Otsi
Artiklite sarjad
- Nooruse kool 5 (13)
- Vilistlase vaatepunkt (32)
- n päeva lõpetamiseni (48)
- Eesti päev (22)
- Bookstagramid (64)
- Kümme küsimust (27)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (49)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
20. mai
- Erik Märtson 7.k
- Kristofer Riis 7.k
- Sander Matt 9.d
21. mai
- Gete Aavik 6.c
- Liisa Marie D'aloja 6.c
- Siim-Kennet Soom 7.k
22. mai
- Georg Sipelgas 9.c
- Katharina Sipelgas 9.c
- Kristjan Kuusk 6.b
23. mai
- Anna Naulainen 7.k
- Carolin Aus 1.b
- Elli-Marta Raun 4.a
- Karoliina Sepp 9.d
- Mirtel Õunpuu 3.b
- Reio Leppik 3.c
24. mai
- Abigail Jasmiin Veberson 9.a
- Martin Lempu 1.c
25. mai
- Grete Sirel 5.a
- Rasmus Gutman 8.d
- Rogert Tool 5.c
27. mai
- Brigita Mõik 8.a
- Kristofer Vaga 9.a
- Loore Rand 9.b
- Mia-Eliise Tõru 4.b
- Trevor Martinson 1.c
Töötajate sünnipäevad
22. mai
- Tiina Käen
24. mai
- Katrin Kannik*
- Tiiu Kirsimägi
Vanade autode restaureerimine nõuab kannatlikkust, teadmisi ja suurt kirge. Mõne jaoks on vana auto lihtsalt masin, kuid mõnele on see ajalugu ja auto elluäratamine. Täna räägime Risto Paistega, kes annab autodele uue võimaluse.
Kuidas sul tekkis huvi vanade autode restaureerimise vastu?
Huvi autode ja mototehnika vastu on mul olnud juba varasest lapsepõlvest alates, kui sai maal elades sõita ringi külavaheteedel. Alguses vanemate süles ja hiljem juba iseseisvalt, aga alles siis, kui jalad pedaalideni ulatasid. Ka mootorrattad on terve elu minu kaaslased olnud juba alates viiendast eluaastast, kui ma ei eksi.
Restaureerimine kui selline on ju tegelikult lihtsalt mõne asja kordategemine või uuendamine, et asi näeks välja selline, nagu ta oli uuena. Minu puhul on nendeks vanad autod, mida soovin näha taas sellises seisukorras.
Isiklikult arvan, et see huvi minus lihtsalt kujunes ajapikku kõikide nende mootorrataste ja autode parandamise käigus, sest tahtmine sõita oli suur, aga ükski mootoriga masin ei kesta kaua, kui temaga ainult sõita. Sellest tulenevalt oli vaja ka ära õppida, kuidas hoolitseda oma tehnika eest nii, et ta kestaks. Ja mida aeg edasi ja vanemaks kasvasin, seda rohkem tuli tahtmine teha asju paremini, ilusamaks ja töökindlamaks. Kuni ükspäev otsustasin, et miks mitte proovida oma käe peal üks auto otsast lõpuni taastada ja anda talle võimalus veel üks kord elada!







Milline oli sinu esimene projekt ja mida sa sellest õppisid?
Minu esimene projekt oli 1990. aasta auto Mercedes Benz 190E.
Kõige suurem õppetund, mida ma seda autot taastades sain, oli see, et kui ehitad midagi enda jaoks, siis see projekt ei saa kunagi läbi. Ta on mul nüüdseks küll täielikult taastatud, aga mõtted peas käivad alati edasi, et mida saaks paremaks ja mida võiks tulevikus veel juurde teha, kas siis mootori uuendamise osas või kere täiustamise mõttes.
Kui kaua võtab aega ühe auto restaureerimine?
Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kõik oleneb sellest, mis autoga on tegu, millises seisus ta on, kui palju on sul endal vaba aega sellega tegeleda ja kui palju on erinevaid varuosasid saada autole. Vahel on ka probleem sellega, et mõnda varuosa võid oodata kuni kuu aega.
Mõned lihtsamad projektid võivad võtta aega paar kuud, samas teised aastaid.
Mis on kõige keerulisem ühe sõiduki restaureerimisel?
Minu jaoks isiklikult on kõige keerulisem asi taastamise juures keretööd, kuna selleks tuleb auto nii-öelda „paljaks koorida“ ja jätta järele ainult metallkere. Peale seda on vaja üles otsida kohad, mis tuleb välja lõigata ja uue metalliga asendada. Tegemist on üsna räpase tööga, kuna lihvimist, lõikamist ja keevitamist on palju.
Milline projekt on sinule kõige südamelähedasem?
Ma tahaks öelda 1995. aasta Audi A6, mis on olnud minu pere reliikvia aastast 1999. Aga samas ka minu esimene, mida eespool juba mainisin. Ütleme, et nad on sellel kaalukausil võrdsed.
Mis teeb ühe vana auto sinu jaoks väärtuslikuks?
Kindlasti see, et igal autol on oma lugu, väärtus, hetked, seiklused ja emotsioonid, mida ta on inimestele pakkunud. Mina usun, et ka autodes peitub oma hing ja mida vanem on, auto seda värvikam see hingepeegeldus on.
Väga südantsoojendav on näha, kui sõidad enda restaureeritud vanema autoga ringi ja inimesed tulevad juurde rääkima, kuidas neil oli ka kunagi perekonnas selline auto. Kuulata nende lugusid ja näha neid taaselustunud emotsioone tekitab minus tunde, et vanade autode elus hoidmine on vajalik.
Millise nõu annad noortele, kes kaaluvad selle hobi alustamisega?
Ära karda alustada! Nagu öeldakse: „Julge pealehakkamine on pool võitu.“ Kui tekib tunne, et oskusi napib, siis internet ja Youtube on suureks abiks. Seal on kõik vastused olemas. Kasutan isegi tihtipeale erinevaid videosid, kuidas mõnda osa autost lahti võtta ilma seda kahjustamata ja samamoodi kokku panna, sest tihtipeale lihtsalt ei mäleta täpselt.
Mis sind selle tegevuse juures kõige rohkem motiveerib?
Kõige rohkem motiveerib see, kui saan mingi etapi tööst tehtud või auto lõplikult valmis ja iseendale öelda: „Mina tegin selle oma kätega ära!“ See on hea tunne.
Mis tunde tekitab hetk, kui sõiduk peale pikka ehitust jälle sõitma hakkab?
Seda tunnet on raske kirjeldada, ma arvan, et võime paralleele tõmmata maratoni jooksmisega – tunne on sama, kui ületad finišijoone.
Kui saaksid taastada ükskõik millise auto maailmas, siis millise valiksid ja miks?
Kindlasti oleks selleks autoks 1967. aasta Ford Mustang Fastback Shelby GT 500 Eleanor.
Tegemist on ikoonilise autoga minu lemmikust lapsepõlvefilmist „Kadunud 60 sekundiga“ („Gone in 60 seconds“). Kes ei ole filmi näinud, soovitan vaadata!
* Intervjuu on valminud eesti keele tunni ülesandena.
Kuulutused







