Alexil on igav. Koolipäeva õhtud venivad nagu teod. Tal on küll väike õde, kuid ta ei oska veel mängida. Isa on tööl ja ema hoolitseb õe eest. Aleksander unistab. Unistuses on üks supersuur maja, kus on välibassein ja liutoru, mis tuleb otse pööningult alla õue. See oleks lahe! Maja sees on turnimise ala nagu Tallinna Skypargis, kus Aleks on käinud vähemalt 30 korda. Nii väga meeldis talle seal! Aleks ohkab. Ta on kuulunud kusagilt, et unistama peab suurelt. No ja niimoodi ta unistabki iga jumala päev.

Ühel õhtul, kui vihma sadas ja Aleks oli äsja pesust tulnud, läks ta voodisse. Järsku nägi ta enda toa kõige pimedamas nurgas kedagi seismas. Aleks on vapper poiss ning ei kartnud musta kogu.

„Kes sa selline veel oled?“ küsis Aleks olevuselt. Kogu vastas: „Mina olen sinu unistus.“ „Mis unistus?“ imestas Aleks. „Sinu praegune unistus, mida sa unistad pidevalt,“ rääkis kogu. „Sa pead mulle lihtsalt oma käe andma, et su unistus saaks teoks.“ Pimedusest tuli nähtavale üleni valge käsi. Aleks mõtles korra ja andis oma käe. Järsku läks kõik väga uduseks ning hetke pärast lebas Aleks murul maas.

Kui ta oma silmad avas, oli ta ühe suure – ei, ikka väga suure maja ees! Aleks tundis maja kohe ära ja oli rõõmust lõhki minemas. Ta nägi maja aias seenekujulist maja, kus on kauplusemüüjaks mullamutt Murteff. Ta müüb seenetooteid. Seenemaja kõrval on suur auk ja redel. „Huvitav,“ ütleb Aleks kõva häälega. „Kas see on muti või kellegi teise jaoks?“

Hoovis on tohutu ujumisbassein, mis ei jäta kedagi külmaks. Marjapõõsaste juures seisab skulptuur, mis oleks justkui mehe kuju. „Ohoo, see on ju nagu muuseumis!“ hüüab Aleks.

Seejärel läks Aleks maja uksest sisse, et vaadata, mida huvitavat seal leida on. Kõigepealt sisenes ta hüppamise ja ronimise tuppa. „See on ju veel parem kui Skypark!“ hüüdis poiss. Ta kargles ja ronis seal pikalt, kuni talle tuli meelde, et ei ole veel selles majas paljusid asju näinud. Aleks sisenes järgmisena suurde saali. Tundub nagu see oleks kinosaal. Isegi popkornid olid laual. Ta haaras popkornist, ent kuulis: „Ei võta! Enne pead maksma!“ Ehmunud poiss vaatas jalgade ette ja nägi seal popkornilammast enda eest seismas. Pigem oli see lambatall. „Kes sina oled?“ tahtis ta küsida, aga siis meenus talle, et ta ise oli mõelnud välja tegelased, kes elavad või töötavad unistuste majas. Poiss vastas: „Oih! Ma ei teadnud, et siin maksma peab.“

Popkornilammas nägi välja päris vihane. „Kust sa muide pärit oled ja kuidas sa siia sattusid?“ küsis lammas. „Tallinnast,“ vastas Aleks ja jutustas loo, kuidas ta oli igavusest unistanud. Nüüd ühtäkki oli ta oma unistusse sattunud.

Aleksile meeldis see natuke vihane lammas, kes lõpuks ei olnudki enam vihane ja mingit raha ta ka enam ei küsinud. Koos hakati kinosaalis filmi vaatama. Siis mängiti õues, ujuti ja käidi veel palju kordi koos batuudil hüppamas. Nii lõbus oli! Neist said väga head sõbrad. Varsti sai Aleks sõbraks veel seenemaja mutt Murteffiga ja nahkhiir Nälviga.

Nagu näha, on Aleksil unistustemajas väga lõbus. Pealegi on ta leidnud toredad mängukaaslased. Huvitav, kas ta tuleb ikka tagasi oma unistusest? Kas ta hakkab igatsema oma peret või on see lihtsalt üks pikk unenägu, mis otsa saab? Mis sina arvad?

* Jutuke on valminud eesti keele, kirjanduse ja kunstiõpetuse tunni tööna.