Kuidas jõudsid praeguse ametini (HEVKO ehk tugisüsteemide juht)? 

Minu jõudmine sellesse rolli on olnud heade kokkusattumuste tulemus. Alustasin sügisel õpinguid kaasava hariduse magistriõppes, ajendatuna eelkõige õpetajatöös igapäevaselt tekkivatest küsimustest: kuidas paremini toetada õpiraskustega õppijaid ning kuidas kujundada õpet selliselt, et see vastaks erinevate õpilaste vajadustele.

Poole õppeaasta pealt selgus, et meie kooli HEVKO suundub lapseootuspuhkusele, mis avas võimaluse astuda sellesse rolli. Nii said minu õpingud ja praktiline vajadus koolis loomulikul viisil kokku. Ei saa salata, et lisaks sisulisele huvile oli selle sammu taga ka soov ennast proovile panna ning tuua õpetajatöösse vaheldust – just sellised väljakutsed annavadki tööle uue hingamise.

Mis on sinu hinnangul uue töö juures hetkel kõige suuremad väljakutsed?

Hetkel on suurimaks väljakutseks tasakaalu leidmine erinevate ootuste ja võimaluste vahel. Ühelt poolt on oluline toetada õpetajaid, kes seisavad klassiruumis silmitsi üha mitmekesisemate ja keerukamate olukordadega, teisalt tuleb arvestada, et nii aja- kui ka inimressursid on piiratud.

Lisaks sellele on uues rollis oluline ka tööspetsiifiliste oskuste ja vilumuse kujundamine – erinevate protsesside, dokumentatsiooni ning koostöömudelitega harjumine võtab aega ja teadlikku panust.

Mis on see, mis paneb silma särama ning annab jõudu ja energiat uute väljakutsetega toimetulemiseks?

Loomulikult annavad jõudu ja inspiratsiooni toetavad kolleegid, kellega saab mõtteid vahetada ning ühiselt lahendusi otsida.

Samuti pean oluliseks teadlikult võtta aega iseendale – olgu selleks liikumine või osalemine kooli õpetajate saviringis, mis on juba omamoodi teraapia.

Hetkel aga annab kõige enam energiat kevade saabumine – võimalus taas aias toimetada ja looduse ärkamist nautida.

Soovime Kerstile uues ametis rõõmu, jaksu ja säravaid silmi!