Otsi
Artiklite sarjad
- Bookstagramid (45)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
29. september
- Jaagup Kundrats 1.b
- Johannes Kaju 5.c
- Markus Viin 7.d
- Mirtel Orav 1.b
30. september
- Kris Pruul 1.a
- Melissa Kivi 7.c
1. oktoober
- Eliise Raud 9.a
- Henri Niit 3.a
- Martha-Mia Naat 5.a
- Risto Pruunlep 8.d
- Tobias Kalle 8.a
3. oktoober
- Chris Pärn 5.c
- Jaagup Tiitma 4.b
- Rasmus Tool 9.c
- Regor Jalak 8.d
4. oktoober
- Akira Ron Ork 9.b
- Henry Richard Arusalu 1.c
- Karl August Kukk 4.c
5. oktoober
- Sofiia Nikolaieva 9.c
6. oktoober
- Heleena Maria Aas 7.a
- Johannes Reinfeldt 4.c
- Tomi Lepp 9.d
Töötajate sünnipäevad
29. september
- Riina Mägi
2. oktoober
- Gerta Nurk
- Imbi Püss*
Mina olen minu maailm. Kui mina lõpetan liikumise ja mõtlemise, olen ma läinud.
Tasa sõuad, kaugele jõuad. Üldse ei sõua, kuhugi ei jõua.
Teoreetiliselt: kui maailm lõpetaks heast peast pöörlemise ja tiirlemise, lendaksime meie hetkega avakosmosesse, nagu lendab auto esiklaasist välja ilma turvavööta kõrvalistuja, kui auto teeb äkkpidurduse.
Mina olen minu maailm. Kui mina lõpetan liikumise ja mõtlemise, olen ma läinud. Sellest saab omakorda järeldada, et olles pidevas liikumises – kõik toimib. Vaadates taas maakera, mis päevast päeva, aastast aastasse, aastatuhandest aastatuhandesse on liikunud ja on toiminud ning toimib ja liigub praegugi, saame sellele järeldusele kinnitust.
Enda keha pidev liigutamine mitte ainult ei päästa mind täielikust laastumisest, vaid tagab mulle ka pika eluea ja hea tervise. Mina pean seda suureks võiduks igal juhul.
Vahetevahel aga tunnen, et enam ei suuda, mitte ühte sammu ka ei astu, nüüd on kõik, punkt. Sellistel hetkedel ongi kõik, game over, конец. Jääb veel vaid viimane mõte – kui kaugele ma jõudsin! – kas ma tõesti viskan selle lihtsalt niimoodi tuulde?
Ma ju ei tulnud nii kaugele, et tulla ainult nii kaugele! Nii ma astun veel ühe sammu ja kordan kogu seda lõiku otsast peale, luues lõpmatu tsükli, mille algus on selle lõpus ja lõpp on alguses, nagu päev on kinni öös ja öö päevas.
Seega ainus viis võita on ellu jääda, ainus viis ellu jääda on liikuda, tagatipuks annab liikumine mulle kõik eeldused minu silmis heaks eluks ja rasketel aegadel tunnen uhkust selle üle, kui kaugele olen jõudnud. Astun kasvõi ühe sammu veel ja olen jõudnud veelgi kaugemale!