õpilaste heaolu, koostöö ja õpihimu hoidmine. Tunnen, et olen jõudnud kohta, kus mul on suurem kindlus ja arusaam, kuidas toetada õpilaste arengut terviklikult.

MV: Teekond on kulgenud kantuna ideest arendada ja areneda, mis on alati lõppenud plussmärgiga, sest ka ebaõnnestumised erinevatel etappidel on aidanud mõista ja suunanud paadi purjed taaskord pärituulde.

Sellisel mereteel puudub finiš, jäävad vaid sadamad ja mälestused, mida valikuliselt taas külastad!

„Kuidas edasi? Arenguruumi on absoluutselt kõiges,“ ütleb Liisa.

3. Kuidas edasi? Kooli, töö või sinu enda seisukohalt.

AS: Koolina edasi liikumine kätkeb endas järjepidevust – väärtuste hoidmist, mis on juba kujunenud, samas valmisolekut muutuda.

TK: Kool on pidevas muutumises – mõnikord aeglasemalt, mõnikord kiiremini, aga alati ajaga kaasas käies. Koolis ei ole kunagi igav. See töö on ühtaegu sütitav ja väljakutseid pakkuv, aga vahel ka keeruline. Kõige olulisem ja samas kõige keerulisemad on suhted – nende loomine ja hoidmine. Edasi liikumisel ongi minu jaoks keskmes just head ja hoitud suhted ning julgus teha asju, mis viivad koolielu edasi.

LT: Kuidas edasi? Arenguruumi on absoluutselt kõiges. Eelkõige ainealaselt, siis koostöös teiste aineõpetajatega. Sügisel alustan mentorina, mis tundub põneva väljakutsena. Ma pole varem olnud klassijuhataja, aga mul on mälestused enda koolipõlvest, kui minu klassijuhataja oli mulle kui teine ema. Loodan saavutada hea ja usaldusväärse sideme oma noortega.

KK: Edasi liigun sooviga jätkata arengut ja hoida alles uudishimu. Koolina võiksime hoida seda ühtehoidmist ja avatust, mis on meid siiani kandnud. Isiklikult tahan panustada sellesse, et õppimine oleks tähenduslik ja toetav, ning leida tasakaalu töö ja isikliku elu vahel.

MV: Edasi tundmatuse poole, sest kui teekonda ette teaks, oleks äärmiselt igav!

„Kasvamine – koostöö – muutused – julgus – koolirõõm,“ sõnastab Kärt oma viis märksõna.

4. Millised oleksid viis märksõna Nooruse koolist ja selle viiest aastast?

AS: Muutused. Otsing. Katsetused. Vaheldusrikkus. Liikumine.

TK: Rõõmsad ja toetavad kolleegid ja õpilased, ERASMUS-projektis osalemine, ühised tegemised ja ägedad sündmused, vaade minu klassiruumist õue – minu telefon on täis imelisi hommikuid!

LT: Pidev areng, hoolivus, koostöö, uuendusmeelsus, nooruslikkus.

KK: Kasvamine – koostöö – muutused – julgus – koolirõõm.

MV: Avastamine. Areng. Identiteet. Mõtestamine. Julgus.

„Tee, mida käime, on ühine,“ ütleb Mihkel.

5. Mida soovid Nooruse koolile järgmiseks viieks aastaks?

AS: Soovin aega ja julgust. Aega süvenemiseks ja julgust jääda iseendaks kesk muutusi.

TK: Soovin teile jätkuvalt häid ideid (üks suur fänn käib teie kodulehte ikka piilumas 😉), rõõmsaid ja tegusaid õpilasi ning julgeid õpetajaid, kes neid ideid ellu viivad. Hoidke oma sooje suhteid – see on suurim väärtus. Ja muidugi seda, et Nooruse koolimaja saaks seest sama inspireerivaks kui see, mis aknast välja vaadates paistab!

LT: Soovin Nooruse koolile järgmiseks viieks aastaks kasvamist, ühtehoidmist ja julgust olla koht, kus iga noor leiab oma tee ja iga õpetaja tunneb oma tööst rõõmu!

KK: Soovin Nooruse koolile soojust ja inimlikkust – et see oleks koht, kus iga õpilane julgeb olla tema ise ja iga õpetaja tunneb, et tema tööl on tähendus. Et meil jätkuks rõõmu õppimisest ja õpetamisest ning julgust proovida uusi viise, kuidas toetada tulevikuoskuste arengut. Ja et see nooruslik vaim – avatus, uudishimu ja elurõõm – jääks meid saatma ka järgmistel aastatel.

MV: Uue etapi eel tuleb soovida avatust kõigi osapoolte suunas, sest tee, mida käime, on ühine. Kui järgmisel viiel aastal saaks sammud klappima, muutuks mäng veelgi paremaks.

Ühineme meiegi heade soovidega oma vanale heale koolile, mis vahepeal justkui nooremaks saanud. Ikka inspiratsiooni, kasvamist, uudishimu ning oskust jääda iseendaks kesk muutuvat maailma!

Ning pole enam üldse kaugel hetk, kui tähistame sellesamase armsa koolimaja 50. sünnipäeva. Ikka siin – kadakasel, kivisel ja tuultest räsit' kodusaarel. Kohtume!

Kooli uue arengukava avalikustamine ettepanekuteks

Lelet Aavik-Part, arendusjuht — Fri, 29 May 2026 08:57:30 +0300

Teade, Õppetöö

Kooli uue arengukava avalikustamine ettepanekuteks Foto: Nooruse kool

Saaremaa vallavolikogu maikuu istungil kiideti heaks ja suunati avalikustamisele Nooruse kooli uue arengukava eelnõu.

Kooli arengukava on avalikustatud ettepanekute ja tagasiside esitamiseks kõigile kuni 12. juunini kell 11.00.

Dokumendiga saab tutvuda siin: https://nooruse.edu.ee/arengukava/

Ettepanekud palume esitada hiljemalt 12. juuniks otse kooli arendusjuhile lelet.aavik-part@nooruse.edu.ee.

Kas meie klass jääks looduses ellu? ehk Kevadlaagri 4. päev

Kristin Lauri, noorsootöötaja — Fri, 29 May 2026 08:41:54 +0300

Reportaaż, Õppetöö

Kevadlaagri 4. päev Foto: Kristin Lauri

Tänane päev Jõulumäel pani meid, c-klassi õpilasi, mõtlema ühele küsimusele – mis saaks siis, kui telefonid ei töötaks, elektrit ei oleks ja peaksime looduses ise hakkama saama?

Pärast tänast päeva tundub, et päris hätta me ei jääks. Tegelikult olid meil juba eelmisest päevast mõned olulised teadmised olemas. Esmaabi töötoas õppisime, kuidas erinevates olukordades tegutseda, ning metsamatkal saime juurde mitmeid praktilisi oskusi, mida looduses vaja võib minna. Tänased tegevused aitasid neid teadmisi veelgi täiendada.

Töötubades õppisime mitmeid ellujäämisoskusi. Ehitati onne, keedeti vett, prooviti tuld teha ning õpiti isegi koerale kuuti ehitama. Selgus, et tule tegemine ei olegi nii lihtne, kui filmides paistab, ning korraliku onni ehitamiseks on vaja head koostööd ja kannatust.

Teises töötoas valmistasime vannipomme. See oli päris huvitav vaheldus pärast metsas tegutsemist. Hommikul õppisime, kuidas looduses hakkama saada, ja mõni tund hiljem tegelesime juba väikese spaapäeva ettevalmistamisega. Kes oleks arvanud, et ühe päeva jooksul võib õppida nii ellujäämist kui ka seda, kuidas oma kodune vanniskäik natuke erilisemaks muuta?

Päeva jooksul käisime ka Tolkuse rabas matkamas. Matkarada viis meid läbi raba ja luidete ning andis võimaluse näha ühte Eesti erilist maastikku. Saime teada, et raba ei ole lihtsalt märg mets, vaid omaette ökosüsteem, kus kasvavad erilised taimed ja tekivad laugastikud. Kõige ägedam oli aga see, kui avar kõik tundus. Matka üheks tipphetkeks oli Rannametsa kõrgel luiteharjal asuv Tornimäe vaatetorn, mille otsa saime samuti ronida. Sealt avanes võimas vaade nii rabale, luidetele kui ka ümbritsevale loodusele.

Matkal sai liikuda, loodust vaadelda ja uusi teadmisi koguda. Mõni nautis kõige rohkem vaateid, mõni lihtsalt värskes õhus olemist.

Päeva ja kogu laagri võttis kokku lõpetamine, kus jagati välja viimased tunnustused. Alles siis saime aru, kui palju olime nende päevade jooksul jõudnud teha. Olime käinud matkaradadel, õppinud uusi oskusi, mänginud, avastanud ja veetnud aega koos terve lennuga.

Peagi oligi aeg asjad kokku pakkida ja kodu poole sõitma hakata. Bussis kostis mitmelt poolt küsimusi: „Miks me kauemaks ei jäänud?“ ja „Millal me terve lennuga tagasi tuleme?“
See on vist kõige parem märk sellest, et laager läks korda.

Kui nüüd sellele küsimusele vastata, millega päev algas, siis jah – looduses jääksime ilmselt ellu. Aga veel olulisem on see, et õppisime nende päevade jooksul palju uut, saime koos ägedaid kogemusi ja veetsime väga hästi aega.

Tunnustused

Knutt Kokk – Sipelgalõvi

Kristo Tiitson – Eneseületaja

Ron Sebastian Kuusk – Gaba abikäsi

Henri Sink – Pühendunud visioonitahvli looja

Tomi Jelissejev – Spordientusiast

Aksel Tamm – Rolli ehedus ja hea näitlemisoskus

Parim tuba: Aale Tamm, Saskia Parts, Kendra Tuisk; Andreas Lempu, Andreas Veldermann, Henri Sink; Ronja Sofia Rahnik, Grete Lindau.

Pentatlon 2026

Marko Kesküla, kehalise kasvatuse õpetaja — Thu, 28 May 2026 11:06:19 +0300

Artikkel, Sport

Pentatlon 2026 galerii Foto: Renat Ränk

Tulemused Foto: Renat Ränk

13. mail toimus traditsiooniline klassidevaheline mõõduvõtt viiel erineval alal ehk pentatlon.

Võistlus tõi kokku sportlikud ja motiveeritud noored ning päeva jooksul sai näha nii kiirust, vastupidavust kui ka täpsust.

Sel aastal pandi võistlejad proovile jooksus, rattasõidus, vabavisetes ja orienteerumises. Lisaks tuli poistel näidata jõudu rippes kätekõverdustes ning tüdrukutel osavust ja vastupidavust hüpitsaga hüppamises. Iga klassi esindas kümneliikmeline võistkond – viis noormeest ja viis neidu. Võisteldi lendude kaupa eraldi arvestuses, mis muutis konkurentsi eriti põnevaks ja tasavägiseks.

Kuigi ilmataat ähvardas päeva jooksul vihma ja jaheda ilmaga, pidas ilm lõpuks vastu ning kõik alad said edukalt ja heas meeleolus peetud. Võistlejatele elasid kaasa nii klassikaaslased kui õpetajad ning kogu päeva saatis sportlik ja energiline õhkkond.

Eriliseks tegi tänavuse pentatloni see, et esmakordselt oli võimalik võistluse käiku jälgida reaalajas suurelt ekraanilt. See lisas elevust nii osalejatele kui pealtvaatajatele ning muutis võistluse jälgimise veel kaasahaaravamaks.

Täname kõiki osalejaid, korraldajaid ja kaasaelajaid meeldejääva spordipäeva eest!

Kevadlaager kui lasteraamat

Kristin Lauri, noorsootöötaja — Thu, 28 May 2026 09:56:02 +0300

Reportaaż, Õppetöö

Kevadlaager kui lasteraamat Foto: Kristin Lauri

Tänane päev tundus natuke selline, nagu oleksime sattunud mõnda lasteraamatusse, kus tegelased kogu aeg midagi avastavad, ringi jooksevad ja uusi seiklusi leiavad. Saate kevadlaagri kolmanda päeva tegemistesse piiluda läbi 5.a mõtete.

Hommik algas meil hommikuvõimlemisega. Mõni oli rohkem ärkvel kui teine, aga lõpuks liikusid ikka kõik gangnam style'is kaasa. Natuke nagu Karlsson katuselt – energiat täis ja alati valmis uut päeva alustama.

Pärnu päeval olime natuke nagu Sipsikud. Uudishimulikud, elevil ja kogu aeg midagi uut avastamas. Mini-loomaaias kohtusime madude, ämblike, krokodillide ja kilpkonnadega. Mõni meist oli väga julge, mõni vaatas loomi natuke kaugemalt. Kõige rohkem üllatas see, kui kiiresti võib kilpkonn hammustada – vot seda ei oleks küll osanud arvata!

Rannaniidul tundsime ennast nagu Muumitroll ja tema sõbrad ning jalutasime looduses, korjasime merekarpe ja nautisime mere ääres olemist. Samal ajal saime teada palju uusi asju Pärnu rannaniitude ja rannikualade kohta.

Pärnu muuseumis muutus meie päev juba natuke ajarännakuks. Seal olime nagu väiksed detektiivid mõnest lasteraamatust. Uurisime, kuulasime ja avastasime uusi teadmisi, katsetasime ja õppisime.

Kõige rohkem seiklusi pakkus siiski mets. Käisime matkamas, avastasime loodust ja läbisime seiklusradu. Matka ajal pidime lahendama ülesandeid ning õppisime ka taimi tundma. Näiteks saime teada, et samblikust saab head teed teha.Vahepeal tundsime ennast nagu Naksitrallid, sest kogu aeg oli midagi avastada. Matkal tundsime ennast nagu päris avastajad, sest iga peatuse juures õppisime midagi uut looduse kohta. Kõige parem oli see, et matk ei olnud ainult kõndimine, vaid kogu aeg toimus midagi. Nagu üks tõeline seiklusraamat ikka olema peab.

Kõige lõbusam osa metsas oli kindlasti discgolf'i töötuba. Discgolf'i mängimine meenutas natuke vendade Lõvisüdamete seiklusi ja mets, julgus ning sõpradega koos uue mängu avastamine tegid selle ekstraägedaks. Kettad lendasid vahel täiesti ootamatutesse kohtadesse. Üks hetk kadus ketas metsas ära ja seda otsiti päris kaua täiesti valest kohast. Hiljem kaotas sõber samuti oma ketta ära ja siis otsisime juba koos. See oli täpselt selline olukord, mis alguses tundub halb, aga pärast ajab kõiki naerma.

Õhtul läks jälle sportimiseks. Pallimängud kogu lennuga, õues olemine ja sõpradega koos ajaveetmine. Kui pall platsile tuli, oli kohe kõigil energiat rohkem ja veel ülegi. Tundsime ennast nagu Bullerby lapsed: terve kamp sõpru koos õues mängimas, naermas ja mõnusat maikuu õhtut nautimas.

Selliseid päevi võiks rohkem olla, kogu aeg!

Päeva tegijad

Robin Vaga – Sõnasepp, jalgpallientusiast, 4,5-kordne eneseületaja plaksuga kätekõverdustes
Ronja Sofia Rahnik – Maotaltsutaja
Mariia Tamm – Võrkpallientusiast
Miko Erlenbach – Võrkpallientusiast
Emily Kolk – Discgolf'i entusiast
Samanta Alliksoon – Jalgpallientusiast
Kristella Rauniste – Maotaltsutaja
Mia-Loviise Ivalo – Loodushuviline
Girtel Soonik – Loodushuviline
Jakob Sisas – Teadmisjanuline
Kenneth Heinväli – Teadmisjanuline
Rogert Tool – Sõbrakäsi
Daria Protsenko – Sõbrakäsi

Õpilasesindus seikles Maltal

Õpilasesindus — Wed, 27 May 2026 08:54:03 +0300

Reportaaż, ÕE

Õpilasesindus seikles Maltal Foto: Kristin Lauri

Seoses Erasmus+ projektiga külastasid Nooruse kooli õpilasesinduse 16 liiget 9.–13. mail Maltat, et tutvuda sealsete koolide haridussüsteemi ning noorsootöö valdkonnaga. Õppereisi jooksul külastati nii Malta koole kui ka noorteorganisatsioone, kus saadi ülevaade kohalike noorte õppimisvõimalustest, koolikultuurist ja rahvusvahelisest koostööst.

Lisaks haridusvaldkonnaga tutvumisele avastati ka Malta rikkalikku rannikuala, kultuuri ja ajalugu. Reisi jooksul külastati mitmeid kultuurilise väärtusega paiku, sealhulgas näiteks Malta endist pealinna Mdinat ning praegust pealinna Vallettat, mis on tuntud oma ajaloolise arhitektuuri, kitsaste tänavate ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva vanalinna poolest.

St Thomas More College, Carlo Diacono Middle and Secondary School on üsna suur riiklik põhikooli- ja keskastmekool Maltal Żejtuni linnas. Seal õpivad umbes 11–16-aastased noored ehk umbes meie 5.–9.-10. klassi vanuses õpilased. Koolis on üle 900 õpilase ja umbes 220 töötajat.

Kooli kohta mõned huvitavad asjad:

õppetöö toimub peamiselt inglise keeles, aga palju kasutatakse ka malta keelt;
kool rõhub päris palju distsipliinile ja koolikultuurile – vormiriietus, kindlad reeglid ja struktureeritud päevakava on Maltal üsna tavapärased;
neil on aktiivne Erasmus+ tegevus ning nad teevad palju rahvusvahelisi projekte ja vahetusi;
koolil on oma õpilasesindus, spordivõimalused ja palju erinevaid kooliüritusi.

Generation Change on Malta noorteorganisatsioon ja MTÜ, mis tegeleb noorsootöö, mitteformaalse õppimise ja rahvusvaheliste projektidega. Organisatsiooni eesmärk on aidata noortel leida oma hääl, väljendada ennast ning seista vastu ebaõiglusele ja ebavõrdsusele kogukonnas ja ühiskonnas.

Organisatsiooni loovad peamiselt Malta noorsootöötajad ja noored ise on kaasatud projektide planeerimisse ning läbiviimisse. Nad kasutavad palju praktilist ja projektipõhist õpet ehk õppimist läbi tegemise, kogemuse ja koostöö.

Nende tegevused keskenduvad näiteks

noorte enesearengule,
kogukonnatööle,
loovusele,
keskkonnateadlikkusele,
sotsiaalsele kaasamisele,
Erasmus+ rahvusvahelistele projektidele.

Meie saimegi tutvuda nende ühe tuntuima projektiga „All Hands on Deck“, kus noored taastavad vana puupaati ning õpivad selle kaudu praktilisi oskusi, nagu puutöö, värvimine, navigeerimine, meeskonnatöö ja probleemilahendus. Projekti eesmärk ei ole ainult paadi taastamine, vaid ka noorte enesekindluse ja eluliste oskuste arendamine.

Küsimustele vastasid õpilasesinduse liikmed

Mida õppisin ja milliseid uusi teadmisi sain?
Õppisime palju Malta kultuuri, ajaloo ja koolisüsteemi kohta. Saime teada, et Maltal on ligi 300 päikeselist päeva aastas, vihma sajab harva ning riik on väga väike, kuid samas põnev ja omanäoline. Õppisime ka paremini aega planeerima, iseseisvam olema ja suhtlema inglise keeles. Lisaks saime teada huvitavaid fakte Malta keele, õppemeetodite ja igapäevaelu kohta.

Mis üllatas mind Malta koolisüsteemi juures kõige enam, mis koolis silma paistis?
Kõige rohkem üllatas meid Malta koolide range ja rahulik õhkkond. Silma paistsid koolivormid, punktisüsteem ning koolist lahkumise range kord. Huvitav oli ka see, kuidas kooliastmed olid jaotatud ja kui distsiplineeritud õpilased olid. Lisaks jäi meelde, et Malta õpilased olid meie vastu väga sõbralikud ja uudishimulikud.

Mis oli kõige ägedam reisi juures?
Kõige ägedam oli erinevates linnades ringi avastamine, meres ujumine ning ühine ajaveetmine. Väga meeldisid jalutuskäigud, hotell, rannad ja vaba aeg, mis andis võimaluse omavahel rohkem suhelda ja uusi sõprussuhteid luua. Paljude jaoks jäi eriti meelde hea seltskond ja koos kogetud elamused.

Mida õpilasesindusena sellest reisist saime?
Õpilasesindusena saime palju uusi ideid, teadmisi ja inspiratsiooni tulevikuks. Õppisime paremini koostööd tegema, üksteist toetama ja suhtlema. Reis aitas meil rohkem kokku hoida ning üksteist paremini tundma õppida. Lisaks saime väärtuslikke kogemusi teiste koolide ja kultuuride kohta.

Raba, mets ja vesi – need me sõbrad kolmekesi ehk Kevadlaagri teine päev

Jaana Puksa, eesti keele ja kirjanduse õpetaja — Wed, 27 May 2026 08:52:41 +0300

Reportaaż, Varia

Kevadlaagri teine päev Foto: Kristel Paju

Ükskord ammu-ammu (st esmaspäeval) seitsme maa ja mere taga (täpsemalt Jõulumäel) algas üks tore 5. klasside seiklus. Uued teed ja tundmatud rajad pillutasid 5.a, 5.b ja 5.c klassi vastu tundmatule, ent põnevale avastusretkele. Eriti rabav oli see 5.b klassile. Lausa nii rabav, et viis nad otse Tolkuse rappa, sest ega raba ole lihtsalt märg koht – see on täis salapära ja iidseid lugusid.

Fotod Jaana Puksa, Kristin Lauri.

Niipea kui noorte seiklejate jalad puudutasid vetruvat laudteed (ja mõnel ka märga turbasammalt), muutus maailm. Nende ees avanes maagiline vaade metsale, rabale, mägedele. Võlutult jäid noored seiklejad kõike seda imetlema, kui imeväel ilmus nende ette haldjast rabatark (mõned ütleksid tema kohta giid), kes näitas suunda ja avas maagilise ja värskusest pakatava maailma.

Mööda järsku laudteed sammudes ja aeg-ajalt peatudes, et kuulata rabatarka, tajusid lapsed äkki madalat suminat. Ühe varase kanarbikuõie kohal tiirutas unine, kuid usin maamesilane ehk kimalane, kes ei lasknud end laste sahistamisest üldse häirida.

Kuid kõige suurem üllatus ootas neid liivases kohas raba serval. Seal märkasid nad maas väikeseid lehtrikujulisi lohke. Rabatargast giid palus kõigil vaikselt olla ja selgitas: „Siin elab sipelgalõvi.“ Lapsed vaatasid põnevusega, kuidas see osav putukas, kes tegelikult on sipelgakiillase vastne, oli liiva sisse lõksu kaevanud, oodates, et mõni pahaaimamatu sipelgas sisse kukuks. See oli nagu päriselu põnevik otse keset loodust!

Lõpuks jõudis klass raba kõige kõrgemasse punkti, kus sirutus taeva poole uhke Rannametsa vaatetorn. Trepiastmed kõmisesid jalgade all, kui lapsed üksteise järel üles ronisid. Üleval tornitipust avanenud vaade võttis neil hinge kinni – raba laotus nende ees laiali nagu lõpmatu mustriline vaip, täis sinavaid laukaid ja kääbusmände. Nii mõnedki nokamütsid pudenesid kas sellest kõikehaaravast vaatest, suurest tuulest või vaprusest tornitipust alla. Teadagi – gravitatsioon!

Edasi viis tee järjest madalamale ning peagi jõuti laugaste vahele. Esimesena tervitas neid seal tupp-villpea. Nende valged pehmed puuvillapallikesi meenutavad tupsud õõtsusid tuules nagu väikesed rabavaimud, juhatades teed sügavamale sohu.

Lapsed kummardusid lähemalt vaatama ka maapinda, kus laotus laiali kirev vaip. Seal oli erinevaid rabasamblikke – mõni erkroheline, mõni lausa punakas või kollane, imades vett sisse nagu hiiglaslik švamm. Rabatark teadis rääkida, et turbakiht on siin lausa 5-meetrine.

Rahulikult edasi sammudes, kõditas nina tuttav kirbe lõhn – see oli sookail, mille valged õied ja tugev vürtsikas aroom täitsid kogu ümbritsevat õhku. Kohe sealtsamas, sookailu puhmaste vahel, silmasid lapsed aga tõelist rabakaunitari: küüvitsat. Oma roosade pisikeste kellukakujuliste õitega nägi see taim välja nagu muinasjutuline ehe keset rohekat sammalt, lummates matkajaid oma õrna iluga.

„Oodake, ärge astuge sinna!“ hüüdis keegi äkki. Laudtee servas, otse märja sambla sees, helkisid päikese käes pisikesed punased piisad. See oli putuktoiduline huulhein. Lapsed jälgisid lummatult, kuidas see pisike kavalpea ootas oma saaki, lehed kleepuvate karvakestega kaetud.

Seal, tuule käes, ühe veesilma kaldal, millest julgemad ka maitseproove ampsasid, rääkis rabatark neile loo sellest, kuidas Tolkuse raba endale nime sai.
Vanarahvas teadnud rääkinud, et Tolkuse rabale andnudki nime üks tsaari sõjaväest kõrvale hoidnud talumees. Kohalik mõisnik olevat teda rabas kohates tolguseks sõimanud ja nii saanudki ka raba omale sellise nime. Nii et ei tasu tolgusena käituda – nii võib nimi sohu jäädagi!

Väsinud, tuulest ja päikesest sasitud noored, taskud täis rabalõhna, pihud täis tupp-villpeade kimpe, asus 5.b klass tagasiteele laagripaika. Nad olid õppinud, et raba pole lihtsalt üks koht, vaid elav muinasjutt, mis ootab avastamist.

Teinegi laagripäev algas muinasjutuliselt: värske männilõhn, särav päike ja kõrvupaitav linnulaul. Kuid äkki - „Bangaranga!“ Mis see siis on? Must maagia? Ei, 5. klasside hommikuvõimlemine! Meeled valla, seljad sirged ning igati virged, tunnustati koos eelmise päeva parimaid.

Pärast kosutavat hommikusööki viis meie muinasjutt 5.b klassi taas matkarajale, sedakorda metsa. Täna meiega kaasas olnud haldjast ristiema Gerta viibutas oma putukavõrku ning imeväel jäid sinna sipelgad, kiilid, liblikad, kelle kolisime kiiresti vaatlustopsi, et läbi suurendusklaasi neid uudistada. Katsumusi oli ka sellel rajal ning tee viis nii mäest üles kui alla, nii vasakule kui paremale, kuid Gerta õpetatud teemärgid ei lasknud kellelgi rajalt eksida.

Muinasjutule kohaselt kohtasime oma teel mitmeid takistusi, mille ületamiseks panime proovile kogu oma jõu ja tasakaalu nii kitsehüppeid tehes kui käte jõul edasi liikudes. Matkatarkustest kulus igati ära nipp, et igas peatuspaigas tuleb kindlasti juua paar lonksu vett.

Päike lõõmas ja teekond tundus juba lõputu. Vaprate reisisellide jaks oli lõppemas, kui haldjast ristiema Gerta võlus oma põhjatust matkakotist välja imejoogi – islandi käokõrva tee. Rohkemat polnudki vaja. Binoklitelt pühiti tolm ning männiokkad ja maagilisel väel sammusid seiklejad edasi, märgates nii palumetsale omaseid pohlaõisi kui tundes juba tuttavat sookailude uimastavat aroomi. Ka meile juba tuttav sipelgalõvi oli oma kaaskonnaga leidnud tee meie matkarajale ning seltsis vaatlustopsi püütud ämblik Henryga.

Putukate peredraamad ja noorte matkajate elav fantaasia saatsid meid tagasiteel laagripaika. Viimased väljakutsed ületatud ning plaksud-hüpped tehtud, jõudsid rõõmsad reisisellid tagasi laagrisse täpselt lõunasöögiks.

See muinasjutuline matk õpetas meile, et

samblik on tegelikult seen;
sipelgad ei jäta kunagi oma haavatud või surnud kaaslast maha;
vett tuleb juua lonkshaaval ning rännakule on mõistlik võtta kaasa seljakott – siis on käed vabad;
ka metsarajal kehtivad liiklusreeglid;
mille metsa viid, tood ka koju tagasi;
ka metsas tuleb alati olla stiilne;
kui oled eksinud, sule silmad ja kuula elevandikõrvadega;
otse minekuks siruta käed laiali, too need enda ette plaksuga kokku ning võta sihiks puu, millele sõrmed osutavad;
inimese käte siruulatus on võrdne tema pikkusega;
männi vanust saab arvutada nii, et loed ära männi oksaringid ehk männased ja korrutad kolmega.

Pärastlõuna leidis meie noored kahest eriilmelisest müstilisest võlurite õpitoast. Ühes timmis lõhnamaagiat haldjas Eneli, segades omavahel aroomiõlisid, soodat, tärklist ning sidrunhapet. Selle tulemusel sündis midagi nõiduslikku ja selle võluväge saavad kõik laagrilised kodus veel hiljemgi nautida. Võlur Siim juhtis meid metsas vajalike ellujäämistarkuste juurde. Tragide võluriõpilaste koostöö tulemusel valmisid nii peavari inimestele kui koerale ja keedeti oma süüdatud lõkkel tõelist nõiajooki – mustikaleheteed.

Kuid kõige sellega ei saanud päeva veel lõppenuks lugeda. Õhtupäike paitas mõnusalt männilatvasid, kui 5. klasside tarmukad noored kogunesid laagriplatsile, relvastatud veepüssidega. Tõsi, esialgu olid need küll purukuivad, kuid kui püss on seinal, st viiendiku käes, siis peab sealt ka pauku tulema (loe: veevalingut). Ja nii saigi. Väejuhatajad Siim ja Gabriel tutvustasid reegleid ja andsid näidislahingu. Ning siis – esimene veri! Ei, ikka vesi! Kogenematud lahinguhundid tormasid vastase poole, kuid peagi selgus, et võiduks on vaja rohkem taktikat kui kiireid jalgu. Laskemoon kippus liiga kiiresti otsa saama ning tankima jõudmiseks pidi hoiduma vastase valangu eest. Märg, märjem ja kõige märjem said selles lahingus täiesti uue tähenduse. Lahingu lõpetas grupiduell, mille järel jäid lahinguväljale vaid õpetajad, kes sõjakirved ehk tühjaks saanud veepüssid kokku korjasid. Meie vaprad viiendikud silkasid juba kuuma duši alla ning vastu uutele seiklustele.

Sellel muinasjutulisel teisel päeval jäid silma

Kelli Koost – Töösipelgas
Mairo Mäeorg – Märjemast märjem töödejuhataja
Kerton Tamm – Märjemast märjem välejalgne loodusetark
Anzhelika Petrova – Matkapiiga, sõbra käsi
Madli Tuuling – Matkahuviline
Gloria Randi – Stiilne matkaja
Hugo Patric Saare – Sõbra käsi
Aale Tamm – Maolausuja, kunstikuraator
Mairold Kivi – Maolausuja
Steven Aus – ajaloohuviline
Karl August Kukk – ajaloohuviline

Kohtumiseni uutel radadel!

TV 10 Olümpiastarti IV vabariiklik etapp päikselisel Tamme staadionil

Annely Oolup, kehalise kasvatuse õpetaja — Tue, 26 May 2026 12:36:16 +0300

Artikkel, Sport

Fotol esiplaanil Hendriko Roger Luptov põnevas 1000 m finišiheitluses Foto: Eesti Kergejõustikuliit

Laupäeval, 23. mail toimus TV 10 Olümpiastarti võistlussarja 55. hooaja viimane vabariiklik etapp Tartus Tamme staadionil.

Nooremad tüdrukud võistlesid palliviskes, vanemad palliviskes ja kettaheites, mõlemad vanusegrupid jooksid 600 meetrit. Nooremad ja vanemad poisid viskasid palli, heitsid ketast ja jooksid 1000 meetrit. Võistlejaid oli kokku üle 400.

Meie kooli sportlastest saavutas parima tulemuse nooremate poiste 1000 m jooksus Hendriko Roger Luptov (5.c), kes pingelises finišiheitluses jooksis välja tubli 4. koha (aeg 3.19,84).

Tüdrukutest jooksid 600 m väga hästi Madli Tuuling (5.b) ajaga 1.58,07, saavutades 15. koha, ja Teneli Kaljo (7. kl) ajaga 1.49,41, saavutades 13. koha.

Liisa Altmets (4.c) viskas palli 37.84, saavutades 12. koha.

Poistest saavutas Sten Saar (5.a) kettaheites tubli 15. koha (25.54), ületades varasemat isklikku rekordit.

Vanemate poiste arvestuses jooksis 1000 m distantsil Henriko Gregor Mägi (6.c) end 19. kohale (3.12,52).

Võistkondlikus arvestuses jõudsime suuremate koolide hulgas 18. kohale (kokku 30 suurt kooli).

Tänan kõiki sportlasi, kes osalesid erinevatel etappidel, nende treenereid, juhendajaid ja muidugi palju tänu ka toetajatest lapsevanematele.
Ilusat suve kõigile!

5. klasside kevadlaager on saanud avastardi

Kristin Lauri, noorsootöötaja — Tue, 26 May 2026 12:36:09 +0300

Uudis, Õppetöö

5. klasside kevadlaager on saanud avastardi Foto: Kristin Lauri

Hommikul asusime rõõmsalt teele Jõulumäe poole. Bussis oli kohe algusest peale mõnus ja lõbus – jutud käisid ja naeru oli palju. Meie sõitsime koos 5.a klassiga ühes bussis ning kuna oleme oma väikese klassiga nii harjunud, siis suuremas seltskonnas oli korraks täitsa segasem … – aga samas väga vahva!

Kui kohale jõudsime, saime kohe oma tubasid uudistama minna. Kõik olid elevil ja natuke uudishimulikud ka, et milline tuba välja näeb. Varsti oligi juba aeg lõunaks ja peab ütlema, et söögid on siin Jõulumäel lihtsalt superhead! Oleme väga rahul ja kõhud saavad alati ilusti täis.

Pärast lõunat heiskasime lipu ja laulsime koolilaulu – see tegi kuidagi eriti mõnusa laagrimeeleolu.

Siis algas päris laagrielu! Osalesime töötubades ja tegime igasuguseid põnevaid asju. Meie käisime täna õpetaja Ruthiga metsas erinevaid lilli ja taimi otsimas ja tegime endile taimekaardi. Gabaga mängisime disc golf'i ja see oli lihtsalt nii lõbus! Enamus meist mängis kettagolfi esimest korda, aga see tegi asja ainult põnevamaks.

Teame rääkida, et 5.a osales samuti põnevates töötubades ja 5.b käis täna rabamatkal.

Õhtul veetsime aega palli mängides. Fun fact – üle poole meie klassist on võrkpallurid ja puhtjuhuslikult on treenerid Kristel ja Gabriel meiega siin kaasas. Seega võite vist arvata, mida meie klassile eriti teha meeldis vabal ajal … Leiutasime ka uue mängu „Lendorav“, mida koos lennukaaslastega mängisime.

Päeva tipphetked meie arvates

disc golf'i mängimine, sest see oli põnev ja midagi uut, mida kõik võiks proovida;
nägime maailmameistrit Kristin Tattarit täpselt enne disc golf'i rajale minekut – väga sobiv hetk;
teadmine, et tüdrukud olid disc golf'is paremad kui poisid – neil on võimalik muidugi harjutada;
jäätis ja eriti veel, kui sõber ostis selle;
õues olemine ja värske õhk;
nastikuga kohtumine;
võrkpalli mängimine ja sulgpalli mängimine;
looduses kunsti harrastamine;
hapuoblika söömine;
Macarena tantsimine.

Tunnustati järgmisi päeva tegijaid

Hans Orumaa – Julge degusteerija
Sten Saar – Õpetaja abikäsi
Taavi Vaher, Kaur Nelis, Andreas Veldermann – Tulejumalad
Victoria Laja – Lendorav

Ootame juba põnevusega, mida järgmised päevad toovad!

8. klasside koosloomemaraton 2.0 – tehtud!

Lelet Aavik-Part, arendusjuht — Tue, 26 May 2026 08:50:38 +0300

Artikkel, Õppetöö

8. klasside lend koosloomemaratonil galerii Foto: Renat Ränk

8. klasside koosloomemaraton 2.0 – tehtud! Foto: Renat Ränk

21.–22. mail toimus aulas teist aastat kogu kooli 8. klasside õpilastele koosloomemaraton ehk loovtöö, mille sooritamine on lõpueksamite kõrval põhikooli lõpetamise üheks aluseks. Seega on kõikidel 8. klasside õpilastel nüüd üks eksamivääriline töö juba tehtud, palju õnne!

Kahepäevane koosloomemaraton toimub disainimeetodi põhimõtetel ning keskendub probleemilahendusele ja koostööle. Kogu lend töötab samal ajal aulas, olles jagatud väiksematesse rühmadesse, kus iga grupi kõrval on protsessi toetamas mentor.

Esimesel päeval keskenduvad õpilased probleemide märkamisele ja sõnastamisele. Koos arutletakse, millised mured või olukorrad päriselt tähelepanu vajavad, minnakse teemades sügavuti ning otsitakse probleemide juurpõhjuseid. Protsessi jooksul õpitakse küsimusi esitama, üksteist kuulama ja oma mõtteid argumenteerima.

Teisel päeval liigutakse lahenduste loomise juurde, mõeldes läbi nende mõju, teostatavuse ja väärtuse. Päeva lõpuks koondavad grupid oma töö plakatile ning esitavad oma probleemi ja lahenduse kogu lennule. Koosloomemaraton ei keskendu ainult lõpptulemusele, vaid kogu protsessile, koostööle, loovusele, kriitilisele mõtlemisele ja julgusele oma ideid jagada

Õpilaste tagasiside

Õpilaste vastustest tuli väga selgelt välja, et koosloomemaraton arendas eelkõige nende koostöö- ja suhtlemisoskust. Kõige sagedamini nimetati tugevusena tiimitööd, grupis arutlemist, teiste kuulamist ning ühiste lahenduste leidmist. Paljud õpilased tõid välja, et õppisid paremini teiste arvamustega arvestama, oma mõtteid sõnastama ja julgelt kaasa rääkima. Samuti hinnati seda, et grupis suudeti luua toetav ja humoorikas õhkkond, kus sai palju nalja ning kus ideid ei kardetud välja pakkuda.

Teise suure teemana kerkis esile loovus ja probleemilahendusoskus. Õpilased kirjeldasid, et neil tuli hästi välja ideede genereerimine, lahenduste leidmine, probleemide sõnastamine ja plakatite kujundamine. Mõne õpilase jaoks oli oluline avastus, et nad suudavad olla loomingulisemad ja leidlikumad, kui nad varem arvasid. Väga palju mainiti tagasisides ka esinemist ja eneseväljendust. Õpilased kirjeldasid, kuidas nad julgesid esimest korda mikrofoni rääkida, oma ideid teiste ees esitleda või grupi eest sõna võtta. Samuti peeti oluliseks oskust kuulata teisi ja vajadusel kompromisse leida.

Õppijate tagasiside kinnitab, et koosloomemaraton täitis oma eesmärki – panna õppijaid märkama probleeme, mõtlema sügavamalt, tegutsema koostöös ning uskuma rohkem iseenda võimetesse. Järgmisel aastal jälle!

Ürituse galerii on leitav siit.

Istutame, kasvatame, väärindame!

Reet Lasn, klassiõpetaja — Mon, 25 May 2026 08:08:08 +0300

Artikkel, Klassilood

Nooruse koolist osales RMK metsapäeval neli klassi. Foto: Reet Lasn

„Tule ja saa positiivne laeng ühisest istutamisest, millega aitame uue metsa sirguma. Metsade kasvatamine vajab pidevat hoolt, mis tänutäheks tagab järjepideva puiduvaru meie kõigi kestlikumaks eluviisiks. Sul avaneb võimalus tunda end sel päeval metsakasvatajana!“

Sellisele toredale RMK metsapäeva kutsungile reageeris meie koolist 4 klassi: 1.c, 3.a, 4.c ja 6.a.

Enne kui 6.a klass metsa istutama hakkas, kohtusime meile hea tuttava giidi Anni Filippoviga. Rääkisime palumetsast ja saime teada linnust, kelle nimi on väänkael. Samuti saime teada, et Saaremaal on ainulaadne palumets, kus kõrgete mändide all kasvavad tammed. Põrkasime kokku ka linnupesaga, mis oli tehtud loomakarvadest. Jätsime linnupesa rahule ja läksime kaugemale vestlema.

Ja siis suundusime langile. Ainult mõnikümmend meetrit ja pinnas muutus. Meie hakkasime istutama hoopis kuuski. Labidaga auk ja väike kuusetaim sisse. Ühte järjekordset auku kaevates ei tahtnud labidas sugugi maasse minna. Kangutati välja suur puujuurikas ja selle küljes märgati huvitavat musta sädelust. Mis see on? Kohale kutsuti Anni ja selgus, et see on haruldane mükoriisa ehk seenjuur, mis tavaliselt moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel. Kui meie, 6.a klass, viimasena langilt lahkusime, olid ka kõik kuusebeebid otsas.

Istutuspäev oli imeline: päike säras, linnud laulsid, labidad välkusid ja kuusekesed said mulda.

Mõtteid jagasid 4.c klassijuhataja õpetaja Ruth ja 6.a klass.

Meie tublimad sportlased koolinoorte kergejõustiku meistrivõistlustel

Annely Oolup, kehalise kasvatuse õpetaja — Mon, 25 May 2026 08:01:19 +0300

Artikkel, Sport

300 m jooksu esikolmik Foto: Saaremaa Spordiliit

Eelmisel nädalal, 15. ja 16. mail toimusid kergejõustiku meistrivõistlused Saaremaa koolinoortele (vanuseklassid U14, U16, U18). Võistlused toimusid Kuressaare linnastaadionil.

Paremad tulemused

U14 tüdrukud

Madli Tuuling, 5.b – 800 m jooksus 1. koht (2.56,2), kõrgushüppes 5. koht (1.30)

Kelli Koost, 5.b – 60 m jooksus 3. koht (9,2 sek)

Anette Rand, 5.a – kaugushüppes 4. koht (3.81)

U14 poisid

Filip Viktor Vits, 6.a – kaugushüppes 1. koht (4.50), 800 m jooksus 1. koht (2.34,2), palliviskes 3. koht (50.65), 60 m jooksus 5. koht (8,7sek)

Tevin Kaljo, 4.a – teivashüppes 1. koht (1.90), 800 m jooksus 3. koht, 60 m tõkkejooksus 5. koht

Kerton Tamm, 5.b – kaugushüppes 2. koht (4.35), 300 m jooksus 3. koht

Hendriko Roger Luptov, 5.c – 800 m jooksus 2. koht (2.39,9 sek)

Romi Rohulaid, 6.b – kõrgushüppes 2. koht (1.30), palliviskes 4. koht (50.42)

Tristan Tarvis, 6.a – 60 m jooksus 3. koht (8,6 sek), kaugushüppes 5. koht

Kristjan Kuusk, 6.b – kõrgushüppes 3. koht (1.30)

Hugo Patrick Saare, 5.c – 300 m jooksus 4. koht

U16 tüdrukud

Teneli Kaljo, 7. kl – 60 m tõkkejooksus 1. koht, kettaheites 1. koht (0,75 kg 19.91), 100 m jooksus 2. koht (13,6 sek), odaviskes 5. koht (400 gr 21.08)

Laureen Valdmets, 7. kl – 800 m jooksus 1. koht (2.50,3), 300 m jooksus 2. koht, 100 m jooksus 4. koht

Maria Aulik, 7. kl – 100 m jooksus 5. koht, 300 m jooksus 5. koht

U16 poisid

Henriko Gregor Mägi, 6.c – 5000 m jooksus 1. koht (18.01,9)

Trevon Leiger, 8.c – 800 m jooksus 1. koht (2.14,9)

Marten Aulik, 8.b – 300 m jooksus 2. koht (43,5), 800 m jooksus 2. koht

Jasper Piipuu, 6.b – 300 m jooksus 4. koht

Albert Ormus, 6.b – kettaheites 5. koht (0,75 kg 20.87)

U18 tüdrukud

Mirtel Paimre, 9.d – kõrgushüppes 1. koht (1.40), kuulitõukes 1. koht (10.14), odaviskes 1. koht (700 gr 27.45), kettaheites 1. koht, 400 m jooksus 2. koht, kaugushüppes 4. koht (4.30)

Mirjam Paimre, 9.d – 400 m jooksus 1. koht, 800 m jooksus 1. koht (2.33,59)

U18 poisid

Hendrik Suurpere, 9.a – teivashüppes 1. koht (3.00), 400 m jooksus 1. koht, odaviskes 1. koht (700 gr 45.73), kuulitõukes 1. koht (5 kg 11.30), kettaheites 2. koht (1,5 kg 36.23)

Kevin Treu, 9.a – kettaheites 1. koht (1,5 kg 38.61)

Aitäh kõikidele võistlejatele!

Nädala kunstitöö

Ene Pidmann, kunstiõpetuse õpetaja — Sat, 23 May 2026 11:40:19 +0300

Artikkel, Kultuur

Putukad! Foto: Hanna Rüütel

Putukad! Foto: Erich Koitla

Putukad! Foto: Madli Tuuling

Kevad on käes! Putukate olemist ja tegemisi kujutasid oma töödel Hanna Rüütel 4.c klassist ning Erich Koitla ja Madli Tuuling 5.b klassist.

Toimus TV 10 Olümpiastarti IV maakondlik etapp

Annely Oolup, kehalise kasvatuse õpetaja — Sat, 23 May 2026 11:40:15 +0300

Artikkel, Sport

Nooremate poiste kettaheite esikolmik Foto: erakogu

Teisipäeval, 19. mail toimus Kuressaare linnastaadionil TV 10 Olümpiastarti IV maakondlik etapp, kus poiste aladeks olid pallivise, kettaheide ja 1000 m jooks. Nooremad tüdrukud viskasid palli, vanematel tüdrukutel oli lisaks palliviskele ka kettaheide ja kõik tüdrukud jooksid 600 m.

Tüdrukute paremad tulemused

Nooremad

Madli Tuuling, 5.b – 600 m jooksus 1. koht (2.02,8)

Liisa Altmets, 4.c – palliviskes 2. koht (39.75), 600 m jooksus 2. koht (2.08,5)

Marta Aavik, 6.a – 600 m jooksus 3. koht (2.12,6)

Mia-Elise Tõru, 4.b – palliviskes 5. koht (32.23)

Vanemad

Teneli Kaljo, 7.kl – 600 m jooksus 1. koht (1.53,7), kettaheites 4. koht (21.68)

Poiste paremad tulemused

Nooremad

Hendriko Roger Luptov, 5.c – 1000 m jooksus 1. koht (3.21,5)

Sten Saar, 5.a – kettaheites 2. koht (24.38)

Tevin Kaljo, 4.a – kettaheites 3. koht (22.98), palliviskes 5. koht (36.36)

Laupäeval võistleb meie kooli esindusvõistkond juba IV vabariiklikul etapil Tartus Tamme staadionil.

Kuressaare linn 463

Kristel Paju, inimeseõpetuse õpetaja — Fri, 22 May 2026 07:57:36 +0300

Artikkel, Õppetöö

Aale klaveril Foto: Kristel Paju

Suures saalis Koit Voojärve kuulamas Foto: Kristel Paju

Suures saalis Foto: Kristel Paju

9. mail tähistati Kuressaare linna 463. sünnipäeva ja Euroopa päeva. Selle raames oli 5.c klassil 4. mail võimalus külastada Raekoja hoonet.

5.c meenutab päeva järgmiselt:

„Meid võtsid vastu kaks keskaegsetes rõivastes daami ja Saaremaa vallavolikogu esimees Koit Voojärv, kes rääkisid raekoja ajaloost ning sellest, kuidas maja kasutati tähtsate koosolekute ja linna juhtimise jaoks. Saime teada, et raekoda ehitati 1670. aastal ning see on üks tähtsamaid ajaloolisi hooneid Saaremaal.

Ekskursiooni ajal kuulsime huvitavaid lugusid, näiteks raekoja hiiglaslikust võtmest, erilisest kellast ja nägime ka hoone erinevaid ruume, kuhu iga päev niisama minna ei saa. Meile räägiti, et vanasti olid võtmed nii suured, et neid peeti lennujaamas vahel isegi relvadeks. Samuti saime teada, kuidas vanasti kellatornis kella löödi ja kuidas tänapäeval käib kord nädalas kellamees raekoja kella üles keeramas.
Huvitav oli näha selle vana kella sisemust ja kuulda selle tiksumist. Kõigi tähelepanu pälvis suure saali laes olev maal. Saime ülevaate ka Kuressaare ja Saaremaa vappide ajaloost ja sümbolitest. Külastasime ringkäigu lõpus Raegaleriid, kus vaatasime kunstinäitust. Seal oli nii värvilisi kui ka mustvalgeid töid.

Kuna meil käib klassis andekas pianist, siis saime kuulata Aalet klaveril mängimas. See oli imeilus!

Lõpus tegime klassiga ühispildi. Kõigile meeldis, et sai õppida väljaspool klassiruumi ning kuulda põnevaid lugusid.“

Aitäh võimaluse eest ja palju õnne Kuressaare linnale!

Vocaliisa reis Tartusse

Helle Rand, muusikaõpetaja — Thu, 21 May 2026 12:31:27 +0300

Artikkel, Kultuur

Raatuse koolis Foto: Helle Rand

Vocaliisa reis Tartusse Foto: Helle Rand

Eelmisel neljapäeva, 14. mai hommikul kogunes ärev reisiseltskond kooli parklasse, et asuda pikemale reisile Tartu poole.

See oli meie kooli tütarlastekoor Vocaliisa, kes asus Tartu poole teele. Bussisõit kujunes meeleolukaks, sest pea kogu tee sai laule lauldud ja sõit ei tundunudki nii pikk.

Tartus ootas meid kõigepealt Laulupeomuuseumi külastus, sest oleme ju koor. Saime teada paljutki, mida varem polnud kuulnud, ja lõpetuseks sai igaüks ka Kahootis oma teadmisi näidata kuulatud teemade kohta.
Siis liikusime Raatuse kooli poole, kus oli meid juba ootamas õpetaja Mai Rand, kes meid lahkesti vastu võttis. Saime maitsta ka Raatuse kooli söökla toitu, mis polnud põrmugi kehvem meie kooli toidust.

Edasi järgnesid proovid koos Raatuse kooli lastekooriga. Laulsime laule meie suvise laulupeo kavast. Õhtu edenedes algas ka kontsert, mis oli üles ehitatud nii, et laval toimus etendus, mille pealkirjaks oli „Seitsme maa ja mere taga“ ja tegelased seiklesid siis nendel maadel. Vahepeal kõlasid laulud kooridelt ja ansamblitelt ning esinesid tantsurühmad. See oli väga tore idee – selliselt seotud kavana esitada aasta jooksul õpitud laule ja tantse. Kontserti oli tulnud vaatama palju lapsevanemaid ja saal oli ka väga palav, aga saime esinetud.

Peale kontserti oli meil ühine kringlisöömine Raatuse kooli lastekooriga. Kui see tehtud, kogunesime aulasse, et ühiselt mängides aega veeta. See oli väga lõbus ja õhtu edenedes said meie tüdrukud Raatuse koori lauljatega suurteks sõpradeks.
Rahunemine võttis tükk aega ja öörahu saabus päris hilja. Hommikul tuli aga varakult asjad kokku pakkida, sest Raatuse koolis algas koolipäev.

Teisel päeval saime tutvuda Tartu vaatamisväärsustega. Tartu Botaanikaaiaga, Taru Ülikooli ajaloomuuseumiga, Ahhaa keskusega. Vaba aega sisustas iga laulja vastavalt oma soovile.

Ja oligi kätte jõudnud aega tagasiteele asuda.
Lauljad olid väsinud, aga ikka rõõmsad, sest sõit oli tore.

Kindlasti ootame Tartu Raatuse Kooli lauljaid koos õpetaja Mai Rannaga meie Saaremaa 53. laulupeole ja siis saame juba ühiselt meie laululaval laulda ja oma sõpradega midagi toredat ette võtta.

Paus, mis õpetas rohkem kui võit

Marite Sepp, 8. a — Thu, 21 May 2026 07:33:54 +0300

Intervjuu, Õppetöö

Emma on Nooruse kooli seitsmenda klassi õpilane, kes on aktiivne nii koolis kui väljaspool kooli Foto: Allan Mehik

Emma Kubits on Nooruse kooli seitsmenda klassi õpilane, kes on aktiivne nii koolis kui väljaspool kooli. Emma kuulub meie kooli õpilasesindusse ning mängib FC Kuressaare jalgpalliklubis (hetkel pausil). Tema lugu on õpetlik ja lootust andev, kuidas ühe hetkega võib muutuda unistus kildudeks, mida hakkad järgnevalt kildahaaval kokku panema.

Mina kohtusin Emmaga esimest korda ühiste tuttavate kaudu. Emma mängis eelmise aasta sügiseni jalgpalli, mis lõppes põlvetraumaga. Minu hinge puudutas sügavalt tema lugu: tüdrukust ja tema unelmast.

Kui vanalt hakkasid jalgpalli mängima?

Ma hakkasin jalgpalli mängima 11-aastaselt, sest soovisin kasulikult veeta vaba aega ja omandada nii füüsilisi kui vaimseid teadmisi jalgpallist.

Kuidas jõudis jalgpall sinu ellu?

Jalgpallipisiku sain ootamatult, kui osalesin tüdrukute jalgpallifestivalil. See tutvustas ja tekitas huvi jalgpalli vastu.

Mis sulle selle spordiala juures kõige enam meeldib?

Mulle meeldib eriti mängu ajal teisi juhendada ja infot edasi anda, sest mäng on väga atraktiivne ja kaasahaarav. Samuti tekitab ühise vormi kandmine ühtse tunde.

Kui palju sinu enda isiksuseset on seotud jalgpalliga?

Ausalt öeldes on minu isiksust kujundanud nii trennikaaslased kui treenerid ja see teeb minust just sellise Emma, kes ma praegusel hetkel olen.

Mida tundsid sellel hetk, kui said teada, et oled lõpuks koondisesse kutsutud?

Tundsin rohkesti emotsioone: palju ärevust ja ka kergendustunnet, sest saavutasin enda unistuse.

Kui kaua olid sa sellest hetkest unistanud?

Esimesest päevast alates on olnud suur soov saada kutset koondise treeningutele.

Kuidas juhtus sinu põlvega õnnetus?

Pärnu mängu ajal sattusin situatsiooni, kus tegin äkkpidurduse, mille tagajärjel tekkis vasaku põlve meniski vigastus. Neli nädalat hiljem oli mul Tartus traumajärgne operatsioon, mis õnnestus.

Mis on olnud kõige raskem osa taastumisel?

Pigem vaimne pool, teadmatusest tingitud hirmutunne, kas saan kunagi uuesti platsile. Kartsin ka, et taastumine võib ebaõnnestuda ja mul tuleb hüvasti jätta mulle nii armsa spordialaga.

On sul tulnud mõtteid, et miks pidi see just siis juhtuma?

See mõte on mind sageli kummitanud, teades, et olin juba koondise treeningutel ja olin oma arengus jõudmas uuele ja kõrgemale tasemele.

Kuidas on see kogemus sind inimesena muutnud?

Olen õppinud elutempot rahulikumalt võtma, eriti enda füsioterapeudi poolt antud harjutustega. Võtan kuulda ka oma treeneri soovitust naasta platsile, kui tunnen, et olen 100% endas kindel.

Kes on olnud sinu suurim tugi selle perioodi jooksul?

Osa minu tugigrupist on ema, lähedased sõbrannad ja treener.

Mida oled enda kohta selle aja jooksul õppinud?

Olen õppinud, et ma ei ole allaandja ja suudan alati toime tulla raskustega.

Mis sind praegu edasi motiveerib?

Kõige rohkem motiveerib põlve kordasaamine, mis loob eelduse uuesti tulevikus jalgpalli mängida.

Oled sa mõelnud juba sellele hetkele, kui jälle platsile saad?

Iganädalaselt mõtlen, millal see õige hetk tuleb, mil mulle antakse roheline tuli ja saan joosta staadionile tagasi. Mind kutsub platsile igatsus vaadates kas päris mänge või tavalisi treeninguid.

On koondises mängimine saanud uue tähenduse?

Jah, vigastus pani pausile minu unistuse koondises mängimisest, kuid andis mulle mõtteviisi, et iga hetk väljakul on kingitus, mitte iseenesest mõistetav.

Mis hetk taastumise jooksul on andnud sulle kõige rohkem lootust?

Lootust andis see hetk, kui sain esimest korda ilma valuta jalga liigutada. Kurvaks teeb teadmine, et taastumine võtab veel kaua aega.

Millal saame sind platsil uuesti näha?

Loodetavasti pärast suve, kui trauma paraneb plaanipäraselt. Ootame, vaatame, mis elu toob.

Soovin Emmale kiiret paranemist ja loodan, et varsti saab Emmale juba tribüünilt kaasa elada.

* Intervjuu on valminud eesti keele tunni ülesandena.

Minu reis Türki

Mairo Mäeorg, 5.b klass — Thu, 21 May 2026 07:33:38 +0300

Artikkel, Varia

Minu reis Türki Foto: Mairo Mäeorg

Mina ja mu pere käsime kuu alguses puhkusereisil Türgis Antalya piirkonnas. Meie hotell asus Vahemere ääres, aga ujuma Vahemerre ei jõudnud, sest sellel ajal oli vesi väga külm.

Esimesel päeval meenutas ilm rohkem Eestit kui sooja maad. Ülejäänud nädala jooksul temperatuur aina tõusis.
Meie hotelli nimi oli Crystal Waterworld ja seal oli suur veepark, kus me veetsime päris palju aega. See oli paljude torude ja basseinidega veepark.

Türgi külastuse jooksul õppisin, et enamasti pole turgudel ja poodides asjadel isegi hinda peal, vaid sa pead endale sobiva hinna ise välja kauplema. Sealsed inimesed olid väga sõbralikud, kuid mõned müüjad turul olid väga pealetükkivad.

Türgi inimese keskmine palk on 17 000 liiri ehk 520 eurot. Kui me küsisime ühelt hotellitöötajalt, mis on tema palk ja mis on hotellis kõige parem töö, vastas ta, et kõige parem töö on tubade koristajal, sest koristajad saavad palju tippi. Tema ise sai palka umbes 800 eurot meelelahutustöötajana. Meiegi jätsime regulaarselt tippi erinevatele töötajatele hea teenuse eest.

Türgi kliima oli väga soe. Seal olles oli pidevalt 20 kuni 30 kraadi sooja. Türgis oli ka väga kõrge UV-tase ja sellest ma õppisin tänu sellele, et ma põletasin oma õlad päris korralikult ära. Nii et soovitan kanda päikesekreemi kogu aeg soojal maal olles.

Mind üllatas reisil olles see, et Türgis on Egiptuse või teiste soojade maadega võrreldes päris paksud metsad. Need metsad olid väga huvitavad, sest seal oli nii mände kui ka palme.

Meie hotellis oli palju tegevusi. Seal sai mängida noolemängu, lasta õhupüssi, laulda karaoket jne.

Eesti ja Türgi sarnanevad selle poolest, et aastaringselt kliima muutub külmemaks ja soojemaks. Sarnaneb see, et seal on palju loodust ja metsi.

Türgis olid ka väga kõrged mäed, mille tipus paistis isegi lumi. Basseini ääres kohtasime meile juba tuttavaid linde: vareseid, varblasi ja tuvisid.

Soovitan ka inimestele, kes esimest korda sooja maad külastavad, kanda kogu aeg päikesekreemi. Mitte juua kraanivett, sest sealne kraanivesi ei ole joogikõlbulik, kraanivee asemel kasutatakse pudelivett, isegi hambapesuks. Osta asju turult või kohalikust poest, mitte lennujaamast või hottelist. Mitte olla kogu aeg päikese käes. Soovitan ka käia lähimal rannal või turul.

* Reisikiri on valminud eesti keele tunni ülesandena.