Enne kui 6.a klass metsa istutama hakkas, kohtusime meile hea tuttava giidi Anni Filippoviga. Rääkisime palumetsast ja saime teada linnust, kelle nimi on väänkael. Samuti saime teada, et Saaremaal on ainulaadne palumets, kus kõrgete mändide all kasvavad tammed. Põrkasime kokku ka linnupesaga, mis oli tehtud loomakarvadest. Jätsime linnupesa rahule ja läksime kaugemale vestlema.

Ja siis suundusime langile. Ainult mõnikümmend meetrit ja pinnas muutus. Meie hakkasime istutama hoopis kuuski. Labidaga auk ja väike kuusetaim sisse. Ühte järjekordset auku kaevates ei tahtnud labidas sugugi maasse minna. Kangutati välja suur puujuurikas ja selle küljes märgati huvitavat musta sädelust. Mis see on? Kohale kutsuti Anni ja selgus, et see on haruldane mükoriisa ehk seenjuur, mis tavaliselt moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel. Kui meie, 6.a klass, viimasena langilt lahkusime, olid ka kõik kuusebeebid otsas.

Istutuspäev oli imeline: päike säras, linnud laulsid, labidad välkusid ja kuusekesed said mulda.

Mõtteid jagasid 4.c klassijuhataja õpetaja Ruth ja 6.a klass.