Aasta aega tagasi tuli meie klassi uus tüdruk. Ta erines teistest palju: ta oli näost täiesti valge, ta juuksed polnud blondid ega pruunid, vaid sinised. Riided, mis tal seljas olid, ei kandnud endil brändi logo. Jalanõud, mis olid tüdrukul jalas, polnud ketsid, need olid nahksaapad.

Tüdrukul polnud muud valikut, kui istuda nähtavalt klassi mõjuvõimsama poisi kõrvale. Klass vaatas teda imeliku pilguga, poisid sosistasid omavahel midagi ning seejärel oli kosta üks vali piiksatus kõigi telefonides. Välja arvatud uue tüdruku omas. Kõik võtsid oma telefonid lahti ning purskasid naerma. Ka õpetaja sai aru, et ilmselgelt tehakse kusagil sotsiaalmeedias tüdruku üle nalja, kuid ei osanud olukorras midagi ette võtta.

Nii jätkuski uue tüdruku kiusamine. Oli päevi, kus see piirdus vaid halvustavate sõnadega. Kuid oli päevi, kus tüdrukult võeti ära tema jalanõud ning visati need koolimaja katusele. Paaril klassikaaslasel hakkas temast isegi kahju, aga ega keegi julge siis enamusele vastu hakata. Seepärast naeriski kogu klass tüdruku üle.

Viimasel päeval koolis panid poisid tüdruku juukseotsad põlema. Õnneks reageeris tüdruk kiiresti ning tuli kuhugi edasi ei jõudnud, kuid sellel päeval otsustas tüdruk, et midagi peab muutuma. Suve jooksul muutis ta enda välimust täielikult, lootes, et see muudab midagi. Ta värvis juuksed tagasi pruuniks, nagu oli olnud tema naturaalne juuksetoon. Ta muutis oma stiili täielikult. Nüüd võis näha teda kleitides, teksades, n-ö normaalsetes riietes. Samuti hakkas tüdruk kandma meiki ja tavapäraseid ketse. Kuid tüdruku iseloom ei muutunud grammigi. Ta oli ikka seesama vaikne tüdruk, kes ei rääkinud. Ta ei tahtnud muuta kõike enda juures, ehkki isegi tema pidi nõustuma, et nautis oma uut välimust.

Kui kool jälle pihta hakkas, ei suutnud klassikaaslased oma silmi uskuda. Algul arvasid kõik, et nende klassis on mingisugune uus tüdruk. Kui aga selgus, et tegemist on sama tüdrukuga, kelle pea oli varem sinine ning keda kõik kiusasid, hakkasid äkitselt kõik vabandama, kuid tüdruk ei vastanud kunagi. Tüdrukut prooviti isegi rahaga rääkima panna, kuid ta ei soovinud seda teha. Kõik, mis oli temaga juhtunud, pani ta mõistma, kui väga hinnatakse inimesi nende välimuse järgi. Mitte kedagi tegelikult ei huvita, milline on inimene seest, peaasi, et välimus alla keskmise ei jää.