Tegemist oli suures osas klassikalise hotellipuhkusega: söö ja maga ja laveeri basseini ning mereranna vahet. Ega ehtne saarlane niiviisi kah pikalt jaksa, nii võtsimegi ühe päeva väljasõiduks.

Külastasime selle kandi üht looduskaunimat kohta Green Canyonit ja tegime sellel katamaraaniga imekauni sõidu. Nimelt aastatel 1977–1984 püstitati Manavgati linna tamm ja hüdroelektrijaam, mille tulemusena tekkis Tauruse mägede vahele kaunis paisjärv. Legend räägib, et tollased elanikud küll koliti sealt minema, aga vee alla lõksu jäi üks mošee. Sellest tulenevalt on järves väga püha vesi ja kõik, kes seal ujumas käivad, saavad oma perele õnne elu lõpuni. Ütleme nii, et meil peaks õnne nüüd jaguma :) Vesi on selles pühas järves tõesti uskumatult roheline (rohkete mineraalide tõttu) ja kergelt magusa maitsega.

Lisaks külastasime Side linna, mis muuseas tähendab türgi keeles granaatõuna ja neid on seal tõesti igal sammul ja igal võimalikul moel, kastmetest õlleni välja. Side on ka tuntumaid antiikaja Kreeka linnu ja näha võis seal peale granaatõunte ka uhkeid Apolloni templi varemeid.

PS! Võib-olla olete näinud piltidel Vahemeremaadest või ise seal kandis reisides märganud ühte ilusate fuksiaroosade või valgete õitega taime/põõsast, bugenvilleat?
Temaga käib kaasas selline natuke lõbusam legend, et ammusel ajal, kui mees oma naist pettis, ei olnud naisel viisakas sellist teguviisi oma mehele ette heita. Õhtusöögi ajal asetas naine hoopis mehe taldriku kõrvale bugenvillea oksa (taim on loomulikult mürgine) ja mees sai suurepäraselt aru, et on vahele jäänud ning oksake võib juba homme „kogemata“ tema supi sisse sattuda. Vot nii lahendati tol ajal truudusetuse probleeme ;)

Türgi on suur ja huvitav riik, tasub oma silmaga kaema minna küll!

Reisikiri on valminud eesti keele tunni ülesandena.