Mis tol õnnetuse päeval juhtus? Mida teie tegite?

Georg Kenneth: Läksime päeval metsateele, kus olid rattarajad ja hüpped. Hakkasime seda rada sõitma. Läksime kõik mäe otsa ja sõitsime ükshaaval alla. Ma tulin enne sõpra alla ning vaatasin siis, kuidas teised tulevad, aga siis kukkus meie sõber üle sarvede näoli. Panime rattad maha ja jooksime kohe tema juurde ning nägime, et tal on käest luu väljas ja ta väriseb. Gregoril oli kohe telefon taskust võtta ja ta helistas kiirabisse. Me selgitasime, mis juhtus. Siis kaks sõpra jäid alla kannatanut vaatama, mina ja Rasmus jooksime kiirabile vastu. Kui kiirabi jõudis, aitasime kiirabil kannatanu mäest üles viia. Päev pärast õnnetust läksime kõik teda haiglasse vaatama.

Gregor: Meie sõber kukkus rattaga sõites üle sarvede näoli, kaotas teadvuse ja sai lahtise luumurru. Gregor kutsus kiirabi, Georg ja Rasmus läksid kiirabile vastu. Kui kiirabi jõudis, aitasime me kõik kiirabi.

Kas keerulises olukorras rahulikuks jäämine oli keeruline? Kuidas teadsite tegutseda?

Rasmus: Kui sõber kukkus, siis küsisime, kas tal on kõik hästi. Kui nägime lahtist luumurdu, saiime aru, et asi on halb. Rahulikuks oli raske jääda, sest tavaliselt sellist asja igapäevaelus ei juhtu.Teadsime tegutseda selle järgi, mida koolis õpetatud on. 

Georg Kenneth: Kindlasti oli keeruline rahulikuks jääda, kuna ei teadnud, mis meie kukkunud sõbrast saab. Olen kindlasti koolis õppinud natuke, kuidas sellistes olukordades käituda. Häirekeskuse töötaja juhendas meid, mida tegema peame.

Kas nüüd teeksite midagi teisiti?

Gregor: Sellele vastu vaadates poleks me midagi teistmoodi teinud, sest me tegime kõik õigesti ja saime ka kiita selle eest.

Rasmus: Teisiti teeks seda, et jääks natuke rahulikumaks ja otsiks abi möödajalutajatelt või kelleltki teiselt, kes läheduses oleks.

Kas tajute, et tegite midagi olulist? Kogu olukord oleks võinud lõppeda hoopis teisiti, kui oleksite hädaabisse helistamise asemel näiteks lihtsalt ära jooksnud

Gregor: Me tegime midagi olulist tõesti, me päästsime enda sõbra elu. Kui me oleks ära jooksund, oleks suure tõenäosusega meie sõber hukkunud, sest ta ei saanud hingata ega saanud midagi aru, kui teadvusele tuli.

Georg Kennerth: Muidugi tajume, et aitasime sõpra raskes olukorras, mis oleks võinud palju halvemini lõppeda. Kui oleksime ära jooksnud, ei teagi, mis oleks sõbrast saanud. Sellistes olukordades kindlasti ei tohi ära joosta, vaid astuda enda hirmudest üle ja helistada kiirabisse ja abi kutsuda. Oleme kõik väga uhked oma tegude üle.

Rasmus: Muidugi tajume, et tegime midagi õigesti, muidu oleks see lugu hoopis teistmoodi läinud.

Kõik kangelased ei kanna maski ja keepi. Aitäh, Gregor, Rasmus ja Georg Kenneth, et päästsite elu ja olete eeskujuks!