Kuna mulle väga meeldib reisida, siis minu selle poolaasta parimad mälestused on Erasmus+ töövarjutusreisist Portugali. Alati on huvitav näha koolisüsteeme ja õppetunde mujal, mis annab ideid teha enda tööd paremini.
Kaisa

Minu poolaasta eriline hetk ...
on küllap see, kui istusin Thule kinos ja ekraanile ilmusid „Meistri ja Margarita“ alguskaadrid – on suurepärane tunne jälgida, kuidas kirjaniku poolt kirja pandu elustub, kuidas filmilavastaja selle silme ette toob. Nautisin filmi algusest lõpuni, kõrvutades ekraanil toimuvat Bulgakovi teose ja varem nähtud seriaaliga, ning hiljem olen mitme kolleegiga ikka ja jälle teema juurde naasnud ning raamatu taas (teab mitmendat korda) üle lugenud.
Anu

Esimene kord
Ma ei saa just väga tihti oma elus öelda, et tegin midagi esimest korda. Või on asi lihtsalt selles, et ma ei mõtle sellele tavaliselt nii. Aga möödunud poolaastal oli küll üks asi, mida tegin esmakordselt – nimelt valmistasin sefiiri. Olen alati vaadanud imetlusega neid inimesi, kes köögis möllavad ja suuri asju korda saadavad, aga nüüd tunnen, et saan ka millegi erilisega hakkama. Olen väga tänulik, et kolleeg Kristin meid sefiirivalmistamise salamaailma viis.
PS! Eriti vahva on see, et mul on kaks sefiiri suhtes täiesti erineva hoiakuga õde: üks neist jumaldab sefiiri, teine aga pigem ei söö seda üldse (välja arvatud juhul, kui see on tõesti hästi tehtud). Mul on, kellele oma oskusi tõestada!
Eve

Sel aastal tunnen, nagu oleksin suutnud viia töö ja puhkuse tasakaalu. Varasemalt oli raske piire tõmmata, aga aja jooksul pead õppima end hoidma. Nüüdseks püüan mitte võtta koju tööd kaasa. Ja nädalavahetusi püüan nautida, nagu oleks mul pikk puhkus. Ja kusagilt ütlus: „Puhkus on töö parim sõber.“
Reet

Poolaasta eriline hetk?
Jätaksin siinkohal kõrvale igaesmaspäevased palverännakud ülikooli luuleanalüüsi loengutesse ning alustamise täiskohaga õpetajana – mõlemad on omamoodi vau-kogemused, aga üks neist ei lase tööd teha ja teine õppida ning mis sealt kokku tuleb, seda ei saa isegi veel täpselt aru... Valin selleks hetkeks hoopis rahvatantsurühmaga Rahvuskultuuriselts Kirmase 40. juubelikontserdil esinemise Sindis – palju toredaid inimesi, ohtralt uusi kogemusi ja käigult ümberkohanemist. Öeldakse ju, et mugavustsoonis ei õpi!
Gert

Mõnikord pakub elu ootamatusi ja õpetab mustvalgel, et võimalustest tuleb kinni haarata ning vooluga kaasa minna. Minu poolaasta hetkeks oli kindlasti Erasmus+ projektireis Portugali, kus sain olla töövarjuks sealsetele õpetajatele. See seiklus pakkus nii tööalast väljakutset ja uusi ideid kui ka ägedaid kogemusi ja avastusi enda kohta. Olgu nendeks siis lennunduses valitsenud tohuvabohu, võimalus õppida tundma kolleegi (aitäh, Kaisa!) või iseennast hoopis teises rollis kui harjunud, samas ka äratundmisrõõmu. Tundeid ja mõtteid kogunes oi kui palju ning jagub tänaseni.
Jaana

Doris Kareva „Ülestõusmine“

Jagajale jäid näpud;
näppaja jäi neist ilma.
Kesk elu und on üks tund
kohtuda silmast silma –
siis, kui südame värav
on pärani,
üleni valla,
see ülendav tee on vaba.

Ära siis maha maga.
Ära siis maha talla
veel tundmatuid õisi.
Või teisi,
kes alles otsivad teed.
Mis näppu jäi,
nendega jaga.
Kauneimad hetked on need.

Armas lugeja, mõtle ka Sina oma (pool)aastale ning leia vähemalt üks ere seik, mis kannab kauem kui vaid selle kogemise hetkel. Selline väike loovustrenn aasta lõppu:-)

Rahulikke pühi!