Fotod Jaana Puksa, Kristin Lauri.

Niipea kui noorte seiklejate jalad puudutasid vetruvat laudteed (ja mõnel ka märga turbasammalt), muutus maailm. Nende ees avanes maagiline vaade metsale, rabale, mägedele. Võlutult jäid noored seiklejad kõike seda imetlema, kui imeväel ilmus nende ette haldjast rabatark (mõned ütleksid tema kohta giid), kes näitas suunda ja avas maagilise ja värskusest pakatava maailma.

Mööda järsku laudteed sammudes ja aeg-ajalt peatudes, et kuulata rabatarka, tajusid lapsed äkki madalat suminat. Ühe varase kanarbikuõie kohal tiirutas unine, kuid usin maamesilane ehk kimalane, kes ei lasknud end laste sahistamisest üldse häirida.

Kuid kõige suurem üllatus ootas neid liivases kohas raba serval. Seal märkasid nad maas väikeseid lehtrikujulisi lohke. Rabatargast giid palus kõigil vaikselt olla ja selgitas: „Siin elab sipelgalõvi.“ Lapsed vaatasid põnevusega, kuidas see osav putukas, kes tegelikult on sipelgakiillase vastne, oli liiva sisse lõksu kaevanud, oodates, et mõni pahaaimamatu sipelgas sisse kukuks. See oli nagu päriselu põnevik otse keset loodust!

Lõpuks jõudis klass raba kõige kõrgemasse punkti, kus sirutus taeva poole uhke Rannametsa vaatetorn. Trepiastmed kõmisesid jalgade all, kui lapsed üksteise järel üles ronisid. Üleval tornitipust avanenud vaade võttis neil hinge kinni – raba laotus nende ees laiali nagu lõpmatu mustriline vaip, täis sinavaid laukaid ja kääbusmände. Nii mõnedki nokamütsid pudenesid kas sellest kõikehaaravast vaatest, suurest tuulest või vaprusest tornitipust alla. Teadagi – gravitatsioon!

Edasi viis tee järjest madalamale ning peagi jõuti laugaste vahele. Esimesena tervitas neid seal tupp-villpea. Nende valged pehmed puuvillapallikesi meenutavad tupsud õõtsusid tuules nagu väikesed rabavaimud, juhatades teed sügavamale sohu.

Lapsed kummardusid lähemalt vaatama ka maapinda, kus laotus laiali kirev vaip. Seal oli erinevaid rabasamblikke – mõni erkroheline, mõni lausa punakas või kollane, imades vett sisse nagu hiiglaslik švamm. Rabatark teadis rääkida, et turbakiht on siin lausa 5-meetrine.

Rahulikult edasi sammudes, kõditas nina tuttav kirbe lõhn – see oli sookail, mille valged õied ja tugev vürtsikas aroom täitsid kogu ümbritsevat õhku. Kohe sealtsamas, sookailu puhmaste vahel, silmasid lapsed aga tõelist rabakaunitari: küüvitsat. Oma roosade pisikeste kellukakujuliste õitega nägi see taim välja nagu muinasjutuline ehe keset rohekat sammalt, lummates matkajaid oma õrna iluga.

„Oodake, ärge astuge sinna!“ hüüdis keegi äkki. Laudtee servas, otse märja sambla sees, helkisid päikese käes pisikesed punased piisad. See oli putuktoiduline huulhein. Lapsed jälgisid lummatult, kuidas see pisike kavalpea ootas oma saaki, lehed kleepuvate karvakestega kaetud.

Seal, tuule käes, ühe veesilma kaldal, millest julgemad ka maitseproove ampsasid, rääkis rabatark neile loo sellest, kuidas Tolkuse raba endale nime sai.
Vanarahvas teadnud rääkinud, et Tolkuse rabale andnudki nime üks tsaari sõjaväest kõrvale hoidnud talumees. Kohalik mõisnik olevat teda rabas kohates tolguseks sõimanud ja nii saanudki ka raba omale sellise nime. Nii et ei tasu tolgusena käituda – nii võib nimi sohu jäädagi!

Väsinud, tuulest ja päikesest sasitud noored, taskud täis rabalõhna, pihud täis tupp-villpeade kimpe, asus 5.b klass tagasiteele laagripaika. Nad olid õppinud, et raba pole lihtsalt üks koht, vaid elav muinasjutt, mis ootab avastamist.

Teinegi laagripäev algas muinasjutuliselt: värske männilõhn, särav päike ja kõrvupaitav linnulaul. Kuid äkki - „Bangaranga!“ Mis see siis on? Must maagia? Ei, 5. klasside hommikuvõimlemine! Meeled valla, seljad sirged ning igati virged, tunnustati koos eelmise päeva parimaid.

Pärast kosutavat hommikusööki viis meie muinasjutt 5.b klassi taas matkarajale, sedakorda metsa. Täna meiega kaasas olnud haldjast ristiema Gerta viibutas oma putukavõrku ning imeväel jäid sinna sipelgad, kiilid, liblikad, kelle kolisime kiiresti vaatlustopsi, et läbi suurendusklaasi neid uudistada. Katsumusi oli ka sellel rajal ning tee viis nii mäest üles kui alla, nii vasakule kui paremale, kuid Gerta õpetatud teemärgid ei lasknud kellelgi rajalt eksida.

Muinasjutule kohaselt kohtasime oma teel mitmeid takistusi, mille ületamiseks panime proovile kogu oma jõu ja tasakaalu nii kitsehüppeid tehes kui käte jõul edasi liikudes. Matkatarkustest kulus igati ära nipp, et igas peatuspaigas tuleb kindlasti juua paar lonksu vett.

Päike lõõmas ja teekond tundus juba lõputu. Vaprate reisisellide jaks oli lõppemas, kui haldjast ristiema Gerta võlus oma põhjatust matkakotist välja imejoogi – islandi käokõrva tee. Rohkemat polnudki vaja. Binoklitelt pühiti tolm ning männiokkad ja maagilisel väel sammusid seiklejad edasi, märgates nii palumetsale omaseid pohlaõisi kui tundes juba tuttavat sookailude uimastavat aroomi. Ka meile juba tuttav sipelgalõvi oli oma kaaskonnaga leidnud tee meie matkarajale ning seltsis vaatlustopsi püütud ämblik Henryga.

Putukate peredraamad ja noorte matkajate elav fantaasia saatsid meid tagasiteel laagripaika. Viimased väljakutsed ületatud ning plaksud-hüpped tehtud, jõudsid rõõmsad reisisellid tagasi laagrisse täpselt lõunasöögiks.

See muinasjutuline matk õpetas meile, et

• samblik on tegelikult seen;
• sipelgad ei jäta kunagi oma haavatud või surnud kaaslast maha;
• vett tuleb juua lonkshaaval ning rännakule on mõistlik võtta kaasa seljakott – siis on käed vabad;
• ka metsarajal kehtivad liiklusreeglid;
• mille metsa viid, tood ka koju tagasi;
• ka metsas tuleb alati olla stiilne;
• kui oled eksinud, sule silmad ja kuula elevandikõrvadega;
• otse minekuks siruta käed laiali, too need enda ette plaksuga kokku ning võta sihiks puu, millele sõrmed osutavad;
• inimese käte siruulatus on võrdne tema pikkusega;
• männi vanust saab arvutada nii, et loed ära männi oksaringid ehk männased ja korrutad kolmega.

Pärastlõuna leidis meie noored kahest eriilmelisest müstilisest võlurite õpitoast. Ühes timmis lõhnamaagiat haldjas Eneli, segades omavahel aroomiõlisid, soodat, tärklist ning sidrunhapet. Selle tulemusel sündis midagi nõiduslikku ja selle võluväge saavad kõik laagrilised kodus veel hiljemgi nautida. Võlur Siim juhtis meid metsas vajalike ellujäämistarkuste juurde. Tragide võluriõpilaste koostöö tulemusel valmisid nii peavari inimestele kui koerale ja keedeti oma süüdatud lõkkel tõelist nõiajooki – mustikaleheteed.

Kuid kõige sellega ei saanud päeva veel lõppenuks lugeda. Õhtupäike paitas mõnusalt männilatvasid, kui 5. klasside tarmukad noored kogunesid laagriplatsile, relvastatud veepüssidega. Tõsi, esialgu olid need küll purukuivad, kuid kui püss on seinal, st viiendiku käes, siis peab sealt ka pauku tulema (loe: veevalingut). Ja nii saigi. Väejuhatajad Siim ja Gabriel tutvustasid reegleid ja andsid näidislahingu. Ning siis – esimene veri! Ei, ikka vesi! Kogenematud lahinguhundid tormasid vastase poole, kuid peagi selgus, et võiduks on vaja rohkem taktikat kui kiireid jalgu. Laskemoon kippus liiga kiiresti otsa saama ning tankima jõudmiseks pidi hoiduma vastase valangu eest. Märg, märjem ja kõige märjem said selles lahingus täiesti uue tähenduse. Lahingu lõpetas grupiduell, mille järel jäid lahinguväljale vaid õpetajad, kes sõjakirved ehk tühjaks saanud veepüssid kokku korjasid. Meie vaprad viiendikud silkasid juba kuuma duši alla ning vastu uutele seiklustele.

Sellel muinasjutulisel teisel päeval jäid silma

Kelli Koost – Töösipelgas
Mairo Mäeorg – Märjemast märjem töödejuhataja
Kerton Tamm – Märjemast märjem välejalgne loodusetark
Anzhelika Petrova – Matkapiiga, sõbra käsi
Madli Tuuling – Matkahuviline
Gloria Randi – Stiilne matkaja
Hugo Patric Saare – Sõbra käsi
Aale Tamm – Maolausuja, kunstikuraator
Mairold Kivi – Maolausuja
Steven Aus – ajaloohuviline
Karl August Kukk – ajaloohuviline

Kohtumiseni uutel radadel!