Mida oleksin saanud ise ära teha? 
Kui aus olla, siis ma ei olnud kõige paremate hinnetega õppija, sest polnud leidnud seda õpistiili, mis minule sobiks. Proovisn tuupida asju pähe, aga sellega ma ei jõudnud väga kaugele ja seetõttu motivatsioon langes. Hiljem leidsin endale enam-vähem sobiva õpistiili, milleks oli alustada raskematest asjadest ja õppida ajavahedega. Minul oli kõige keerulisem aine matemaatika ja kartsin väga, et ei tee seda eksamit ära, aga mind aitas väga üks matemaatikakursus „Tark õppija“ ja tänu sellele sain eksami tehtud ja võin soojalt soovitada seda kohta, kuna see õpetaja on väga motiveeriv ja päriselt aitab. Keeruline oli ka see, et meie lennule räägiti pidevalt, kui vähe aega meil on ja kuidas mõni õpetaja kahtleb, kas kõik meist ikka lõpetavad.  

Kui ma saaks midagi teisiti teha nüüd, siis ma oleks iseendasse rohkem uskunud algusest saadik ja ma ei oleks lasknud endal nii kergelt alla anda. Distsipliin peab enda üle olemas olema. Mu pead aitas ka puhastada, kui tegin midagi praktilist, näiteks käsitöö ja jalutamine.  

Kes ja kuidas motiveeris pingutama? 
Kahjuks või õnneks on nii, et kui sa ise ennast ei motiveeri, siis ei suuda seda keegi, aga alati aitab, kui keegi teine on veel kõrval, kes sellele kaasa aitab. Mind motiveeris ka mu pere, kes alati ütles, et hinded ei ole kõige tähtsamad asjad elus ja need ei defineeri mind kui inimest. Teiseks motiveerijaks oli Kristin Lauri, kes oli alati toeks ega kahelnud minus. 

Mis aitas järge hoida, hakkama saada, ree peal püsida ...? Milliste eesmärkide nimel pingutasin? 
Mind aitasid sellega mu pere, sõbrad ja mõni õpetaja. Üks asi oli veel endale eesmärkide seadmine. Endale tuleb alati seada eesmärk, sest ilma selleta kaugele ei jõua ja motivatsioon langeb. Minu algne eesmärk oli lõpetada põhikool, aga hiljem muutus see eesmärk näidata iseendale, milleks ma võimeline olen.  

Mida oleksin soovinud iseendale 9. klassis?
Järele mõeldes oleksin proovinud päriselt läbi mõelda ja endale selgeks teha selle, mida õpin ja milleks ma õpin. Asjad oleksid läinud palju kergemini, kui ma oleks endale kohe selgeks teinud, miks ja kelle jaoks õpin. Oleksin ennast ka natukene rohkem sundinud, sest distsipliin viib sind sinna, kuhu motivatsioon alati ei küündi. 

Mis on see, mida 9. klassis õppisin, mis on nüüdses koolis kasuks tulnud? 
Õpin ametikoolis ja olen väga rahul oma valikuga. Praegu on minu eriala nimi turismiteenused ja sellel aastal algas ametikoolis 4-aastane õpe. Hektel on asjad seal nii, et esimene poolaasta on sisseelamine ja siis veebruaris hakkavad alles tavatunnid ehk ma pole saanud veel otseselt 9. klassis õpitut kasutada. Pärast esimest aastat saab valida eriala, milleks on kokk, teenindaja, turism või elamusturismi teenindaja. Üks põhjustest, miks ametikooli valisin, oli see, et isegi siis, kui ma tulevikus ei soovi kokana töötada, on mul alati plaan B olemas, kui midagi muud välja ei tule ja pluss oli veel see, et seal on rakenduslik keskharidus ehk kui on soovi, siis saab minna edasi kõrgkooli. 

Mida peaks kindlasti 9. klassis tegema, et pärast ei kripeldaks? 
Isiklikult arvan, et 9. klassis tuleb vastu võtta kõik võimalused, mis sulle pakutakse, ja olla tänulik nende eest. Teiseks võiks oma lennukaaslastega hästi läbi saada, sest oled nendega olnud 9 aastat pidevalt koos ja võin omast kogemustest öelda, et ilma nendeta on väga harjumatu olla. 

Kas tunneli lõpus on valgus? 
On küll, aga ärge muretsege, see ei ole vastutulev rong! See on päike, mis paistab uutele valikutele, olgu selleks gümnaasium või kutsekool. See valgus näitab, et olete ühe suure katsumusega edukalt ühele poole saanud. Ja tähtis on see, mida te nii-öelda pimeduse all õppisite, kuni seda valgust ootasite. 

Praegustele 9. klassi õpilastele soovin öelda, et ärge kartke eksida, sest vead ei ole ebaõnnestumised, vaid teie kõige väärtuslikumad õpetajad. Iga takistus ja iga uuesti proovimine ei ole samm tagasi, vaid vältimatu samm edasi – teel iseenda leidmise poole.