Kool on meie mõistes suur: 11 õppehoonet, milles toimub õppetöö alates eelkoolist kuni keskkooli ja ametikoolini, kokku u 4000 õpilast, 179 klassikomplekti ja 381 õpetajat, lisaks muu personal – 171 inimest. Selline suur kool moodustati 2012. aastal koolireformi tulemusena, st liideti väiksemad koolid kokku üheks suureks ning viidi ühtse juhtimise alla.

Kooli külastasime Erasmus+ õpirände projekti raames, mis pakub õpetajatele võimaluse olla töövarjuks mõnes teises riigis. Töövarjutamise eesmärgid olid koolimeediaga tutvumine, arutlusmeetodite kasutamise väljaselgitamine ning Portugali üldise koolikultuuriga tutvumine.

Erinevus, mis jäi esimesena silma, puudutas kooli territooriumit. Nimelt on kõikide koolihoonete territooriumid suletud aedade ja turvaväravatega ning kooli saab siseneda vastava kaardi valideerimisega. See kaart annab õpilasele ka õiguse koolipäeva kestel kooli sööklas süüa ning kohvikust head-paremat osta. Kaardisüsteem välistab võõraste inimeste tulemise õpilaste sekka ning on väga oluline turvalisuse tagamise meede, mida toetavad ja nõuavad lisaks koolile ka lapsevanemad.

Teine oluline erinevus, mis meile kohe silma torkas, oli õpilaste vähene telefoni kasutamine. Seda sellepärast, et Portugalis on riiklikul tasandil võetud vastu otsus: koolipäeva jooksul õpilane mobiiltelefoni ei kasuta. Õpetajate sõnul on see muutnud vahetunnid küll lärmakamaks, kuid noored tõesti suhtlevad nüüd omavahel rohkem. Kusjuures ka õpetajad hoiduvad solidaarsusest kooli koridorides, õuealal või klassiruumides telefoni kasutamisest ning vajadusel teevad seda õpetajate tööruumides. Tõsi küll, gümnaasiumiõpilastel see keelatud ei olnud, kuid nutiseadmeid kasutati siiski vähem kui meil – harjumuse jõudu ei maksa alahinnata.

Üks huvitav erisus oli veel see, et ka kõik juhtkonnaliikmed annavad selles koolis tunde. Ainsaks erandiks oli kooli direktor, kes siiski pidas regulaarseid nõupidamisi klassivanemateks valitud õpilastega, et välja selgitada õpilaste mured ja rõõmud ning vastavalt läbi viia muudatusi.

Tunni pikkus on kas 45 või 90 min. Õppe- ja õpetamisvahendid on kooli poolt, sh digisisu (esitlused, e-tunnid jne). Lapsevanemal on võimalus osta lapsele isiklik õpik, kuid enamus eelistas õpiku siiski laenutada nagu meil.

Nii nagu ka meil, on Portugalis murekohaks noorte vähene lugemus. Seetõttu tegeletakse ka seal süsteemselt lugemishuvi tõstmisega ning seda esimesest klassist alates. Väga oluliseks peetakse raamatut kui objekti ehk siis noor lugeja peab saama käes hoida tervikut, mitte üksikuid katkendeid ja töölehti. Lugemishuvi tõstmiseks nt riietub üks õpetaja aeg-ajalt mõneks raamatutegelaseks ning võtab raamatud klassiruumi või vahetundi kaasa ja tutvustab neid õpilastele. Aga raamatu saab kaasa võtta ka liikumisõpetuse tundi ning seal seda kas või käes hoida ning hiljem juba sirvida.

Vaatluse põhjal võib öelda, et arutlusmeetodite kasutamisega on suuresti lood nii nagu Eesti koolideski: palju oleneb õpetajast, kes tundi annab. Meie nägime tunde, kus arutlusmeetodid olid õppimise loomulik osa, aga samas oli õpetajaid, kes seda vajalikuks ei pidanud, ehkki aine oli sama.
Eriti huvitav oli vaadelda gümnaasiumi filosoofiat, sest seal kasutas õpetaja eriti julget meetodit. Õpetaja kutsus liikumispuudega õpilase klassi ette ning küsis siis küsimusi, nagu mis tundeid ratastoolis olemine temas tekitab või mis motiveerib teda elus edasi pingutama. Rasked teemad, võttes arvesse, et tegemist oli aasta teise tunniga, kuid kindlasti huvitav ja arutlusele ärgitav.

Kohtumisel kooli tugimeeskonna liikmetega tutvustati süsteemi, mis aitab paralleelselt nii õpilasi kui lapsevanemaid. Rõhk on koostööl ning terviklikel protsessidel. Kool pakub lapsevanematele koolitust ja nõustamist, programmi aluseks on Carolyn Webster-Strattoni teos „Imelised aastad“.
Paralleelselt kodu nõustamisega tegeleb koolis õpilasega psühholoog. Koos püütakse leida kõige tõhusamad viisid, kuidas noort toetada ja aidata. Vajadusel saab kaasata kohaliku meditsiiniasutuse või nt politsei. Väga oluline on see, et nii politseinikud kui tervishoiutöötajad, kes selle kooliga koostööd teevad, on kogu aeg samad. Nii on nad olude ja inimestega tuttavad ega pea iga kord alustama jälle nullist ehk siis tausta uurimisest. Politsei kaasatus ennetustegevusse on pidev ning pakub nii koolile kui õpilastele turvatunnet.

Camilo Castelo Branco nimelise kooli meediameeskond koosneb neljast inimesest, kes kõik töötavad ajakirja väljaandmise, uudiste toimetamise ja edastamisega oma õpetajatöö kõrvalt. Nagu nad ise ka ütlesid, meeldib neile see, mida nad teevad, ning isegi kui on kiire periood ning ajakirja toimetamiseks peab tööaega näpistama kõige muu kõrvalt, siis teevad nad seda hea meelega. Toimetusse kuulub õpetaja, kes haldab kooli sotsiaalmeediakontosid (Facebook, Instagram), ajakirja visuaalse poolega tegelev õpetaja, lugude keelelise korrektsuse eest hoolitseb portugali keele õpetaja, uudised kogub kokku ning edastab koostööpartneritele raamatukogujuhataja ja ka portugali keele õpetaja. Koolil on oma ajakiri, mis ilmub kaks korda aastas: septembris ja jaanuaris. See saadetakse kõigile koostööpartneritele ning ka raamatukogudele. Ajakirjas on nii õpilaste loovtöid kui ka õpetajate kirjutatud uudiseid ja lugusid. Ajakirja esikaas sünnib tunniülesandena. Viimase numbri esikaane teema on rahu.
Koolil on kogukonnaga tihe infovahetus, st on kokkulepe mõlema kohaliku ajalehega, et igasse numbrisse edastatakse ka koolist lugusid. Lisaks jõuavad kõige olulisemad uudised ka linnameediasse. Selline pidev koostöö aitab olla kõigil ühises infoväljas. Ajakiri on leitav kooli kodulehelt ka PDF-formaadis.

Kooli külastamise ja tundide vaatlemise ning õpetajatega vestlemise kõrval külastasime ka president Bernardino Machado muuseumit, mis on oluline koostööpartner ka koolile. Nimelt toimub seal igal kevadel õpilastööde näitus, mis valmib MARKA projekti raames ning mis pakub huvitavat ülevaadet kogukonna ajaloost. Väga oluline on see, et näitusele jõuavad tööd igast vanuseastmest, st 1. klassist kuni lõpetajateni ning näitus on avatud kõigile. Nii on see suurepärane võimalus pakkuda ka kogukonnale võimalust tuletada meelde kohalikku ajalugu või saada teada hoopis midagi uut. Ka meie kool on MARKA metoodikaga tuttav ning osalenud edukalt selles projektis.

https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6449
https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6143
https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6266
https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6014
https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=5903
https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6211
https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=5677

Lisaks avanes meil võimalus külastada ka Portugali sürrealismi muuseumit ning seal just praegu olevat Portugali kunstniku Paula Rego näitust „Unenäod ja metamorfoosid“.

Porugali külastamine ja sealse koolisüsteemiga tutvumine pakkus nii palju äratundmisrõõmu kui ka värskeid ideid.

*Pealkirjana on kasutatud porutgalikeelset kooli tunnuslauset, mis tähendab „Koos ehitame tulevikku!“.