Kas oled õhtu- või hommikuinimene?
Ma isegi ei oska end läbi sellise filtri defineerida. Sõltub vaatenurgast, sest minu kohusetunne käivitub mistahes ajal. Kui vähegi vôimalik, hajutan oma töid ja tegemisi nii, et nende vahele jääb õhku ja ruumi iseendale. See on muidugi ideaalmaailmas. Samapalju kui armastan suvel varahommikusi rattatiire, naudin pikki pimedaid küünlavalgusega sügistalviseid õhtuid.

Mis on sinu hobid?
Kõlab klišeena, kuid mu töö ühildub väga palju hobiga. Sportlikku mõtteviisi, milles on pingutus, pingetaluvus, rutiin ja eneseteadlikkus, püüan rakendada nii oma liikumisõpetuse tundides kui enda klassi õpilastega ühistes tegevustes.

Sportlike saavutuste vajadus mul praeguses eluetapis puudub, kuid iganädalased treeningud on ülioluline elu osa. Ükski maailmas tehtud teadusuuring pole kinnitanud liikumise kahjulikku mõju. Pigem kõik 40+ naised peaksid treenima nädalas mitu korda - lühiajalise kõrge pulsi ja jõusaali raskustega. See on võti õnnehormoonide liikumapanevaks jõuks, hea enesetunde saladus ja valmistumine elukaare viimaseks veerandiks. Lisaks käivitab mind spordipsühholoogiast laenatud mõte: „Liikumine on privileeg ja vabadus, mille võimalust kõigil ei ole, nii et kasuta seda!“

Ja muidugi raamatute lugemine. Mulle meeldivad raamatud, raamatupoed, raamatukogud ja loetu üle mõtete vahetamine. Tööperioodil on lugemine keeruline, sest raamatu sisse minek ja keskendumine võtab aega. Püüan kasutusele vôtta nippe, mida soovitatakse ka lastele, noortele, aktiveerimaks ja hõlbustamaks lugemist. Raamatuaasta sütitab.

Teatripisikuga nakatusin juba väiksena, kui lappasin ema kogutavaid etenduste kavalehti ja vôimaluse korral teatris käisin. Laval toimuvaga avaneb põnev maailm, kus kokku saavad sõna, muusika, liikumine, peatumine ja vaikimine. Kahjuks jôuan teatrisse oluliselt vähem, kui ma sooviksin.

Kui sa poleks õpetaja, siis …?
See küsimus pani mind pikalt mõtlema ja võtsingi selle jaoks mitu kuud aega. Esimene vastus oleks, et ilmselt treener. Kuid mõtteruumi avardades julgen arvata, et minu tegevuses peaks sisse kirjutatud olema looming, inimesed ja tähenduslikkus. Kas mu praeguses töös on need eeldused täidetud? Jaa, vägagi.

Kuid mida veel? Siin saavad takistuseks piiravad uskumused ja oskused, mis kitsendavad loetelu. Tean, et ei peaks, kuid …

Näiteks paelub mind ilulooja ja -vahendaja lillepoes, sündmuste korraldaja, terapeut jms. Oluliseks pean oma tegevuse ja/vôi töö tähendus leida, misjärel on enese motiveerimine juba oluliselt lihtsam. Põhikoolis töötasin suvel jäätisepulkade pakkijana Viljandi tuletikuvabrikus. See oli äärmiselt rutiinne tegevus ja õhtul uinudes olid pulgad silme ees ja muudkui loendasin. Kuigi tagasivaates märkan tähenduslikkust (pulgajäätise oluline komponent), siis pikaajaliselt sellise töö välistaksin.

Millist supervõimet sa endale tahaksid?
Kasutades oma supervôimet näha inimese sisse, huvitab mind
- kuidas mõtleb, töötab ja milliseid pilte oma peas näeb (teatri)lavastaja. Kuidas ta tajub tervikut ning kuidas selle pisikesteks tükkideks võtab ja siis jälle kokku paneb;
- missuguseid helisid kuuleb helilooja oma peas, millised pildid, visioonid jms „jooksevad“ tema peas, luues muusikat;
- mida näeb kunstnik oma visioonides ja kuidas ta selle realiseerib;
- kuidas mõtleb kirjanik, et raamatut alustades jõuda välja lõppsõnani, kuidas ta end vahepeal ära kaotab vôi siis ei kaota;
- kuidas korraldatakse suuri sündmusi nii, et arvukad tegevuste lülid koos toimivad kui õlitatult;
- kuidas mõtleb ja mida „näeb“ insener, arhitekt jne.

Milline õppeaine sulle omal ajal ei meeldinud?
Üheselt keeruline vastata, sest õppeaine sisu mõjutab väga palju õpetaja. Tema hoiak ja suhtlemine. Seepärast on põhjust arvata, et toonased ebameeldivused oleks uues situatsioonis muutunud pigem huvitavateks, sütitavateks.

Mida teised sinust ei tea?
Nad ei tea seda, mida nad ei pea teadma.

Mis on sinu kõige suurem pahe?
Huvitav küsimus. Valin vastata pahe, mis on pigem inimlik nõrkus kui tõsine probleem. Ja alati vaadeldav erinevalt suunalt. Kaldun vahel liigsesse perfektsionismi, kohusetunde puntrasse ja süsteemsuse lõksu, mille olen ise loonud. Niipalju kui see on mulle takistuseks, on see ka edasiviiv jõud. Aja jooksul olen õppinud kasutama ja nägema seda enda jaoks parimal moel.

Ja magusa söömine…

Mida sa teed, kui sul öösel und ei ole?
Seda juhtub haruharva. Vahel siiski. Ja siis mõtlen, et huvitav, mida teevad unetud inimesed.

Milline raamat on sinu elu kõige rohkem mõjutanud?
Saan aru, et sellist küsimust saab küsida, kuid üheselt vastata mitte. Inimese elukaares on erinevad arengut tähistavad trepiastmed ning raamatud toetavad ja kinnistavad eakohasuse ja emotsionaalse arengu.

„Jussikese seitse sõpra“, „Mõmmi ja aabits“, erinevate maade muinasjutud, „Kadri kasuema“, „Jane Eyre“, „Jumalaema kirik Pariisis“, „Tõde ja õigus“, „Väike prints“ jne. On öökapiraamatud, siis elukestvad, mis toetavad vahel juba oma olemasoluga raamaturiiulis, ja ühekordse meelelahutusliku mõjuga ilukirjandus. Ja siis tunnetadki, mis just täna mind kõnetab või ei kõneta.

Mis on sinu unistuste reisisihtkoht?
Pikalt mõtlemata – Veneetsia. Olen seal autoga reisides teinud kaks korda paaritunnise vahepeatuse ja mõlemal korral olen lahkunud sooviga kunagi tagasi tulla. Mind lummas laguunile ehitatud linn, kus majad ja kanalid moodustavad omapärase atmosfääri. Tuntav romantiline õhkkond kitsaste tänavate, sildade ja gondlisõitudega. Ja muidugi Püha Markuse väljak, Doodžide palee ja Rialto sild, pisikestes poekestes müüdavad maskid.

Ja Mont-Saint-Michel, saar Prantsusmaa põhjarannikul. Mul oli võimalus seda saart külastada Erasmus+ projekti raames. Kahjuks juhtus sel päeval olema vihmane ja tuuline ilm ning imetabane elamus jäi kesiseks.

Tegelikult paelub mind mistahes sihtkoht koos hea seltskonnaga. Kui kodust eemal olekut käsitleda reisina, siis paastulaager võiks kuuluda ka TOP 10 hulka.

Milline sinu unistus pole veel täitunud?
Peep Vain üleb, et „mitte kõik unistused pole täitumiseks mõeldud … aga sa ei saa seda enne teada, kui sa pole selles suunas liikuma hakanud ja lubanud elul endale näidata, kas see on päris õige asi.“

Seega on unistus siis ootus, lootus, igatsus, ihalus, püüd, ettekujutus, nägemus, illusioon, eesmärk?

Mistahes. Unistustega tuleb olla ettevaatlik ja neid kohelda lugupidamisega. Need on isiklikud ja puuduliku või lohaka sõnastuse tõttu ei pruugi lõpptulemus alati meeldida.

Oluline on soov mõista elu õppetunde ja osata tunda tänulikkust.