Õpetajaametisse asus Erna 1948. aastal. Vahepealsed õpingud ja direktoriametis olemine tõid Erna lõpuks 1978. aasta sügisel meie vast loodud kooli, kus ta töötas 1997. aastani, suundudes lõpuks kuhjaga väljateenitud pensionile.

Pool sajandit õpetajana! Neist kakskümmend meie koolis – Erna on paljudele olnud õpetaja, juhendaja, klassijuhataja, kolleeg. Eeskuju.

Kuidas olla õpetajana range ja nõudlik ilma seda tegelikult olemata? Õpilasena mäletan, et Ernal tuli see oma tundides kuidagi loomulikult välja. Autoriteetne õpetaja, kes samal ajal võtab suheldes kõike rahulikult ja mõnusalt.

Kolleeg Malle Tiitson kirjutab Ernast: „Esimese asjana tuleb Ernast meelde tema naeratus. Pea püsti, alati positiivne, kellel olid noorte kolleegide jaoks varuks toetavad ja julgustavad nõuanded. Oskas humoorikalt ja köitvalt rääkida lõputult palju lugusid oma kogemustest nii koolielust kui ka igapäevastest toimetustest, kõigest oli midagi õppida. Nooruslik, tark ja erudeeritud …“

Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad

/ --- /

Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel …

E. Enno

Alles tähistasime Sinu 95. juubelit – head teed, Erna! Meie kool hoiab Sind meeles!